Särasilmne keeleteadlane ja juukseid kitkuv keeletoimetaja

Geda Paulsen

Usun, et paljud keeleteadlased on kogenud rohkem kui korra oma elus suhtumist: keeleteadlane, järelikult õigekeelsusasjatundja ja keelevigade parandaja. Tegelikult on lugu muidugi hoopis vastupidi. Keeleteadlase ülesanne ei ole hinnata keele vastavust normidele ega „otsida vigu“ nende parandamise eesmärgil, vaid püüda jõuda keele sügavama olemuse jälile. Veal kui sellisel on aga keeleteaduses siiski väga oluline osa.
Üks kuulus kategooriavea näide on formaalgrammatika looja Noam Chomsky lauseehitust käsitlevas teoses „Syntactic structures“ (1957) esitatud nonsensslause Colorless green ideas sleep furiously – vormiliselt korrektne, kuid tähenduselt loogilise mõtteta lause. Chomsky osutas roheliste ideede lausega, et ükskõik, kas sel on semantiliselt sobiv tõlgendus (võimalik näiteks ilukirjanduslikus kontekstis) või mitte, on lause grammatiliselt õige ning mõistetav ka sellisel juhul, kui keelekasutaja kasutab sellist sõnade kombinatsiooni esimest korda. Järelikult on keelevõime midagi enamat, kui statistilised tõenäosusmudelid suudavad seletada (viimaste abil on nüüdseks jõutud selgusele, et ükski praegune keeleteooria ei suuda eristada kõiki grammatilisi lauseid mittegrammatilistest).

Vead peegeldavad niisiis keele ehituse ja toimimismehhanismide fundamentaalseid aspekte. Eesti keele seletav sõnaraamat (2009) annab sõna viga seletuseks ’eksimus reegli, normi, standardi, fakti vms. vastu, kõrvalekaldumine õigest sooritusest’. Viga saab järelikult esineda ainult mingi seaduspära või normi olemasolul.
Vigadel põhineb üks praktilisemat laadi keeleteaduslik meetod – veaanalüüs, mis aitab keeleteadlastel lahti muukida keele omandamise ja õppimisega seotud nähtusi. Keelekasutaja tehtud vigu analüüsides saavad keeleteadlased jõuda neid põhjustavate protsesside jälile. Selle mudeli puhul ei vaadelda vigu mitte lihtsalt lähtekeele (eksitava) mõjuna, vaid keeleomandamis- ning suhtlemisstrateegiana, mis viib meid psühholingvistiliste mehhanismide juurde (vt Corder 1967).
Teine põnev psühholingvistiline keeleteema puudutab eksimusi, näiteks keelevääratusi (inglise keeles viidatakse sellele nähtusele terminiga slip of the tongue). Mis toimub ajus, kui sõnad-konstruktsioonid üksteisega segunevad või üksteist välja vahetavad? Kuidas on keelendid mentaalses sõnavaras „ladustatud“? Kas sarnased leksikaalsed seosed võivad olla ka kirjalikus keeles esinevate eksimuste taustal, nagu näiteks sageli juhtub paronüümsete sõnade puhul, mis on kõlalt sarnased, kuid sisult rohkem või vähem erinevad (nt järgima–jälgima, käsitama–käsitlema-käsitsema, järel–järgi). Vastupidine nähtus ehk tip of the tongue viitab nn keeleotsafenomenile – ilmselt kõigile tuttavale „see on mul keele peal“-olukorrale.  Kas juurdepääs sõna tähenduspoolele, aga mitte selle häälikulisele vormile tähendab, et tähendusel ja vormil on inimese ajus erinevad mentaalsed representatsioonid (n-ö tegelikkusest)? Kuidas on need kaks tasandit sel juhul seotud ja kuidas me lõpuks ühendame sõnad lauseteks (protsess, mis enamasti toimub ülikiiresti ja automaatselt)?

