Hääbuvaid keeli elustatakse. Kas ka võru keel vajab elustamist?

Helen Plado, Mariko Faster

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Horisont keeleteaduse erinumbris 2020. aasta novembris (6/2020). Artiklit on ajakohastatud 2023. aasta septembris.

Maailmas kõneldakse ligikaudu 7000 keelt ning umbes pooled neist ei ole ohustatud. Keel pole ohustatud, kui seda räägivad kõik põlvkonnad ja see antakse edasi loomulikul teel põlvest põlve ning seda saab kasutada igas olukorras igal elualal. Harilikult on sellises staatuses riigikeeled ja mõned suure kõnelejaarvuga elujõulisemad keeled.

Keel on kindlasti ohustatud siis, kui lapsed ei omanda keelt oma vanematelt. Veelgi halvem on keele seisund siis, kui keelt räägivad ainult vanemad inimesed, lapsevanema-ealised saavad keelest aru, kuid ise seda keelt ei räägi (mõnikord räägitakse keelesurmast ka juba siis, kui keelt vanemalt lapsele enam edasi ei anta, vt nt Petar Kehayovi artikkel). Kriitiliselt ohus on keel siis, kui keelt oskavad ainult vanemaealised, kes räägivad seda harva. Selline seisund viib peagi keele väljasuremiseni – viimase 50 aasta jooksul on välja surnud üle 200 keele. Keeled on üldiselt vähemas ohus, kui neil on rohkem rääkijaid, kuid mitte alati. Näiteks ka miljoni kõnelejaga keel võib olla ohustatud, kui seda ei saa kasutada kõikidel elualadel, nagu 1,3 miljoni kõnelejaga tšuvaši keelt Venemaal. Nii leiavad lapsevanemad sageli, et lapsele tulevikus paremate võimaluste tagamiseks ei ole vaja õpetada mitte oma emakeelt, vaid pigem kõrgema prestiižiga enamuskeelt. Seega on ohustatud keeltel sageli ka madal prestiiž.  

Vähemuskeelte elustamise näiteid

Kui keel hakkab hääbuma või on juba hääbunud, siis võib kas olukorraga leppida (nagu on tehtud saami keelte hulka kuuluvate Kemi ja Akkala saami keelega) või siis võib teatud tegevustega keelt elustada. Keele elustamine vajab teadlikku, pikaajalist ja mitmekülgsele tegevusele suunatud programmi, üksiktegevustest ei piisa. Lisaks vajab keele elustamine ka poliitilist toetust, kas või selleks, et see toetaks ohustatud keele kasutamist avalikkuses. Keele elustamise kohta on nii õnnestunud kui ka ebaõnnestunud näiteid. 1920.-1930. aastatel proovis Paulopriit Voolaine lutside juures Ida-Lätis äratada nende rahvuslikku vaimu, elustada keelt ja pärimust, kuid keele kadumist need tegevused ei peatanud. Sel tegevusel võis positiivne mõju olla ainult lutside eesti identiteedile, mis on suhteliselt tugev isegi tänapäeval. Paremini on läinud Inari saami keelel. Keelt rääkis 1990. aastate keskpaigas veel ainult mõni vanainimene ja usuti, et see sulandub põhjasaami keele sisse. Siis aga algas süsteemne keeleelustamistöö ja teadlik keelega seotud tegevuste planeerimine, 1997. aastast keele õpetamine keelepesameetodil ja koolis, ambitsioonikad projektid täiskasvanutele. Tähtis on olnud ka keelekollektiivi enda seast tulnud üksikisiku initsiatiiv keele päästmiseks. Inari saami keele puhul oli selleks Matti Morottaja. Kogu see tegevus on toonud juurde uusi noori keelerääkijaid, mis on omakorda suurendanud ka vanade kõnelejate tahtmist oma keeles kõnelda. Keele elustamine õnnestus nii hästi tänu Inari saamide tugevale identiteedile, keelekogukonna väiksusele (umbes 350-400 kõnelejat) ja saamide üleüldise liikumise toele. Markantseks näiteks keele elustamises on korni keel Suurbritannias. See keel suri välja juba 18. sajandi viimasel veerandil. 20. sajandi alguses tekkis huvi keelt elustada. Et keele kõnelejaid enam ei olnud, võeti elustamise aluseks varasem kornikeelne kirjandus ja lüngad täideti sugulaskeelte abil. Tänapäevaks on jälle peresid, kus korni keel on suhtluskeeleks, ja lapsi, kellele see on esimene keel. Samuti õpetatakse korni keelt mõnes koolis.  

