Meie kirjandid 2022. Kolmas: Väljasuremisohus elevant toas
Liisa-Maria Komissarov
Kliimamuutused on fakt, mis kellelegi enam üllatusena tulla ei tohiks ning mis vähemalt ühiskonna haritud ja teaduspõhises osas on üldtunnustatuks saanud. Kliimamuutustega võitlemine on aga ikka veel justkui subkultuuri pärusmaa, samal ajal kui poliitilises diskursuses on rohepöördest saanud vaid järjekordne sõimusõna, millega valimiste eel konkurenti loopida. Miks on see nii, et ühiskond üritab ajaloo ilmselt suurimast eksistentsiaalsest ohust endiselt kõrvale vaadata?
Kliimamuutused on õnnetus, mis tulles üsna valjult hüüab ja nii juba üle kahesaja aasta. Saksa loodusloolane Alexander von Humboldt juhtis 18. sajandi lõpus tähelepanu, et koloniaalmaade liigintensiivne põllumajandus mõjutab sealset ökosüsteemi, muuhulgas liigirikkust. Humboldt oli oma aja üks kuulsamaid ühiskonnategelasi ning tema reisikirjad olid valgustusajastu bestsellerid. Ometi suutsid kaasaegsed austajad tema murest keskkonna üle sujuvalt mööda vaadata. Seda ka põhjusega: koloniaalmaade ekspluateerimine oli emamaa majandusliku jõukuse oluline komponent ning paar välja surnud linnuliiki oli ju väike hind Euroopa tsivilisatsiooni õitsengu eest. Igasuguse valmisoleku kliimamuutustega võitlemiseks summutas seega juba eos mugavus ja kasuahnus.
Tänapäeval on Humboldti-suguste sõnumitoojate positsioon ühiskonnas paranenud ning kliimamuutustega võitlemine kuulub enamuse arenenud riikide tööplaani. Ometi paistab ühiskondlikul tasandil korduvat ikkagi Humboldti-aegne muster: kliimamuutustega võib võidelda küll, kuid vaid nii kaua, kuni see elukorraldust liialt häirima ei hakka. Tõnu Õnnepalu väljendit kasutades on keskkonnapäästmine “turvaline tubateater”, millega saab ennekõike kergitada oma enesehinnangut – sõltumata sellest, kas riidekoti kasutamine, elektriauto soetamine või Netflixist kultusdokumentaali “Antropotseen” vaatamine ka päriselt keskkonda aitab. Ühiskonna võimekus kliimamuutustega tegelemiseks takerdub ikka veel kollektiivsesse mugavustsooni, kus kliimasõbralike meetmete ainus mõõdupuu on see, kui kasumlikult nad status quo’d säilitavad.
Eestis on kliimamuutuste vastu võitlemine turvalisest tubateatrist veel paar sammu kaugemal, eriti riiklikul ja kohaliku omavalitsuse tasandil. Selleks pole sobivamat sümbolit kui Tallinna kurikuulsad punased rattateed, kus head kavatsused murenesid laiali veel enne kui värv kuivada jõudis. Saksa päritolu keskkonnaajaloolane Ulrike Plath seostab eestlaste keskkonnaleigust rahva ajalooga: roheline mõtteviis on oma olemuselt kapitalismi kriitika, kuid riigis, kuhu kapitalism jõudis alles pärast poolt sajandit pikisilmi ootamist, ei ole ühiskond lihtsalt veel valmis sellest edasi liikuma. Seega on mõistetav, miks Eestis ei ole veel tõsiseltvõetavat rohelist parteid ning miks rohepöördealased ettepanekud bürokraatia või populismi alla mattuvad. Siiski annab see mõttekäik lootust, et ajapikku jõuab ka Eesti ühiskond Skandinaaviale ja Lääne-Euroopale teadlikkuses ja valmisolekus järele.
On paradoksaalne, et 21. sajandi muidu innovaatiline ja edumeelne ühiskond püüab siiani mööda vaadata sellest elevandist toas, mis teda kõige enam ohustab. Valmisolek kliimamuutustega võitlemiseks on olemas olnud juba Humboldti ajast, kuid alati on see takerdunud ühiskonna mugavusse, ahnusesse või harjumustesse. Pole võimalik teada, kui mitu liiki või inimelu oleks kliimamuutuste käest olnud võimalik päästa, kui ühiskond oleks juba esimeste ohumärkide peale reageerinud. Ometi pole ka praegu hilja neid päästetöid alustada – enne kui metafoorne elevantki välja sureb.
Kirjuta umbes 400-sõnaline arutlev kirjand, milles käsitled ühiskonna valmisolekut kliimamuutuste vastu võitlemiseks. Too näiteid Eesti ühiskonnast ja/või maailmast ja/või dokumentaalfilmidest ja/või teadusajakirjadest. Pealkirjasta kirjand.
Liisa-Maria on saksa keele eriala bakalaureuseastme teise aasta üliõpilane ja teist aastat riigieksami ettevalmistuskursuse rühmajuhendaja. Liisa-Maria eelmise aasta kirjandit saab lugeda siit.