Ma arvan, et võib üsna kindlalt öelda, et keele sisu ja vorm ning nende parim vastavus on kesksed teemad nii keeletoimetajale kui keeleteadlasele. Kui keeletoimetaja peab kiiresti leidma võimalikult head sisu ja vormi kokkulangevused ning püüdma selleks autori mõttekäiku aimata, siis keeleteadlane otsib vastuseid miks-küsimustele, mis keelelise vormi ja sisu kokkuviimise juures on seni selgituseta. Eriti põnevad on needsamad „vead”. Mis üldse on viga? Miks mingi sõna või vorm ei ole eesti keele pärane? Miks peab mõnes konstruktsioonis olema just teatav kindel vorm? Mis muutub, kui asendada tekstis mingi sõna sünonüümiga? Metsikult vohav ja vikadega tekst võib panna keeletoimetaja juukseid katkuma, kuid keeleteadlase silmad löövad sageli särama.

Kui nüüd rääkida keelehooldega seotud küsimuste rollist teadlase argipäevas, siis võib ilmselt öelda, et olulisima tähtsusega on siin teadusliku mõtte selguse aspekt. Teadlaste argipäeva kuulub see, et nende tekste loevad ülima kriitilisusega kolleegidest-spetsialistidest anonüümsed retsenseerijad, enne kui uurimistöö võib avaldamisküpseks tunnistada. See protsess tähendab keskendumist ennekõike sisule – uurimisküsimuse püstitamisele ning selle vajalikkusele-aktuaalsusele, andmete piisavusele-sobivusele ning nende vastavusele eesmärkidega, meetodite asjakohasusele, argumentatsiooni kindlusele ning loogilisusele, tulemuste õigsusele. Et sisu pääseks esile ning oleks arusaadav, on aga vältimatu selle võimalikult selge vorm. Teadustöö õigekeelsushäiretele reageerivad retsenseerijad üldiselt kas kommentaariga, et töö vajab keeletoimetamist, või ise ilmsemaid vigu parandades. Kolleegide tähelepanelik pilk annab kindlust, et uurimisküsimuse püstitus ja argumentatsioon kõige juurdekuuluvaga on loogiline ning tõene. Konstruktiivne kriitika tõstab uurimistöö kvaliteeti ning pakub selliseid vaatenurki, millest endal puudu on jäänud.

Ingliskeelestuvas teadusmaailmas on esile kerkinud keeleimperialismi ning ebavõrdsuse küsimus. Keelelise väljenduse sisu ja vorm on terviku kaks poolt – kui teadlase võime oma mõtteid inglise keeles arusaadavaks vormida ei ole piisavalt hea, võivad tema ideed jääda avaldamata. Kindlasti on teaduslikus konkurentsis eelisseisundis need, kes on inglise keelega sina peal. Teistel tuleb püüda oma argumentatsiooni siiski inglise keelele omaseks vormida, kas siis keeletoimetaja või koguni tõlgi abil. Kui palju on aga keeletoimetajaid, kes on kursis keeleteaduse žargooniga selle teooriate ja meetodite rägastikus? Kui palju lisaressursse see nõuab? Kas algne mõte jääb puutumatuks? Kindel on, et teadusmaastikul tegutsemine toob kaasa märksa suuremaid pingutusi mitteingliskeelsete maade teadlastele.
Paratamatult muutub keeleteadlane niisiis oma tekste luues ning teiste omi lugedes vähemalt mingil määral ka keeletoimetajaks. Või isegi terminoloogiks, nagu näiteks juhtus eestikeelse ülikoolihariduse algusaastatel paratamatult ilmselt kõikide alade teadlastega, kes püüdsid oma südamelähedast teadusala eesti keeles edendada.

Geda Paulsen on eesti keele instituudi vanemteadur ja endine Horisondi keeletoimetaja

PS KEELEVÄÄRATUSI võib olla väga erinevaid: häälikute, sõnade või konstruktsioonide vahetused/väljajätud/sulamid. Lisaks toimub selliseid sassiminekuid nii kõnes kui kirjas. Oma keelevääratusi võid kirja panna kommentaari!