Keel muutumises

Külli Prillop ja Külli Habicht

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Horisont keeleteaduse erinumbris 2020. aasta novembris (6/2020).

Miks keeled aja jooksul muutuvad? Kas teistest keeltest laenatud sõnad suudavad keelemuutusi esile kutsuda? Kas keel muutub ka iseenesest, ilma teiste keelte mõjuta? Kuidas on kujunenud eesti keele arvukad käänded? Miks kõiki sõnu ei käänata ühtemoodi? Kas muutumine lakkab kunagi? Need on näited paljudest küsimustest, millega tegelevad keeleajaloo uurijad.

Kõige lihtsam on märgata keele sõnavara muutumist. Vanavanemad pajatavad lugusid komnoortest ja diamatist, lapselapsed noob’idest ja graindimisest, mõlemad vajaksid teisest arusaamiseks sõnaraamatu abi. 

Laenatud sõnad ja nende mõju keelele

Uusi sõnu on vaja uute esemete ja nähtuste nimetamiseks, aga mõnikord ka selleks, et vana tuntud asja paremust ja prestiižsust rõhutada. Näiteks makaroni- või nuudliroa kohta öeldakse tänapäeval itaaliapäraselt pasta. Paarkümmend aastat tagasi tähendas pasta ainult tainataolist pehmet massi. Kunagised puhkekodud ja sanatooriumid on nüüdseks asendunud spaadega. Spaa on moodne euroopalik kultuurilaen, mis lähtub Belgia kuurortlinna Spa nimest.

Kui võõra päritoluga sõnu hakatakse kasutama väga palju, võib see muuta oma keele häälikulist ehitust. Tänapäeva eesti keele sõnadest umbes 7% algab kahe või enama järjestikuse kaashäälikuga, näiteks sprint, klahv ja pluus. Umbes tuhat aastat tagasi ei kasutatud eesti keeles aga peaaegu ühtegi kaashäälikuühendiga algavat sõna. Vähesteks eranditeks võisid olla loodushäälte jäljendused, nagu krõmps ja plaks. Vanemates laensõnades on sõnaalguse kaashäälikuühendist üks kaashäälik alati kadunud: vanavene krĭstŭ kodunes eesti keeles kui rist, alamsaksa schuffel kui kühvel ja stum kui tumm. Uuemates laenudes on kaashäälikuühendid sagedamini säilinud, näiteks alamsaksa keelest võetud sõnades trepp, klaas ja prii. Vahel tekitati kaashäälikuühend isegi selliste sõnade algusesse, kus seda saksa, alamsaksa ega vene keeles polnud. Näiteks vanemas rahvakeeles öeldi õhu kohta pluht, kuigi saksa keeles on see sõna ilma p-ta Luft. Sellised ületaotluslikud kaashäälikuühendid näitavad, et keerulisema häälikulise ehitusega sõnad olid muutunud loomulikuks.

Lihtsuse ja täpsuse vastuolu

Keelekontaktid pole siiski ainsaks muutuste põhjustajaks. Keeltes ajendavad muutusi kaks vastandlikku suundumust. Püütakse väljenduda nii täpselt kui vajalik, aga samal ajal nii vähese vaevaga kui võimalik. Üksikut kaashäälikut sõna algul on lihtsam hääldada kui kaashäälikuühendit, aga erinevate mõistete tähendused, näiteks klaasimine ja laasimine või trass ja rass, tuleb siiski lahus hoida.

Tavaliselt lihtsustuvad sõnades need silbid, mis on häälduses ilma rõhuta. Eesti keeles on sõnarõhk enamasti esimesel silbil. Kõigist järgnevatest silpidest kaovad häälikud niisiis palju hõlpsamini kui esisilbist. Käände- ja pöördelõpud ei saa kunagi olla esimeses silbis, seetõttu on nad lühenemise ja isegi kadumise ohus. Nende lõplikku kadumist takistab aga vajadus sõnavormide tähendusi eristada. Mõnikord ei õnnestu kadumist vältida ja nii võivad eri käänete vormid ühte langeda.

Eesti keeles on 14 käänet, aga nendest kolme vormid on paljudest sõnadest täiesti ühesugused: nimetavas käändes pesa, omastavas käändes pesa ja osastavas niisamuti pesa. Selliseid sõnu, kus nimetava, omastava ja osastava vormid kokku langevad, on praeguses eesti kirjakeeles veidi üle 500.

Ajalooliselt esines vorm pesa (õigemini pesä) ainult nimetavas käändes. Omastav oli tuhande aasta eest pesän ja osastav terve silbi jagu pikem pesädä. Osastava viimase silbi d kadus aja jooksul. Sulghääliku kadu täishäälikute vahelt on tavaline, näiteks ka sõnavormid loen, pean ja kaon olid aastasadu tagasi lugen, pidan ja kadun.

