Kas keel on aken ajju?

Piia Taremaa ja Ilona Tragel

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Horisont keeleteaduse erinumbris 2020. aasta novembris (6/2020).

Aju ehitus ja toimimine on teadlasi kütkestanud sajandeid. Kui esimesed mudelid ajust olid üsna lihtsakoelised, siis nüüdseks on arusaam aju toimimisest märgatavalt rikkalikum. Ometi on veel palju, mida ei teata. Kõike seda saab ka keele kohta öelda – keel on teadlaste ammune huviobjekt, millest nüüd tänu rikkalikele keelekogudele (korpustele) ja nüüdisaegsetele uurimismeetoditele juba päris palju teatakse, aga kaugelt mitte piisavalt. Veelgi vähem teame selle kohta, kuidas ikka seostub aju ehitus keelega või kas ja kui palju saame keele kaudu aju toimimise kohta teada. Kognitiivse suuna keeleteadlasi huvitab eriti see viimane küsimus: kas keel on aken ajju ja mida saame keele kaudu inimese kohta teada?

Keel ja maailm

Meil on rikkalikult teadmisi selle kohta, kuidas eri keeltes maailmas toimuvat väljendatakse. Keelte ühisosa tuleneb nii mõneski mõttes asjaolust, et keelt räägib inimene, st keegi, kes mõtleb, kogeb, tegutseb, suhtleb. Nii on kõik maailma keeled sõltuvuses sellest, kui palju infot on aju võimeline korraga töötlema ja salvestama, ning millised on inimese kõneorganid ja tajumeel. 

Lihtsa näite võib tuua helikõrguste kohta. Inimkõrv ei ulatu nahkhiirte ja vaalade häälitsuste helikõrgusteni, ja nii ei ole ka inimkeeltes sellisel helikõrgusel rolli. Küll aga eristab inimkõrv hästi keskmisi helisid ning toonimuutust, mistõttu on võimalikud n-ö toonikeeled, kus toonikõrgus ja toonimuutus on tähendust kandvad keeleomadused. Näiteks hiina ühiskeeles on neli tähendust eristavat tooni, mis tähendab, et samade häälikutega silpi või sõna eri viisil hääldades on tähendus erinev.

Teisipidi annab keel võimaluse “maailma luua”, st kirjeldada sündmusi, mõtteid ja kõike muud olulist eri perspektiivist või eri rõhuasetustega. Selline “maailma loomine” keele abil on võimalik, kuna keelekasutaja saab valida, millisest perspektiivist ja kuidas ta mingit objekti, sündmust, olukorda või situatsiooni kujutab. Näiteks saame keeles “peita” tegelikku sündmuse põhjustajat öeldes 100 inimest nakatus, selle asemel et öelda Ta nakatas 100 inimest. Kui me ei tea, kas sinatada või teietada, saame valida väljendusviisi nii, et teietada ega sinatada pole vaja, öeldes Mulle võib kirjutada (selle asemel, et valida Võite mulle kirjutada ja Võid mulle kirjutada vahel).

Mis on keeltes ühist? Mõned näited grammatisatsioonist, polüseemiast ja metafooridest

Paljudes maailma keeltes on sarnase analoogia alusel kehaosi tähistavatest sõnadest tekkinud kohta märkivad sõnad. Keeleteaduses nimetatakse sellist nähtust grammatisatsiooniks. See hõlmab grammatiliste üksuste, nagu näiteks kaassõnade ja käändelõppude, teket leksikaalsetest sõnadest, tavaliselt nimisõnadest. Eesti keeles võib näiteks tuua kõrvast tekkinud kõrval, peast peal, kannast kannul jne (näiteks määrin võid leiva peale, istus minu kõrval, kus pea ja kõrv ei ole enam inimese kehaosad). 

