Keelesurmast ja maailma keelelisest mitmekesisusest

Petar Kehayov

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Horisont keeleteaduse erinumbris 2020. aasta novembris (6/2020).

Keele suremisest räägitakse siis, kui keelt lakatakse edasi andmast järgmisele põlvkonnale ja see tasapisi unustatakse. Kõik meie lähisugulaskeeled, v.a soome keel, on juba surnud või on oht, et nad peagi välja surevad. Näiteks on karjala keel oma kõnelejate arvu poolest – umbes 35 000 inimest –, soome ja eesti keele järel suurim läänemeresoome keel, millel on lausa kolm erinevatel murretel põhinevat kirjakeelt, kuid siiski on tegemist ohustatud keelega. 

2018. aastal kogusin keelematerjali maailma põhjapoolseimas karjala külas, kus praegu veel kõnelejaid leidub. Koola poolsaarel asuv Kolvitsa tekkis 19. sajandi lõpus, kuid selles piirkonnas on olnud karjala asustus juba keskajal. Aasta hiljem oli mul võimalus töötada ka kõige lõunapoolsemas karjala külas – Djorža jõe kaldal Moskvast ainult 165 km kaugusel asuvas Vassilskoi külas; karjala asustus selles kandis tekkis 17. või 18. sajandil. Vahemaa Kolvitsa ja Vassilskoi külade vahel linnulennult on 1233 km, pisut vähem kui Võru linna ja Budapesti vahel. 

Esmapilgul tundub lihtne vastata küsimusele, miks karjalaste keel Venemaal on ohustatud. Karjalaste rändamine nii suurele alale tähendab paratamatult, et suur osa nende asualadest on ümbritsetud teiste keelte rääkijatega, mis takistab omavahelist kontakti. Ent keelte hääbumist ei saa alati seletada rändega. Näiteks püsis vadja keel läbi oma ajaloo geograafiliselt kompaktsena – vadja külad asusid Ingerimaal teineteisest 40 km raadiuses –, kuid vadja keelt võib tänaseks pidada väljasurnud keeleks; sellel ei ole enam kõnelejaid, kes on omandanud selle esimese keelena. 

Keeled surevad välja erinevatel põhjustel ja erineval viisil. Üks äärmuslik viis on nn ‚lingvotsiid‘, kus kõnelejaskond langeb genotsiidi ohvriks või keele kasutamine keelatakse. Sellisel juhul sureb keel ühe-kahe põlvkonna jooksul. Sellise saatuse osaliseks on saanud vaid väike osa teadaolevatest surnud keeltest, üheks näiteks on tasmaania keeled. Palju sagedasem on keele kasutamise järkjärguline vähenemine, mis ulatub läbi mitme põlvkonna ning mis kulgeb rahuliku ja märkamatu keelevahetuse protsessina. Sellisel juhul inimesed ei tunne, et keegi sunnib neid teisele keelele üle minema, vaid nad tajuvad seda enda ratsionaalse valikuna antud ühiskonnas. Enamik keeli on välja surnud nö ülevalt alla. Taandumine algab sotsiaalse hierarhia ülemisest otsast: edukad inimesed hakkavad emakeelt vältima, seda lakatakse rääkimast avalikus ruumis, see taandub madalama sotsiaalse staatusega gruppide „köögikeeleks“ ja hääbub. Siiski on näiteid, kus keele hääbumine on kulgenud vastupidiselt – alt ülesse. Näiteks kasutati kopti keelt Egiptuses ja ladina keelt kaua teatud registrites, nad funktioneerisid teaduse või liturgia- ja kultuskeelena. Olgugi et juba alatest 17. sajandist ei antud kopti keelt ühelt põlvkonnast teisele üle emakeelena, ladina keelt aga juba keskajast, on ka tänapäeval inimesi, kes nende keelte sõnavara ja grammatikat valdavad ning suudavad neis oma mõtteid väljendada. Need inimested modustavad aga väikese eliidi, kelle jaoks keeleoskus on valik ja mitte päritolust tulenev paratamatus. 

