Meie kirjandid 2023. Teine: Masinõppest läbi antiikmütoloogia prisma
Liisa-Maria Komissarov
Kirjuta umbes 400-sõnaline arutlev kirjand, milles analüüsid, millist mõju avaldab looja ja tema looming teistele loojatele. Too näiteid kirjandusest ja/või muusikast ja/või kunstist.
Pealkirjasta kirjand.
Nobeli kirjanduspreemia laureaadist saksa kirjaniku Thomas Manni kohta on öeldud, et teda poleks olnud, kui enne teda poleks olnud tema kaasmaalast Theodor Fontane’i. Küllap võib sarnase lause öelda iga kirjaniku, kunstniku, muusiku või muu meediumiga töötava looja kohta. Looming ei sünni kunagi vaakumis, vaid kasvab välja eelkäijate teadlikest ja alateadlikest mõjutustest – sõltumata ajast ja oludest.
Kui hakata lahti harutama erinevate kunstiteoste omavahelisi seoseid, võib üsna pea jõuda tõdemusele, et iga uus looja mitte ainult ei mõjuta järgnevat loomingut, vaid lausa tingib selle. Lääne kultuuriruumi ulatuslikumaks näiteks sellisest niidistikust on kahtlemata antiikmütoloogia, mida tänapäevases diskursuses tuleks ehk hoopis antiikfanfictioniks nimetada. Sarnaselt nüüdisaegsete meediafrantsiiside põhjal loodud fänniloomingule andsid vanad kreeklased ja roomlased oma lemmiktegelastele uusi, edasisi või alternatiivseid elusid – vastavalt nii isiklikele sümpaatiatele kui ka maailmavaatelistele kaalutlustele. Üha uute interpretatsioonikihtide lisandumise tõttu ongi tänapäeva antiikfiloloogidel enamasti keeruline üheselt selgeks teha olümplaste seebiooperlikku sugupuud või Trooja sõja taktikalisi manöövreid. Mütoloogilised lood olid elavad ja pidevas muutumises ning iga uus täiendus, olgu tegemist amforamaalija või Homerose omaga, on samavõrd eelmistest sõltuv kui järgmistele eelduseks – ja nii tänapäevani välja.
Mõistagi ei ole looja ja loodava suhe oma eelkäijatega alati sümbiootiline. Suur osa kultuurivooludest on teadupärast sündinud vastuhakust kehtivale korrale, olgu see poliitiline või esteetiline. Ometi on ka teadlik eristumine üks dialoogi vorme, sest eeldab rikutavate konventsioonide tundmist ja tunnustamist – Picasso grotesksed portreed mõjuvad groteskselt just kontrastis realistliku maalikunstiga. Samuti on paljud vastandumisest sündinud subkultuurid aja jooksul peavoolu suubunud, näiteks algselt vägagi spetsiifilise kultuuriga seotud muusikažanrid, nagu hiphop või punk, mille kuulmine raadios tänapäeval vist enam kedagi ei šokeeri. Seega sünnib looming alati moel või teisel eelneva loomingu mõjust ning ka antiteesist saab selle dialoogi käigus sageli süntees.
Selliseid traditsioonilisi jõujooni kultuuris on viimastel aastatel sundinud ümber mõtestama tehisintellekti kiire areng. Masinõppe viimane sõna, OpenAI arendatud ja treenitud ChatGPT neljas tulemine osutus oma võimekusega rahvusvahelisele üldsusele selliseks vapustuseks, et ka paadunumad tehnokraadid kutsusid ettevõtjaid üles tehisintellekti arendamist peatama. Ettevaatlikkus pretsedenditu tehnoloogiaga on kahtlemata õigustatud. Ent kui vaadata kaugemale olmemuredest, nagu plagieeritud kodutööd, ning mõtestada ChatGPTd kultuuri dialoogilisuse kontekstis laiemalt, ei ole see midagi täiesti uudset ega erakordset. Masinõppe puhul on sisuliselt ikka tegu olemasolevast loomingust sündiva uuega, lihtsalt protsessi olemus ja mastaap on teised.
Tekstide pidev omavaheline suhtlus paistab niisiis olevat loomingusse sisse kirjutatud. Dialoogis sünnibki tähendus, nagu on järeldanud ilmselt suurim Eestiga seotud tähendusuurija Juri Lotman. Nii nagu igasugune suhtlus, sõltub ka suhtlus loomingus parasjagu kättesaadavatest tehnilistest võimalustest. Olgu tegemist suulise pärimuse või tehisintellekti poolt genereeritud tekstiga, mõjust ja mõjutamisest ei ole kultuuris kunagi pääsu.
