Eesti foneetika tehniline areng pildis

Pärtel Lippus

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Horisont keeleteaduse erinumbris 2020. aasta novembris (6/2020).

Foneetika kirjeldab seda, kuidas keelt kõneldes hääldatakse. Lisaks teaduslikule huvile hääldust süsteemselt kirjeldada on foneetikal ka praktilisi väljundeid näiteks keeleõppes. Üks võimalus hääldust kirjeldada on liigitada häälikuid häälduskoha ja hääldusviisi järgi, ehk lihtsustatult: kirjeldada seda, kuidas suud peab hoidma ja kuidas liigutama. Artikulatoorne foneetika, mis siin artiklis vaatluse alla tuleb, tegelebki sellega, et kirjeldada hääldusorganite tegevust. Teine suurem valdkond foneetikas on akustiline foneetika, mis kirjeldab hääldust artikulatsiooni tekitatud õhuvõnkumise ehk helilaine akustiliste omaduste kaudu.

Eksperimentaalse foneetika alguseks võib Eestis lugeda Lauri Kettuse doktoritööd Kodavere murraku häälikuloost, mille ta kaitses 1913. Helsingi ülikoolis. Häälikulooline kirjeldus annab ülevaate Kodavere murraku häälikute ajaloolisest kujunemisest, aga eksperimentaalfoneetiline osa kirjeldab häälikute akustilisi omadusi ja häälduskohta artikulatoorselt. Kettunen kutsuti 1920. aastal eestikeelse Tartu ülikooli õppejõuks, ja kuigi siis keskendus ta laiemalt läänemeresoome keeltele, seati värskelt loodud rahvusülikoolis sisse ka foneetika labor, mida juhtis 1920. aastatel sakslane Willi Peters ning 1930. noor Paul Ariste. 1930. aastatest on säilinud ka mitu päris ülevaatliku fotoseeriat tolle aja foneetika meetoditest.

TÜ EMSA PF0003-010, PF0003-023 (TÜ EMSA = Tartu Ülikooli eesti murrete ja sugulaskeelte arhiiv)

Kui kirjeldada seda, kuidas mingi hääliku hääldamisel suud hoitakse, siis esimene võimalus on suud väljast vaadata. TÜ eesti murrete ja sugulaskeelte arhiivist leiab seeria fotosid, mis kujutavad kõneleja suu asendist hääldamisel. Siin 1934. aastast pärit fotodel on katseisikuks Pärnust pärit üliõpilane August Sang (20), kes hääldab häälikut /p/ sõnas tappa ning /ä/ sõnas säär.

Aga foto pealt jääb osa nägemata, vaja oleks kõnelejale suu sisse vaadata. Palatograafia abil, mis mõõdab kõva suulae (palatum) ja keele vahelist kontakti, saab kirjeldada suurema osa konsonantide ehk kaashäälikute moodustamist, mille puhul moodustatakse keele ja suulae vahele sulg või pilu. Palatograafiat illustreerib fotoseeria Leida Kutseri seminaritööst „Eesti konsonantide palatogrammist“ (1935), kust leiab ka põhjaliku meetodikirjelduse (lk 12). Siin on kasutatud hambatehniku (proua Kruus) abi, et teha katseisiku suulaest võetud kipsjäljendi järgi kunstsuulagi. Kunstsuulagi kaetakse õhukese magneesiumikihiga, pannakse suhu, hääldatakse üks häälik ning võetakse suust välja. Keelega puudutatud alalt on magneesium maha kulunud ja kujutis kantakse joonisele, mille hõlbustamiseks on suulaele puuritud sentimeetriste vahedega referentspunktid. Palatogramme saab teha ka koduste vahenditega: magneesiumi asemel kasutatakse tihti segu oliiviõlist ja söe- või kriidipurust, millega määritakse kokku keel ning pärast hääliku hääldamist vaadatakse suulage taskupeegli abil, et kontaktala üles joonistada või foto teha.

TÜ EMSA S0174
TÜ EMSA PF0004-017
Ariste (1953) „Eesti keele foneetika“ lk 64.

Kuid vokaalide ehk täishäälikute puhul ei ole kontakti keele ja suulae vahel ning ka konsonantide hääldamisel ei kirjelda palatogramm kogu hääldust. Seepärast on häälduse kirjeldamiseks kasutatud ka röntgenit, mis võimaldab näha keele täpset kuju, suu avatust, huulte avatust, kõri kõrgust jne. Selle (ilmselt 1950. aastate alguses tehtud) foto peal on katseisikuks Paul Ariste hääldamas eesti keele /õ/-d. Röntgenfotodel põhinevaid skeeme on Ariste kasutanud õpikus „Eesti keele foneetika“ (1953).