Sõnaga pesa ehituse poolest täiesti sarnane sõna pere käändub aga teisiti: osastava vorm on peret, mitte nimetava ja omastavaga ühesugune pere. Tegelikult on niisugusteski sõnades käändelõpud lihtsustunud. Tuhat aastat tagasi lõppesid need praegu e-lõpulised sõnad kaashäälikuga. Näiteks pere nimetava käände vormiks oli pereh. Kui sellele sõnatüvele liideti käändelõpp –dä, saadi vorm perehtä. Erinevalt vormist pesädä asus käändelõpp siin helitu kaashääliku h järel ning hääldati seetõttu tugeva t-ga. Tugevam hääldus hoidis ära t kadumise ja vormist perehtä sai hoopis perettä. Umbes 15. sajandil kadusid eesti keeles sõnalõpulised täishäälikud ja nii sai vormist perettä tänapäevane peret. Tegu on seega keeleajalooliselt põhjendatud vormiga.

On loomulik, et erandid hakkavad lõpuks ikkagi alluma üldreeglile. Üht ja sama käänet püütakse märkida ühesuguse käändelõpuga ja sarnase ehitusega sõnade muutmine ühtlustub kasutuses. Eesti keele levinuim osastava käände lõpp on –t. Kõnekeeles lisatakse see mõnikord niisugustelegi sõnadele, mis peaksid olema lõputa, näiteks armastan emat, isat, tädit, onut. Koolis jääb aga meelde, et sellise ehitusega sõnadele t-lõppu lisada ei tohi: õige on armastan ema, isa, tädi, onu. Igaks juhuks öeldakse nüüd seda reeglit laiendades ka peret ja kõnet asemel pere ja kõne.

Eranditest reegliteni

Kuigi erandid tasapisi kaovad, ei jõua elav keel kunagi punkti, kus erandeid enam üldse pole. Keele pidev muutumine tekitab paratamatult uusi seaduspärasusi ja ka kõrvalekaldeid neist. 

Eesti keele üks keerulisemaid nähtusi, eriti muukeelse keeleõppija jaoks, on sihitise vormi valik. Sihitis väljendab seda, kellele või millele on tegevus suunatud (nt lilli lauses ma kastan lilli). Tavaliselt on keeltes üks eraldi kääne sihitise märkimiseks. Seda käänet nimetatakse akusatiiviks ehk sihitavaks käändeks. Eesti keeles võib aga sihitis olla kas nimetava, omastava või osastava käände vormis, sihitavat käänet meil pole.

On tegusõnu, millega koos esineb ainult osastava käände vormis sihitis ehk osasihitis, nt armastan peret, kartis koera. Paljude verbide puhul on lisaks osasihitisele võimalik ka täissihitis, mis on kas nimetavas või omastavas käändes (nt osasihitis kirjutan raamatut, täissihitis kirjutan raamatu). Kui lauses väljendatud tegevus on lõpetatud, tulemuslik ja sihitis ise märgib tervikut, siis kasutatakse täissihitist (ehitas suvila, ostan raamatu). Kui aga tegevus on lõpetamata või sihitis märgib terviku osa, kasutatakse osasihitist (ehitas suvilat, ostan lilli). Osastavas käändes on ka kõikide eitavate lausete sihitis (ei ehitanud suvilat, ei osta lilli).

Sihitise keerulises vormistikus on taas natuke süüd käändelõppude muutumisel ja lihtsustumisel. Alguurali keeles – see on eesti keele ammune eelkäija – oli sihitise märkimiseks eraldi sihitav kääne veel olemas. Selle käände lõpp oli –m. Aja jooksul muutus m sõna lõpus n-ks. Pärast seda muutust oli sihitava vorm täpselt samasugune nagu omastava vorm, sest omastava käände lõpp oli samuti -n. Sihitavat ja omastavat ei olnud enam võimalik eristada ja sihitav kääne kadus keelest (õigemini langes kokku omastava käändega). Omastav sai käändeks, millega tähistatakse nii omajat (nt raamatu kaas) kui ka täissihitist (nt kirjutan raamatu). Osastav ehk osasihitise kääne kujunes aga hoopis lähtekohast lahkumist või eemaldumist märkiva käände alusel. See vana tähendus ilmneb veel praegugi seoses arvsõnadega. Näiteks neli lindu (vanasti neljä linduda) tähendas algselt ’neli lindude hulgast’. Osasihitise tähendust saab seletada just sellesama osa väljendava tähenduse kaudu: ehitan suvilat tähendab, et ehitan parasjagu mingit osa suvilast ja tervik ei ole veel valmis, ning ostan lilli tähendab, et ostan osa lillede koguhulgast.

Sõnadest käändelõppudeni

Loomulik lihtsustumine võib keeles käändelõppe ja muid grammatilisi tunnuseid sootuks ära kaotada. Teisalt võib seesama lihtsustumine käändelõppe ka juurde tekitada. Uusima hüpoteesi meie praeguste kohakäänete kujunemise kohta avaldasid 2016. aastal soome keeleajaloolased Ante Aikio ja Jussi Ylikoski. 