Milles seisneb mõistete ‚keelesurm‘ ja ‚keelevahetus‘ erinevus? Tegelikult tähistavad nad sama nähtust – keele põlvkonnaülese edasiandmise katkemist. Esimese mõiste keskpunktis on nähtuse lõplikkus – see, et näiteks vadja keel lakkab olemast vadjalaste emakeel; teise keskupunktis on aga muutus, üleminek teisele keelele – vadjalased ei surnud välja füüsiliselt, nende järeltulijad läksid üle vene keelele. Keelekasutaja seisukohalt on mõlemal juhul tegemist kujundiga. Üksikkõneleja keel ei sure – ta ei lakka rääkimast. Üksikkõneleja ka ei vaheta keelt, sest ta räägib suurema osa oma elust kahte või enamat keelt, tihti neid segades. Tema jaoks on keel vahend inimestega suhtlemiseks, – kood, mida ta pidevalt optimeerib selleks, et tema sõnum jõuaks kohale ja saavutaks soovitud tulemuse (näiteks, et teised usuksid seda). Kõneleja ei viska ühte koodi ära, võttes kasutusele teist. Ta ei vaheta vana magnetofoni iPadi vastu, vaid kombineerib loovalt eri keelte osi, tootes erinevaid vahekoode. Mõned uurijad räägivad ‚vahekeelest‘, kuid isegi see mõiste on eksitav, sest eeldab, et keeled mille vahel vahekeel on, on monoliitsed süsteemid. Seega jutt keelevahetusest või keelesurmast ei vasta psühholoogilisele tegelikkusele. Küll aga vastab see protsessi väljaspoolt uurivate teadlaste tunnetusele – vähemalt viisil kuidas meie, Euroopa (v Lääne) teadlased maailma mõistame.

Võib öelda, et keele suremine algab hetkel, kui vanemad hakkavad rääkima oma lastega mõnda teist keelt kui oma emakeelt ja lõpeb viimase emakeelse kõneleja surmaga. Mis toimub keelesurmas grammatikaga? Kõik keeled muutuvad – ka väga elusad keeled nagu eesti või rootsi keel on pidevas muutumises. Kuid väljasuremisstaadiumis olevatele keeltele on omased teatud protsessid, mis kas täiesti puuduvad või on vähem omased elusatele keeltele. Keel on oma loomult keeruline ehitis – läänemeresoome keeltel on kompleksne vormimoodustus (grammatiliste vormide kokkupanemise põhimõtted), komplekssed on ka häälikustruktuur (häälikud erinevad mitte ainult laadilt, vaid ka pikkuselt) ja lauseõpetus (nt võimalikud on erinevad sõnajärjed). Normaalses keele arengus toimuvad muutused, mis suurendavad või vähendavad keele keerukust teatud struktuuri tasandil. Kui ühel tasandil (näiteks häälikuõpetuses) keerukus langeb, siis kompenseeritakse seda tavaliselt keerukuse suurendamisega mõnel teisel tasandil (näiteks grammatikas), nii et summaarne komplekssus jääb enam-vähem samaks. Tänapäeva soome keel on säilitanud läänemeresoome vormimoodustuse suurel määral sellisena, nagu ta oli kunagi eesti keeles. Soome sõnad on reeglina pikemad kui eesti sõnad ja seega häälikulise struktuuri poolest komplekssemad. Eesti keel on aga kompenseerinud sõnade ja sõnalõppude kulumist keerukamate vormimoodustusreeglitega. Soome sõnade kattila ‚kastrul, pott‘ ja puoti ‚väikepood‘ seesütleva käände vorme on lihtne moodustada: kattilassa (lisades käänelõpp) ja puodissa (muutes sõna tüves t > d-ks ja lisades käändelõpp). Sama päritolu eesti sõnad katel ja pood on lühemad ja sisaldavad vähem häälikuid, kuid nende seesütleva moodustamine on keerukam: et moodustada sõnast katel vormi katlas on vaja kustutada e, lisada tüvevokaal a ning selle otsa käändelõpp; et vormist pood saaks poes, tuleb vahetada oo diftongi oe vastu, kustutada sõnalõpust d ning selle asemele lisada käändelõpp.