Selliste häälduspiltide puudus on see, et nad on staatilised: foto kujutab ühte hetke hääliku hääldamisel või palatogramm kogu seda ala suulael, mis keelega kokkupuutes on olnud. 1960. aastatel hakati rohkem tähelepanu pöörama häälduse dünaamilisele kirjeldamisele: kuidas ja kui kiiresti mingi hääliku sulg või ahtus tekib, kui kaua kestab ning kuidas liigutakse järgmisele häälikule. Selle uurimiseks viisid Arvo Eek ja Georg Liiv 1960. aastatel Tallinna onkoloogiahaiglas läbi röntgenfilmi (kinofluorograafia) katse, kus katseisikud lugesid röntgenaparaadi ees lauseid ning röntgenpilt salvestati kinokaameraga. Kaamera salvestas 50 kaadrit sekundis ja igat kaadrit valgustas röntgenaparaadi sähvakas. Tänapäeval on raske ette kujutada, et nii ohtlikku katset lubati läbi viia ja et leidus katseisikuid, kes olid nõus osalema. Kahjuks ei ole need filmid säilinud. Katse tulemusi leiab Arvo Eegi eesti konsonantide palatalisatsiooni käsitlev artiklisarjast, kus on esitatud röntgenvõtete põhjal üldistatud jooniseid.

Eesti ENSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Bioloogia. 17(1): 78-102

Klassikalise palatograafia puhul saab uurida üksikult hääldatud häälikuid, sest kui järjest on mitu erinevat häälikut, mille häälduskoht on suulaega kontaktis, siis suulaele jääv kujutis on kõikide kontaktide summa, kus üksikud liigutused ei ole eristatavad. Arvutustehnika areng võimaldas 1970. aastatel palatograafiat arendada dünaamiliseks. Pildil on „Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi eksperimentaalfoneetika laboratooriumi juhataja vanemteadur filoloogiakandidaat Arvo Eek palatograafiakatset ettevalmistamas.“ Eek olla juveliiril lasknud paigaldada suulaele elektroodid, mille tarvis ohverdas ta isiklikest varudest hõbelusika, ning katsed oli ta läbi viinud Tõravere observatooriumis, sest seal oli tol ajal ainus sobiva võimsusega arvuti Eestis. Suulage ennast saab tänapäeval vaadata Eesti rahva muuseumi püsiekspositsioonis „Keelekatlas“.

Vasak foto: Filmiarhiiv EFA.250.0.93506 (fotograaf Gunnar Loss), Paremal ERM, Anu Ansu
Einar Meistri foto

Elektropalatograafiat (EPG) kasutatakse ka tänapäeval ja kui välja arvata see, et andmeid töötlevad arvutid on läinud kiiremaks ja võimsamaks, ei ole metodoloogias palju muutunud. See tähendab, et endiselt peab igale katseisikule valmistama isikliku elektroodidega suulae, mis on aeganõudev ja kulukas ning sunnib valima üksikuid katseisikuid, kes oleksid pika aja jooksul kättesaadavad. Kaasaegne versioon elektropalatograafist on TalTech’i kõnetehnoloogia laboris, kus on suulaed ühele mees- ja ühele naiskatseisikule.

Anton Malmi foto/kollaaž

Röntgenfilmi asemel kasutatakse tänapäeval ohutumaid võimalusi, näiteks magnetresonantstomograafia (MRI) ja ultraheli, aga Eestis neid seni kõne uurimiseks ei ole kasutatud (vahepalaks võib vaadata youtube’ist MRI salvestust kõnest ja beatbox’imisest.) Võrdlemisi väheinvasiivne meetod, mille abil keele, alalõua ja huulte liikumist saab jälgida ja mida kasutatakse nii TalTechi kõnetehnoloogia laboris kui TÜ foneetika laboris, on elektromagnetartikulograafia (EMA). EMA võimaldab jälgida elektroodide liikumist kolmemõõtmelises magnetväljas. Võrreldes MRI-ga on protseduur lihtsam ja odavam. Seade mõõdab üksikuid punkte, mis teeb andmete analüüsimise lihtsamaks, samas on puudus, et me peame sõltuvalt uurimiseesmärgist valima punktide asukoha enne katset ja ei salvesta tervikpilti, nagu seda teeb näiteks MRI. Samuti – kuid see puudutab ka palatograafiat ja üldse artikulatoorseid meetodeid – mida rohkem sensoreid on katseisikule suhu või üldse külge riputatud, seda raskem on normaalselt rääkida. Seetõttu on hea kombineerida erinevaid uurimismeetodeid ning nendega saadud andmeid kõrvutada kõne akustiliste tunnustega, millest kokku saame moodustada terviklikuma pildi sellest, kuidas me räägime.

Lõpetuseks paar videoklippi:
Anton Malmi kirjeldab artikulograafi kasutamist (TÜ muuseumi video)
Artikulograafi salvestusest animeeritud videoklipp Novaatoris


Pärtel Lippus (1980) on Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti foneetika vanemteadur. 2011. aastal kaitstud doktoritöös uuris eesti keele väldete akustilisi tunnuseid ja taju.