Miks ja kuidas võru keelt elustatakse?

Ohustatud on kõik läänemeresoome keeled, v.a soome ja eesti keel, mis on riigikeeled. Võib küsida, kuidas on ohustatuse suhtes olukord Eesti kagunurgas kõneldava võru keelega, mida traditsiooniliselt on peetud eesti keele murdeks. UNESCO on koostanud maailma ohustatud keelte atlase ja määranud tingimused, mille järgi saab otsustada, kuivõrd ohustatud on keel. Võru keel on selle järgi kindlasti ohustatud (ingl definitely endangered) keel, sest lapsed ei õpi enam seda kodus emakeelena. Kuigi viimase rahvaloenduse andmetel oskab võru ja seto keelt kokku Eestis umbes 97 300 inimest, on keeleoskust ja keele kasutusvaldkondi jäänud vähemaks. Kuigi arvud näitavad võrreldes eelmise rahvaloendusega keele prestiiži mõningat tõusu, ei ole see ometi pannud inimesi süsteemselt võru keelt õppima või selle vastu laiemat huvi tundma. Võru keelt kasutatakse peamiselt mitteformaalsetes olukordades, eelkõige kodus lähedastega. Oluliseks märgiks on see, et paljud noored täiskasvanud, kes pere loovad, ei räägi seda keelt enam ega saa seda ka oma lastele edasi anda. Seega on katkenud keele põlvkondadevaheline edasiandmine. Järelikult, sellest hoolimata, et võru keelt tänaval kuuleb, vajab see keel elustamist. Kuigi võru keel on hakanud inimeste igapäevaelust taanduma, on võru keel ja võrukeseks olemine tugevasti seotud. 

Võru keele elustamisele hakati tähelepanu pöörama 1980. aastate lõpul. 1995. aastal loodi Võru Instituut, kus on sellest ajast alates olnud võru keele säilitamise ja arendamise raskuskese. Sellel on olnud nii häid kui halbu külgi. Instituudi loomine on võtnud keelekasutajatelt endilt justkui vastutuse keele edasikandmise eest ära – küll instituut hoolitseb võru keele püsimise eest. Teisalt on hea keskse organisatsiooni olemasolu, mis püüab keelt arendada, laiendada selle kasutusvaldkondi ja luua ka teisi identiteeti toetavaid võrgustikke. Õnneks pole Võru Instituut siiski ainuke organisatsioon, mis seisab võru keele säilimise eest. 

Keele prestiiži tõstmine kui keele säilimise eeldus

Keele säilitamise aluseks on prestiiži tõstmine: lastele soovitakse edasi anda keelt, mida peetakse väärtuslikuks. Juba 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses hakati võru keele puhul töötama kahe olulise prestiiži tõstmise abinõu – keelele õigusliku staatuse saamise ja kirjakeele kujundamise – kallal. Kuigi õigusliku staatuse saamiseks on tehtud palju tööd, ei ole see siiani õnnestunud. Samas tooks võru keele regionaalkeeleks nimetamine kaasa maine tõusu ja kindla staatuse nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Seejuures tuleb silmas pidada, et ei ole kriteeriume, mille järgi saaks keelekuju üheselt kas omaette keeleks või mõne keele murdeks liigitada. Seega ei ole ka võru keele osas üksmeelt, kas tegemist on keele või murdega (vt ka Petar Kehayovi artikkel).

Keele prestiiži tõstmisel on peetud äärmiselt oluliseks kirjakeele olemasolu, sest selle puudumist võib kogukond pidada märgiks, et nende keel ei ole kirjapanemiseks piisavalt väärtuslik. Võru keelele hakati 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses kirjakeelt looma. Lepiti kokku, et võru kirjakeeles eelistatakse võimalikult vanapärast ja pigem idavõrulikku keelt (nt järgsilbi o eelistamine u-le). 

