Kasutajasõbraliku eesti keele poole

Külli Habicht ja Ilona Tragel

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Horisont keeleteaduse erinumbris 2020. aasta novembris (6/2020).

Millele läheb mõte, kui meilt küsitakse, mis on eesti keel? Kas mõtleme siis ennekõike ühele umbes miljonilise kõnelejaskonnaga läänemeresoome keelele, mida on juba 500 aastat tekstides kirja pandud, või pigem koolis õpetatud ainele ja selle meeldivusele enda jaoks?

Kui mõtleme esimesena mainitule, siis mõtleme ka lõuna- ja põhjaeesti keele eristumisele teistest läänemeresoome keeltest ning mõlema keelekuju kirjakeelte arendamisele selle tasemeni, et neis välja anda piibel, ajakirjandust ja harivat kirjandust. Seega kultuurkeelele. Kui eesti keel seostub meil ennekõike kooli õppeainega, siis on kogemused-mälestused erinevad, aga nii põhikooli kui ka gümnaasiumi viimase aasta kogemusi varjundab eksaminõuetest lähtuv õigekirjadrill. Nii seostub eesti keel paljudele ka edaspidi vaid õigekeelsusega, iseenda ja teiste keelevigadele keskendumisega. Kas see aga peab nii olema ja kuidas teha nii, et muudele teemadele jaguks rohkem tähelepanu?

Õigekeelsuse ületähtsustamine algab haridusest, kuid sealsamas peitub ka lahendus. Õigekirjareegleid ei tohi kindlasti üle tähtsustada algklassides. See võiks olla loominguline keele omandamise ja keele väljendusvõimalustega tutvumise aeg, mil jäetakse õpilasele vabadus end vigu kartmata väljendada. Hirm nt kirjavahemärgistuse või õigekirjareeglite ees võib piirata laste loomingulist keelekasutust ja need (ka edaspidi) eksimishirmus kirjutamata jäänud mõtted on lõpuks kaotus kogu Eesti ühiskonna jaoks. 

Kuigi on oluline, et meie gümnaasiumilõpetajad oskavad vigadeta kirjutada (valdavad normikirjakeelt), on selle kõrval palju muud ja olulisemat: lai silmaring, lugemus, tekstiloomeoskus, analüüsivõime. Praegune kiiresti muutuv maailm oma arvuti- ja sotsiaalmeediakesksuse ning võõrkeelse suhtlemise võimalustega mõjutab keelelisi valikuid. Ka tekstimaailm, mille keskel tänapäeva noored elavad, on mitmekesisem ja ka mitmekeelsem kui veel paarkümmend aastat tagasi. See mõjutab nende keeletunnet ja muudab ühtlasi eesti keelt.

Kirjutamine algab lugemisest ja mõtlemisest 

Kirjutamist toetab igal kooliastmel lugemine ja töö eri tüüpi tekstidega – see parandab eneseväljendusoskust ning aitab suurt osa vigadest iseenesest vältida. Üks kirjutamise eesmärk on mõtete kogumine ja organiseerimine ehk kirjutades mõtlemine või kirjutades õppimine. Selline õppimine ei peaks kuuluma sugugi ainult koolisüsteemi – meil kõigil on era- või tööelus hetki, mil on kasulik oma mõtteid korrastada, olgu eesmärk kas teraapiline (näiteks seotud kurva sündmusega perekonnas) või karjääri planeerimine (uue töökoha plusside ja miinuste kaalumine). Kirjutad, ja asi saab enda jaoks selgemaks. Uuringud on näidanud, et kui kirjutada nii, et esimest mõtet kirja pannes ei hooli üldse kirjapandava teksti keelelisest korrektsusest, siis saab lõpuks kirja rohkem ja paremaid  mõtteid, sest kirjutades ei kammitse keelevigade tegemise hirm. Selline protsessile keskenduv kirjutamine eeldab loomulikult, et oma teksti kirjutatakse mitu korda ümber ning keelevead parandatakse ja stiil viimistletakse alles viimases etapis enne teksti valmimist. Protsessile keskenduvast tekstiloomest saab rohkem lugeda Anni Jürise ja Ilona Trageli artiklist “Mustandi kirjutamise kunst” ajakirja Oma Keel 2018. a kevadnumbrist.

Keele variantides on keele elujõud

Emakeelepädevus hõlmab eri tasandeid, sest igal elaval keelel, ka eesti keelel, on rohkesti kasutusvariante ehk allkeeli, mis toetavad keele elujõudu. Kõik keelekasutuse valdkonnad ei ole normikirjakeelsed ega saagi seda olla. Normitud kirjakeel on loomuliku keele üks variant, selle kõrval on olemas nt ühiskõnekeel, keele paikkondlikud variandid, slängid, eri žanrid, nagu ilukirjanduskeel, ajakirjanduskeel, teaduskeel. Nii tuleks koolist kaasa võtta teadmine, et eri keelevahendeid kasutavate allkeelte esinemine on normaalne ja keelt rikastav – ntx et on absull norm kuisa sõpsile chatis kirjutad maisaaru liclt. 

Keeleteadlaste töö on välja selgitada allkeeli eristavad tunnused, mida oleks võimalik ka koolis tutvustada ja õpetada. Niisiis võiks emakeeleõpetuse eesmärk olla sellise teadliku keelekasutaja kasvatamine, kes oskab orienteeruda keelevariantide paljususes ning teab midagi ka keele enda ülesehituse ja eripära kohta. Olulisim on usaldusväärse teabe hankimise oskus (veebi)keelekäsiraamatutest, andmebaasidest, keelenõuallikatest. Tõhusam keeleinfo otsimine jätaks koolitunnis rohkem aega muudele keeleteemadele keskendumiseks. 

Loova eneseväljenduse arendamine, keelevariantide teadvustamine ja õigekeelsusdrillist loobumine võiksidki olla sammud keeleteemade mõtestatuma käsitlemise poole. Sel juhul ei jääks ehk koolitunnist meelde esmajoones hirm vigade tegemise ees, vaid näiteks see, miks on eesti kirjakeel kujunenud selliseks, nagu ta praegu on.

Niisiis: eesti keel ei ole kaugeltki vaid õigekeelsus ja normid. Mille kõigega keeleteadlased tegelevad ja mis võiks jõuda arutelu- ja uurimisteemadena ka kooliõpetusse, sellest annab väikese ülevaate siinne keeleteaduse erinumber. Tundub, et keelekasutajad peaksid eesti keele enda jaoks praegustes oludes uuesti ja sügavamalt mõtestama.