Meie kirjandid 2021. Kolmas: Vale – tõe varjus olev pool
Kati Käpp
“Tõde ja selle poole püüdlemine on meie tsivilisatsiooni alus,” ütleb Mart Raudsaar Postimehes ilmunud artiklis. Kui tõde oleks midagi absoluutset, oleks ilmselt kergem sinna n-ö kohale jõuda. Kuid tõde ja vale käivad üheskoos ning tihtipeale tuleb tõeni jõudmiseks teha tutvust ka valega.
Vale võib inimese jaoks olla peibutav, midagi, mida talle meeldib uskuda. Sellel ei pruugi tõega midagi pistmist olla või on sellel tõega õrn kokkupuude. Nii rääkis Toomas Nipernaadi August Gailiti samanimelises teoses oma teel kohatud inimestele seda, mida nood tahtsid kuulda, ajas neile puru silma ja inimesed said sellest innustust oma unistuste poole liikumisel. Saades aga teade, et Nipernaadi oli esinenud kellegi teisena ja valetanud maad ja ilmad kokku, said inimesed pahaseks. Ka tänapäeval, kui info liikumise võimalused ja kiirus sõltub rohkem infotehnoloogilistest vahenditest kui selle tõele vastavusest, meeldib inimestele lugeda näiteks poliitikute kohta neid uudiseid, mis kinnitavad nende veendumusi, isegi kui uudised ei vasta tõele. Politoloogiaprofessor Jason Reifler ütleb intervjuus Jaan-Juhan Oidermaale, et inimesed loevad seda, mis näitab nende meeliskandidaati positiivses valguses. Inimesele võib vale mõjuda kinnitusena selle kohta, et ta on õigel teel. Kui aga keegi toob päevavalgele tõe, siis tekitab vastuolu päris elu ja näivuse vahel ebameeldivust.
Ebameeldivustunne võib omakorda olla liikumapanevaks jõuks. Jaan Krossi romaanis „Wikmani poisid“ saavad poisid hakkama koerustükiga, kus paberikorvis plahvatanud magneesiumipommi tagajärjel saab õpetaja vigastada. Asja uurimise käigus keegi midagi üles ei tunnista, poisid valetavad, et mitte sõpru alt vedada, ja varjavad oma tegu. Vastutus langeb ühele klassivennale, kes heidetakse koolist välja, kuid talle antakse võimalus kooli tagasi tulla tingimusel, et ta sooritab vajalikud eksamid. Selline ühise valetamise tulemusena tekitatud olukord organiseerib klassivennad nii, et koos otsustatakse klassivend Jussi aidata. Kas liikumapanevaks jõuks on süütunne või midagi muud, ei olegi nii oluline kui see, et ühise vale eest võetakse ka ühiselt vastutus ning püütakse ebameeldivat olukorda parandada. See ei tee valet olematuks, kuid võimaldab liikuda tõe poole.
Kõik vale mõjul tekkinud olukorrad ei ole aga nii kergesti parandatavad nagu magneesiumipommi valla päästetud lugu. Terve Eesti ühiskond oli nõukogude okupatsiooni ajal mõjutatud valest. Nõukogude kord kehtis Eestis suure vale tõttu, nagu oleks Eesti koos teiste Balti riikidega ise soovinud Nõukogude Liiduga ühineda. Ometi mõjutas see vale pool sajandit kõiki siin elanud inimesi. Ka Jaan Kross pidi suurema osa oma viljakast loomeelust elama ühiskonnas, mis seadis üksikisiku valiku ette, kus ta sai endale meelepäraste tegevustega tegeleda siis, kui jättis tõe rääkimata või tegi seda vaid osaliselt. Nii nagu paljusid teisi kirjanikke kannustas ka Krossi soov tegeleda oma valdkonnaga ehk kirjutada. Krossile tähendas see pöördumist kaugesse ajalukku, kus ta sai jutustada lugusid, mis olid kehtivale korrale vastuvõetavad, nii et neis samal ajal sisalduks tõde. Niisugune peitemäng tõe ja valega iseloomustas kogu tolleaegset ühiskonda.
Vale on justkui tõe varjupool. Võib öelda, et vale juhatab meid tõele lähemale. See võib juhtuda valusalt kogedes, et milleski kindel olek oli näiline. Vale kaudu võib tõeni juhatada ka südametunnistus, tänu millele sünnib vastutustunne ja hoolivus. Ränkades ühiskondlikes tingimustes võib teadlik, selge suhe valega aidata jääda lihtsalt inimeseks.
Neljas teema:
Kirjuta umbes 400-sõnaline arutlev kirjand, milles analüüsid valede mõju üksikinimesele ja ühiskonnale tervikuna. Too näiteid ajaloost ja/või ilukirjandusest ja/või filmikunstist ja/või tänapäeva ühiskonnast. Pealkirjasta kirjand.
Kati Käpp on eesti keele õpetaja ning Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja magistrant. Kati oli riigieksami ettevalmistuskursusel rühmajuhendaja.