Omaette keerukaks on kujunenud küsimus, milliseid häälikuid ja lisamärke tuleks võru keele kirjapanekul tarvitada. Alguses jäi peale kirjaviis, mis proovis võimalikult täpselt edasi anda võru keele hääldust. Selle tulemusel oli aga kirjutatud võrukeelne tekst eesti keeles kirjutama õppinud inimesele harjumatu ja täis võõraid märke. Võib mõelda, et selle omapärase kirjutusviisiga prooviti rõhutada seda, kui väga võru keel erineb eesti keelest, mille murdeks seda oli peetud. Hiljem on võru keele kirjutusviisi järjest lihtsustatud ja eesti keele kirjutustavaga sarnasemaks muudetud. Praeguseks on võrukeelsed väljaanded leidnud endale sobiva kirjaviisi, kuid kogukonnas ei ole siiski üksmeelt, milline peaks võru keele kirjapanemisviis olema. Vaidlused kirjaviisi üle on kestnud aastaid: osa võrukestest võõrastab võõrtähti või abimärke, nt q-tähte või ülakoma, millega märgitakse põhiliselt mitmust, ja eelistab neid kirjas mitte kasutada, kuid keeleteadlased ei taha leppida, et keele ühte olulisimat kategooriat ei tähistata. Kui keele eriomaste joonte märkimine pole niivõrd oluline keeleoskajatele, siis keeleõppijatele on see hädavajalik. Kirjutatud võru keel on jõudnud võrukesteni eelkõige kohaliku võrukeelse ajalehe Uma Leht vahendusel, mis alustas ilmumist 2000. aasta augustis. Võrukeelse ajalehe ilmumine, saated üleriigilises televisioonis ja raadios jm annavad kogukonnale märku nende emakeele väärtuslikkusest.    

Tänapäeval räägitakse üha enam sellest, et keele püsimajäämiseks on sellele vaja keeletehnoloogilist tuge ja see peab olema internetis nähtav. Võru keele keeletehnoloogilist tuge arendatakse pidevalt, varem on loodud võrukeelset tarkvara (nt on loodud võru keele kirjastiilid) ja võru kõnesüntesaator, nüüd keskendutakse eesti-võru masintõlke arendamisele, tehakse tööd eesti – võru ja võru – eesti veebisõnaraamatu täiustamiseks (nt märksõnadele lisatakse juurde hääldus), tegeldakse võru keele õppekeskkonnaga ning koostatakse suuremaid tekstihulki sisaldavaid korpuseid, mille põhjal on võimalik uurida tänapäeva võru keelt. Lisaks sellele on võru keel nähtav mitmes kohas Internetis. Esile võiks tõsta võrukeelset vaba entsüklopeedia lehte Vikipeediät ning Facebooki rühma Võro kiil, kus kirjutatakse nii võru keeles kui ka võru keelest ja mis on kiiresti FB kasutajate seas populaarseks saanud.

Et võru identiteet on tugevalt seotud võru keelega, on tehtud tööd võrukeste identiteedi tugevdamiseks ning selle kaudu ka võru keele prestiiži tõstmiseks. Juba viis korda on toimunud Uma Pido, kus koorid esitavad ainult võrukeelseid laule. Võru identiteeti tugevdavad ka võrukeelsed teatrietendused, muusikud ja kirjanikud, kelle loomingust on vähemalt osa võrukeelne (nt Mari Kalkun, Jan Rahman, Aapo Ilves, Olavi Ruitlane, Contra). Populaarne on iga-aastane Võru Instituudi algatatud võru keele nädal, mida peetakse novembris ja mille jooksul näeb ja kuuleb võru keelt tavapärasest rohkem. Kuigi nimetatud tegevused ei pruugi keelevahetust otse tagasi pöörata, võib neil olla kaudne mõju keele prestiiži tõstmisele ja selle kaudu võru keele kasutuse laiendamisele. Võru keele prestiiži tõusust kõneleb selgelt nii see, et võrukesed on üha enam hakanud meedias võru keelt kasutama, kui ka see, et võru keelt näeb enam avalikus ruumis. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi olid linnapildis võrukeelsed sildid väga harvad, siis praegu näeb võru keelt päris palju. Oluline on see, et võru keelt kasutavad suured poed, toitlustusvaldkond ja ka riigi- ning kohaliku omavalitsuse asutused. 