Teine näide on polüseemiast ehk mitmetähenduslikkusest – sama sõna eri tähendused on omavahel süstemaatiliselt seotud (neid kujutatakse tihti võrgustikena, mis mõnevõrra meenutab närvirakkude võrgustike kujutamist). Need seosed on tekkinud just seetõttu, et inimesele on omane mõista ja mõtestada teatud tüüpi sarnaseid nähtusi sama loogika alusel. Näiteks eesti keele tegusõnal võtma on mitu tähendust: me saame öelda võtan pliiatsi, võtan puhkust, võtan sõna ja võtan ennast kätte – võtmine on kõigis väljendites eri tähendusega, kuid kõigil neil tähendustel on ka sarnasusi: näiteks see, et tegutseja (võtja) teeb midagi tahtlikult.

Veel ühe sarnase seaduspärana saab välja tuua keelte metafoorsuse, näiteks maailma keelte tendentsi väljendada aega ruumi kaudu: me ütleme mine üle mäe (ruumi tähenduses) ja üle nädala toimuv koosolek (aja tähenduses), pane laua peale (ruum) ja tuleb peale kella kahte (aeg). See on osa keelte laiemast strateegiast organiseerida abstraktsemaid teemasid konkreetsemate kaudu, mida kajastab ka eespool toodud näide kehaosadest pärit kohasõnadest.

Taju ja keele seostest: dünaamilisuse tendents

On hästi teada, et inimesed pööravad liikuvatele objektidele kiiremini ja rohkem tähelepanu kui staatilistele objektidele, kuna liikuvad objektid võivad meile potentsiaalselt ohtlikumad olla. See psühholoogias eksperimentaalselt palju kinnitust leidnud liikumise ülimuslikkus avaldub ka keeltes, mistõttu on keeleteaduses palju räägitud nn dünaamilisuse tendentsist

Dünaamilisuse tendents ehk liikumist implitseerivate väljendite rohkus on maailma keeltes tavaline. On koguni pakutud, et kõik keeled on kaldu dünaamiliste väljendite suunas. Ilmselt aitavad liikumisväljendid paremini väljendada erinevaid asjadevahelisi suhteid ja mõjusid. Teisisõnu näeme dünaamiliste väljendite rohkuses tajuprotsesside kaudset mõju keelele: mis on meile tajujana oluline, seda ka väljendame rohkem, ise seda endale ehk teadvustamatagi.
Ilmekas näide on asukoha või paigalolu väljendamine liikumise kaudu – kirjeldakse justkui millegi liikumist, tegelikkuses aga mingit liikumist ei toimu. Näiteks lause Tee läheb Tartust Tallinnasse ei tähenda seda, et tee kui selline liiguks, vaid et ta asetseb nii, et üks ots on Tartus, teine Tallinnas. Kaude on siin liikumine olemas – teed on selleks, et inimesed saaks liikuda ühest punktist teise, nii et öeldes Tee läheb Tartust Tallinnasse, kajastame seda võimalust mööda teed punktist punkti liikuda. 

Keeleteaduses kutsutakse sellist keelenähtust fiktiivseks liikumiseks. Näiteks lauses Vaatasin tema poole kannab liikumisinfot kaassõnafraas tema poole, mis näitab, nagu liiguks miski selles suunas. Võimegi kujutleda, et tema poole vaadates liigub pilk nii, et alustab meist kui kogejast ning jõuab lõpuks selleni, mida vaatame. Võib ka olla vastupidi “liikumine”, nagu väljendab lause Temast õhkus enesekindlust ja rahu, kus sõnavorm temast koos verbiga õhkuma loob mulje, nagu hakkaks abstraktne liikuja – enesekindlus ja rahu – liikuma sellest, keda me vaatame. 

Psühholingvistilised, mentaalse simulatsiooni uurimused näitavad, et keeleliselt väljendatu aktiveerib ajus samad piirkonnad, mis aktiveeruks siis, kui sama situatsiooni vahetult kogetaks. Katsed on näidanud, et fiktiivse liikumise lauseid kuuldes silmitseb inimene joonistust või maastikku nii, nagu keegi seal tõesti liiguks, ehkki tegelikkuses mingit liikumist ei toimu. Niisiis on alust järeldada, et aju töötleb päris liikumist ja fiktiivset liikumist sarnaselt.