Ka hääbuva keele struktuur muutub lihtsamaks, selle komplekssus langeb. Ent see toimub läbivalt, ilma et lihtsustumist ühel tasandil kompenseeritaks keeruliseks muutumisega teisel. Näiteks Kolvitsa küla karjalased ei valda enam arvsõnade moodustamist nii nagu nende esivanemad. Tüüpiline on põhiarvsõna kasutamine keerulisema ülesehitusega järgarvsõna asemel; nt viiješša luukašša ‚viiendas klassis‘ viijennešša luukašša asemel. Teine selline näide  on nimisõna mitmuse moodustamine. Karjala keeles moodustatakse nimetavast käändest edasi mitmuse vorme kahe erineva tunnuse abil: –i/-j või –loi/löi. Kumb tunnus teatud sõna puhul esineb, sõltub sõna pikkusest ja tüvevokaalist. Kolvitsa karjalased kipuvad aga kasutama lühemat tunnust sõnades, mis nõuavad pikka tunnust; nt hlamu ‚kalts‘ mitmuse osastav on hlamuloita, kuid üks keelejuht ütles hlamuja ‚kaltsusid‘. Hea näide verbivormide moodustamisest  on nn ‚sümmeetriline eitus‘. Karjala keeles, nagu teisteski läänemeresoome keeltes, on levinud  ebasümmeetriline eitus: selleks, et moodustada kävelin ‚käisin‘ eitav vorm, ei piisa eitussõna lisamisest, vaid tuleb muuta ka verbivorm mineviku kesksõnaks – en kävellyn ‚ma ei käinud‘. Kuna see ülesanne on keelt unustava inimese jaoks keeruline, siis ta lihtsustab seda, lisades eitussõna, kuid jättes verbi samasse vormi nagu jaatuses – en kävelin ‚ma ei käinud‘. Esimeses kahes näites (viiješša luukašša ja hlamuja) ilmneb lihtsustumine pigem vormi lühenemises, verbi eituse näites aga moodustusreegli lihtsustamises. Tihti käivad need kaks lihtsutamise ilmingut käsikäes – arvsõna näites võib näha ka reegli lihtsustamist. Oluline on see, et antud lihtsustamist ei „tehta heaks“. Keele struktuuri lihtsustumine on ühesuunaline ja pöördumatu – selle tulemuseks on keele surm.

Meile tundub, et keelte väljasuremisega jääb maailm millestki ilma. Kuid millest täpselt ta ilma jääb ja kas peaksime olema mures? Avalikkuses kõlab tihti väide, et globaliseerimise ja suurkeelte (inglise, hispaania, vene) võidukäigu tõttu hääbuvad keeled tänapäeval kiiremini kui varem. Suurkeelte pealetung ohustab maailma keelelist mitmekesisust samamoodi nagu liik Homo sapiens ohustab teisi liike. Põliskeeled, nende kõnelejate kultuur, elulaad jne on ökosüsteemi asendamatud osad nii nagu ohustatud looma- ja taimeliigid.

Kuid maakera bioloogilise ja keelelise mitmekesisuse vahel on üks suur erinevus. Teised bioloogilised liigid eksisteerivad meist väljaspool ja meie liigiga paralleelselt. Keelte puhul on asi keerulisem. Keel kuulub meie liigi põhiomaduste juurde, mis on antud igale inimesele ja  millega ta võib ümber käia (vähemalt teoorias) oma suva järgi. Keel on eelkõige suveräänse indiviidi suhtluse instrument. 

Ohustatud keeli kõnelevate inimeste suhtumine oma keelesse on siinkohal kõnekas. Oma välitöödel olen ma ohustatud läänemeresoome keelte rääkijate hulgas haruharva kohanud siirast ja läbitunnetatud hingevalu emakeele hävimise pärast. Intervjuudes on aga tihti paistnud läbi meie keeleteadlaste ja -aktivistide poolt keelejuhtidesse istutatud mure, et nende keel ja rahvas on hääbumas. See ei ole iseenesest üllatav. Venemaa läänemeresoomlasi külastavad teadlased ja aktivistid räägivad emakeelena mõnda rahvus- ja riigikeele staatusega hästi kaitstud keelt. Oma rahvusriikliku hariduse ja kultuuritausta tõttu oleme me kõik kinni 18. sajandil Johann Gottfried Herderilt alguse saanud arusaamast, et rahvas, keel ja kultuur on lahutamatus abielus, mis peaks avalduma poliitilises emantsipatsioonis. Tegelikult kumab meie mures vepsa, isuri või vadja keele pärast läbi meie endi herderlik rahvuslus, mida me järjekindlalt projitseerime vepslastele, isuritele ja vadjalastele. Nemad aga ei mõtle oma emakeelest kui ühest „rahvas-keel-kultuur kolmainsuse“ tugisambast. Veel enam, mõisted ‚vepsa kultuur‘ või ‚isuri rahvas‘ ei ole kunagi löönud antud sihtgruppides juuri – need jäävad vepslastele ja isuritele enamasti abstraktseks sõnakõlksuks. Selles sisaldub aga teatud vabadus. Venemaa läänemeresoomlaste jaoks on emakeel jäänud suhtluskoodiks, millest ei saanud sümbol. Kood, mida igaüks teisaldab loovalt sõltuvalt olukorrast ja oma vajadustest. Olles prii institutsionaalsest keelekorraldusest, mis peaks hoidma keelt puhtana, on ta oma keele(kasutuse) absoluutne suverään. Emakeel kuulub ainult talle – üksikkõnelejale ja mitte kellelegi teisele. 