Tuhandeid aastaid tagasi oli kuue kohakäände (millesse?, milles?, millest?; millele?, millel?, millelt?) asemel ainult kolm kohakäänet (kuhu?, kus? ja kust?). Aikio ja Ylikoski järgi oli olemas ka nimisõna, mis tähistas millegi kohal või peal olevat paika. Kus-käände vorm sellest nimisõnast võis olla ülnä, kust-käände vorm ültä ja kuhu-käände vorm üleŋ. Päris täpselt ei ole neid vorme võimalik taastada, sest nende kohta ei leidu kirjalikke ülestähendusi. 

Neid kolme sõnavormi kasutati sageli ja neid hakati eelneva nimisõnaga aina tihedamalt siduma: pesän ülnä muutus kõigepealt liitsõnaks pesänülnä. Liitsõna koosseisus kaotas ülnä oma sõnarõhu ja sai lüheneda ning lihtsustuda, teisenedes umbes tuhat aastat tagasi vormiks pesälnä. Sellest sai peagi pesällä ja lõpuks umbes viiesaja aasta eest tänapäevalgi kasutatav pesal. Sõnavormist ültä kujunes lt-kääne ja vormist üleŋ le-lõpuline kääne. Ka sisse-, sees- ja seestütlev kääne on arenenud sisu või seesmist kohta märkivast nimisõnast. 

Kõige noorem kääne eesti keeles on kaasaütlev, mille lõpp on kujunenud rahvahulka või rühma tähendanud sõnast kansa, mis on läbinud arengutee kaasa > kaas > kaa > ka kuni tänapäevase käändelõpuni –ga (nt emaga, isaga). Vanimates säilinud eestikeelsetes tekstides, mis on pärit 16. ja 17. sajandist, leidub veel variant kaas, näiteks Issan kaes, mida tuleb lugeda isan kaas ja mis tähendab ’isaga’.

Kuidas üks või teine nimisõna hakkab oma algse tähenduse asemel hoopis üldisemat tähendust, nt ruumisuhet väljendama, seega kaassõnastuma, on jälgitav ka uuemas keeles. Kaassõna on muutumatu sõna, mis väljendab koos käändsõnaga mingit grammatilist tähendust, nt kohta, aega, viisi, põhjust. Näiteks on meil praegu kaassõna kannul, mis tähendab ’järel’. Ajalooliselt on tegu kehaosanimetuse kand mitmuse alalütleva käände vanapärase vormiga (sama vorm uuemas keeles on kandadel, vrd ka väljul ehk väljadel, päevil ehk päevadel). 18. sajandil sai sõna kannul kasutada ainult koos kandu omavat inimest tähistava sõnaga, näiteks sepa kannul või isa kannul. Praeguseks on aga sõna kannul seos inimese kehaosaga kand niivõrd ähmastunud, et enam pole imelik öelda auto kannul või rongi kannul või koguni lahingute kannul ja uute ideede kannul. Kõik sel moel omaette sõnaks muutunud käändevormid ei levi aga keelekasutajate seas piisavalt ega jää ruumisuhet märkivate sõnadena püsima. Näiteks latva tähenduses ’millegi ülaossa’ on omaette sõnana esitatud 200 aasta vanuses eesti-saksa sõnastikus ja tol ajal kasutati seda ka tekstides, nt Pilatus pani sildi risti latva 1715. aasta Uues Testamendis. Tänapäevase piiblitõlke risti külge ei anna sildi asukohta niisama täpselt edasi. Teine praeguseks kasutuselt kõrvale jäänud kaassõna on olnud rinnas, mis leidub 17. sajandi tekstides tähenduses ’ees, vastas’, aga ka ’küljes’. Just selliste eesti keeles viimase 500 aasta jooksul toimunud muutuste tutvustamiseks on Tartu Ülikoolis alustatud vana kirjakeele sõnavara andmebaasi loomist.

Elav keel muutub

Tuntud inglise keeleteadlane David Chrystal on öelnud, et ainus keel, mis ei muutu, on surnud keel. Keelemuutusi pole võimalik ära keelata, muutumisvõimes on keele elujõud. Muutused võivad tuleneda keelekontaktidest, aga ka keele enese süsteemist. Süsteem lihtsustub ja täiustub ühtaegu, tulemuseks on kasutajate jaoks toimiv keel. Muutuste käigus võivad iseseisvatest sõnadest kujuneda abisõnad ja käändelõpud ning needki mõnikord kaduda. Sellised muutused toimuvad pika aja, mõnikord aastasadade jooksul, aga nende jäljed on keeles olemas. Keeleteadlased jälgivad pidevalt eesti keele sõna- ja vormikasutuse suundumusi, et osata muutusi mõtestada ja ette näha. 

Külli Prillop on Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti fonoloogia teadur. Uurinud läänemeresoome keelte fonoloogiat, eesti keele ajalugu, vana kirjakeelt ja mittestandardsete keelte korpuseid.

Külli Habicht on Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti vana kirja- keele vanemteadur ja eesti keele dotsent. Uurinud eesti kirjakeele ajalugu ja kirjakeele morfosüntaktilisi nähtusi.