Mida keeleteadlased üldse uurivad?

Keeleteaduse harus kognitiivses lingvistikas, nagu nimigi ütleb, tegeletakse tunnetuslike kategooriate ja keele seostega, täpsemalt ongi keel kognitiivse keeleteadlase jaoks keelekasutaja keeleliselt tunnetatud pilt maailmast. 

Keeleteaduse haru, mis tähendust uurib, on semantika. Laiemas perspektiivis on semantika ülesanne otsida üldist mõistelise struktureerimise süsteemi keeles, st seda, kas maailma asjade, olukordade, suhete, tingimuste, protsesside jne keeles väljendamisel on seaduspärasusi. Teame, et keelt omandades tekivad ajus sellest, mida inimene enda ümber tajub, tähenduslikud mustrid. Kuidas nende mustrite teke aga täpselt näiteks keelt omandava 1–2-aastase lapse ajus toimub, veel ei teata. 

Küsida võib veel, kas neid seaduspärasusi ja mustreid tuleks otsida ühe keele sees või kõikide (paljude) keelte kohta üldiselt. Selliste teemadega tegeletakse üldkeeleteaduses.

Interdistsiplinaarne teadusharu psühholingvistika ühendab keeleteaduse ja psühholoogia meetodid, et uurida, kuidas inimene kõnest ja tekstist aru saab ning neid loob. Seejuures lähtuvad keeleteadlased tavaliselt mingist keelenähtusest, näiteks sellest, et keeltes on nimisõnu ja tegusõnu, ja küsivad, kas ajuprotsessides on märgata mingit erinevust nende sõnade töötlemisel ja mõistmisel. Psühholoogid seevastu soovivad teada saada midagi aju toimimise ja inimese käitumise kohta ning lähtuvad katset koostades teadmisest, et keelt töötleb vasak ajupoolkera ning küsivad, kas selle kahjustused (nt trauma tagajärjel) mõjutavad keele mõistmist või töötlust reguleerivaid ajuprotsesse.  

Kuidas avaldub keel ajus?

Kuidas avaldub keel ajus? Psühholoogias ja psühholingvistikas räägitakse keele avaldumisest ajus mentaalsete representatsioonidena. Mentaalsed representatsioonid arvatakse olevat ajustruktuuri ja närvistruktuuri kombinatsioonid. Lihtsustatult öeldes on ajustruktuur nagu teedevõrk ja närvistruktuur nagu liiklus ehk ühest ajuosast teise liikuvad närvisignaalid. 

Psühholingvistiliste katsete tulemused näitavad, et keele töötlemine toimub terves ajus. On leitud ka, et keskmised ajuosad tegelevad kiiremate analüütiliste protsessidega, välimised osad aeglasemate, seostamise protsessidega. Psühholingvistiliste üksikuurimuste tulemused ei pruugi aga alati sugugi üldiste seaduspärasustena kehtida, sest uuringud viiakse läbi nn laboritingimustes, st kõrvalmõjusid võimalikult palju välistada püüdes, keel aga on olemuslikult mitmetahuline nähtus ning on teada, et inimene saab selle mitmetahulisusega päriselus keelt kasutades väga hästi hakkama. 

Tähendus – kus see on?

Alexander Huthi töörühma uuringu tulemusel sündinud värviline aju mudel. Värvid kujutavad vokselite abil mudeldatud semantilisi piirkondi, näiteks nägemistajuga seotud piirkonnad on hele- rohelised, puutetaju piirkond helesinine, arvude ja kogustega seotud piirkond tumeroheline, inimeste ja inimsuhetega seotud piirkond oranž. Allikas: https://gallantlab.org/viewer-huth-2016/