Lapsed ja uuskõnelejad

Keele elustamiseks tehtud pingutused kannavad vilja vaid siis, kui keel hakkab jälle ühelt põlvkonnalt teisele siirduma. Selleks on pingutusi teinud ka võrukesed. Et paljudes peredes ei omanda lapsed võru keelt kodus, on ka Võrumaal hakatud õpetama eelkooliealistele lastele võru keelt lasteaias, võttes eeskujuks Inari saami keele edukat keelepesakogemust. Keelepesa all mõistetakse harilikult keelekümblusmeetodil töötavat lasteaeda või lasteaiarühma, kus lastega räägitakse igas olukorras vähemalt viis päeva nädalas mõnd vähemuskeelt. Eesmärgiks on õpetada võru keelt, et keeleülekanne lastele ei katkeks. Võrumaal pole osutunud olud nii soodsaks, et lastele oleks võimalik võru keelt õpetada viiel päeval nädalas, vaid õpetus keelekümblusmeetodil toimub enamasti ainult ühel päeval nädalas, mida on selgelt vähe selleks, et laps hakkaks keelt kõnelema. Siiski on see parem kui mitte midagi. 2019/2020. õppeaastal sai lasteaedades võru keele ja kultuuri õpetust 15% Vana-Võrumaa eelkooliealistest lasteaias käivatest lastest. Võru keele õpetus jätkub 10 koolis, kuid see pole süsteemne ja tundide sisu sõltub õpetajast. On koole, kus õpitakse rohkem keelt, aga ka koole, kus tegeldakse enam võrukeelse näitemängu või folklooriga. Kui laps on lasteaias mingil määral keelt omandanud, saab ta ainult harvadel juhtudel jätkata võru keele õppimist juba 1. klassis. Selles suhtes on eriti halb Võru linna olukord, kus töötab neli võru keelekümbluse rühma, kuid võru keele õpetust ei ole mitte üheski üldhariduskoolis.

Lisaks on lastele mõeldud ka muudes valdkondades, näiteks multikate tõlkimisel, lasteraamatute ja CD-plaatide väljaandmisel, mida on vastsündinutele kingitud sünnitusmajade ja valdade kaudu, laagrite ja võistluste korraldamisel või Helüaida taskuhäälingu loomisel. 

Kõrgem prestiiž on toonud kaasa võru keele uuskõnelejate (st inimesed, kes ei ole omandanud keelt põlvkondadevahelise suhtluse kaudu) ja võõrkeelena kõnelejate arvu kasvu. Suurt huvi võru keele ja kultuuri vastu on hakanud tundma Võrumaale sisserändajad. Neile tundub kõik kohalik huvitav ja eriline. Vanad kõnelejad on aga üsna sallimatud nende suhtes, kes teevad keelevigu, räägivad “aktsendiga” või kasutavad tundmatuid sõnu. Uurimused on näidanud, et keeleeksimuste suhtes tuleb olla salliv (muidu ei julge keelt tarvitada inimesed, kes enda keeleoskuses täiesti kindlad ei ole). Kuigi ohustatud keel ei ole samasugune, nagu vanavanemate keel oli, on see hind, mida tuleb maksta keele säilimise eest. Ja see hind ei ole isegi väga kallis, sest kõik elavad keeled muutuvad. 

Annika Pasanen on oma väitekirjas toonud välja eduka keeleelustamise eeldused: 1) keelepesa või keelekümblus, 2) omakeelne või kakskeelne kooliõpetus, 3) riigi toetus ja selge õiguslik staatus, 4) keele modernsed kasutuskontekstid. Neist peab võru keele puhul kindlalt paika viimane punkt, ülejäänutest on midagi olemas, kuid on veel selgelt arenguruumi. Seega ei saa veel praegu öelda, kas töö võru keele säilitamiseks on edukas või mitte.

Keelte elustamise kohta loe lisa:

• Grenoble, Lenore A., Lindsey J. Whaley 2006. Saving Languages: An introduction to language revitalization. Cambridge: Cambridge University Press.
• Pasanen, Annika 2015. „Kuávsui já peeivičuovâ. ‘Sarastus ja päivänvalo’: Inarinsaamen kielen revitalisaatio“. Uralica Helsingensia 9. Helsinki.

Helen Plado on Tartu ülikooli eesti keele lektor ja Võru instituudi grammatika teadur. Tema peamised uurimisvaldkonnad on keele (eelkõige grammatika) varieerumine ja muutumine. Enim on ta uurinud komplekslauset. Ta on käinud välitöödel võru ja seto keelt kogumas ning õpetanud Soomes peale eesti keele ka võru keelt.

Mariko Faster on Võru instituudi nimeuurimise teadur ja võru keele spetsialist. Uurinud Lõuna-Eesti veekogude nimesid ja perekonnanimesid, käima lükanud võru keelepesade tööd, õpetanud võru keelt, koostanud ja toimetanud võrukeelseid raamatuid ja õppematerjale.