Siin võib muidugi küsida, et mis juhtub, kui väikeste läänemeresoome keelte kõnelejad ei tunne sellist muret oma keele pärast, nii nagu meie neilt ootame. Olgugi et see mure on meie rahvusideoloogia produkt, mis ei kuulu nende maailmapilti. Keeled hääbuvad – ühel hetkel minnakse vene keelele üle ja neid enam ei ole. Sellega jõuame keelelise mitmekesisuse küsimuse juurde. Kahjuks või õnneks on nii, et meil ei ole kindlaid tõendeid maakera keelelise mitmekesisuse kadumise kohta. Me ei tea, kas keeleline mitmekesisus väheneb, sest erinevalt bioloogilisest mitmekesisusest me ei oska keelelist mitmekesisust mõõta. Kas kriteerium on maailma keelte arv? Kui jääb vähem ühikuid, mida me peame eri keelteks, kas mitmekesisus langeb? Meenub kuulus ütlus, et „keel on sõjaväega ja laevastikuga murre“, millega Max Weinreich tahtis demonstreerida kuivõrd suvaline on keele eristamine murdest. Murded saavad keelteks poliitilise mobilisatsiooni tagajärel ja mitte keeleteaduslike faktide najal. 

Maailma keeleline mitmeksisus seisneb mitte ainult keelte omavahelistes erinevustes, vaid ka murrete erinevustes ja üksikinimeste keelekasutuse erinevuses. Keeleteadlased nõustuksid väitega, et inimkeele häälikuline, sõnavaraline ja grammatiline varieerimine annab (kõikide erinevuste summana) kokku maakera keelelise mitmekesisuse. Murretevaheliste erinevuste kadu on keelelise mitmekesisuse seisukohalt sama oluline kui keeltevaheliste erinevuste kadu. Teisiti öeldes, murrete kadu vähendab mitmekesisust samamoodi nagu keelte kadu. Peamine oht murretele ei ole aga teised keeled, vaid neid dubleeriv kirjakeel. On võmalik, et peaksime keelelise mitmekesisuse vähenemises süüdistama mitte suuri maailmakeeli, vaid oma keele standardiseeritud kuju, mis on kustutanud suure hulga murdelisi erinevusi; näiteks eesti kirjakeel on tasandanud paljusid Harjumaa murrakute erinevusi. 

Seni öeldu ei pruugi muidugi olla veenev kultuuriteadlase jaoks, kes ütleks – keelte hääbumine on halb, sest keel kannab kultuuri ja keele hääbumisega sureb ka kultuur. Kuid suhe keele ja kultuuri vahel ei ole üks ühene. Erinevatesse keelkondadesse kuuluvate keelte kandjatel võib olla väga sarnane materiaalne ja vaimne kultuur ja vastupidi – sama keele kandjad võivad olla kultuuriliselt väga erinevad. Kuigi vene ja karjala keel on erinevad, on Kolvitsa karjalaste kultuur praktiliselt identne piirkonnas elavate põlisvenelaste kultuuriga. Isegi kui me teaksime, et maakera kultuuriline mitmekesisus on vähenemas, ei tulene sellest automaatselt, et ka keeleline mitmekesisus väheneb, ja vastupidi – keelelise mitmekesisuse vähenemisega ei kaasne automaatselt kultuurilise mitmekesisuse vähenemine. 

Keeleline mitmekesisus kasvab aga keeleliste (häälikuliste, grammatiliste jm) uuenduste kaudu; näiteks eesti keele rajav kääne (kelleni?, milleni?) on kunagi tekkinud sellise uuendusena. Uuenduste algallikad on aga konkreetsed inimesed ja konkreetsed suhtlussituatsioonid, kust uuendused levivad suuremale inimgrupile, kuni lõpuks üldistuvad mõne murde (v keele) normiks. Maailma elanikkond kasvab ja olgugi et keelevariante, mida me peame eri keelteks, jääb vähemaks, inimeste hulk ja seega potentsiaalsete uuendusallikate hulk kasvab. Niisiis – kas maakera keeleline mitmekesisus väheneb või suureneb? Võrrand on nii keeruline, et me ei oska seda lahendada. Seetõttu ei pea me keelte suremist üle dramatiseerima, nii nagu ka viimased emakeelsed kõnelejad sellest suurt kära ei tee. 

Petar Kehayov (1972) on Bulgaaria päritolu fennougrist. 1994. aastal asus ta õppima eesti keelt võõrkeelena Tartu ülikoolis, kus kaitses nii bakalaureuse-, magistri- kui doktoritöö. 2003–2016 töötas Tartu ülikoolis, 2017-2022 teadurina Saksamaal Leibnizi Ida- ja Kagu-Euroopa uuringute instituudis ja alates 2022 taas Tartu Ülikoolis.

Õnnitleme Petarit, kes valiti äsja Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professoriks!