Üks viimase aja uurimistulemusi neuroteadlase Alexander Huthi töörühmalt näitab ka, et keeleline sisend aktiveerib aju nn semantiliste piirkondadena ehk temaatiliste rühmadena. Kuigi eksperimendis oli mõningaid küsitavusi ja nii temaatilised rühmad ise, kui ka sõnad, mis neisse kuuluvad, võivad hulga kahtlusi tekitada, näitavad selle uuringu tulemused siiski, et keelega tegeleb kogu aju, mitte vaid teatud piirkonnad, nagu arvati varem. Lisaks näitab see uuring tähendusliku kokkukuuluvuse olulisust. Katse ise oli selline: seitse katseisikut kuulasid igaüks 2 tundi järjejuttu, samal ajal mõõdeti nende ajuaktiivsust, kasutades funktsionaalset magnetresonantskuvamist (fMRI; meetod, millega mõõdetakse ajukudedes verehapniku taseme muutusi). Seejärel leiti arvutusliku meetodiga tähenduslikult kokkukuuluvate sõnade kuulmise ajal aktiveerunud alad. Uuringu tulemused on visualiseeritud, mis võimaldab huvilistel uurida, kus ajus vastavate kategooriate sõnade töötlemisel aktiivsus suurenes.

Kuidas keel tekkis ehk miks teistel liikidel keelt ei ole?

Evolutsiooniuurijad oletavad, et keelt on suhtlemiseks kasutatud 50 000 – 100 000 aastat. Küsimusele, kuidas keel tekkis, ei saa keeleteadlased teaduslike tõestustega vastata, sest seni olemasolevad ajaloolise keeleteaduse meetodid võimaldavad meil vaadata kõige rohkem 8000 – 10 000 aastat tagasi. Niisiis ei saa keeleteadlased vastata küsimusele, kas kunagi on maailmas olnud ainult üks keel, millest hiljem on arenenud teised keeled. Küll aga ollakse üsna üksmeelel selles, et keele arengus on oluline roll suhtlemisvajadusel. Näiteks Eesti juurtega evolutsioonigeneetik Svante Pääbo rõhutab oma raamatus “Neandertali inimene. Kadunud genoome otsimas” sotsiaalsete suhete ja õppimise rolli keele tekkes. Keeleteaduseski peetakse keele tekkes oluliseks  keele suhtluse eesmärgil kasutamist (seda nii laias tähenduses keele tekkes kui lapse keeleomandamise perspektiivist).

Kas on olemas keelegeen?

Geneetikas on täheldatud, et keel, sotsiaalsed suhted ja õppimine on meie genoomis tihedalt põimunud. Tänapäeval ei tea me veel, kas on olemas päris oma keele geen. On küll teada, et geeni FOXP2 mutatsioonid põhjustavad teatud tüüpi keelekasutuse probleeme ning teadlased on endiselt optimistlikud, et just see geen avab meile keele neurobioloogilise aluse. Samas tõdetakse ka, et kuna see geen esineb ka loomadel ja lindudel, ei ole keel kindlasti selle geeni ainuke funktsioon.  

Lõpetuseks

Maailma keelte uurimine ja võrdlemine on võimalik tänu metakeelele. Seejuures ei ole tähtsamaid ega vähemtähtsamaid keeli – iga keel on oluline.

Iga üksikkeele uurija saab oma panuse keele olemuse uurimisse anda mitmel tasandil, sh uurides mõnd nähtust oma keeles sügavuti. Kui eri uurijatel on nähtuste kirjeldamiseks sama metakeel, on andmed ja tulemused võrreldavates kategooriates ning eri keelte uurijad saavad teiste tulemusi võrrelda oma tulemustega. 

Nii saab võibolla ükskord rohkem vastuseid ka näiteks sellele küsimusele, kas eesti keelt emakeelena kõneleva inimese ajus ja mongoli keelt kõneleva inimese ajus on keel sarnaselt, st keele loomisel ja mõistmisel toimuvad samad protsessid, või on eri kultuuris ja keeleruumis elavatel inimestel ka keeletöötlemisel erinevusi.


Ilona Tragel on Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi üldkeeleteaduse kaasprofessor. Tema peamised uurimisalad on kognitiivne keeleteadus, tähenduse olemus ja verbisemantika.

Piia Taremaa on Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi üldkeeleteaduse teadur. Doktoritöös uuris ta liikumise väljendamist eesti keeles.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga