Kohanimede seosed teiste nimedega

Mariko Faster ja Evar Saar

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Horisont keeleteaduse erinumbris 2020. aasta novembris (6/2020). Artiklit on ajakohastatud 2023. aasta septembris.

Artiklis käsitletakse mõnda kohanimede tekke võimalust, nagu näiteks harilikust sõnast kujunemise või teisest nimest võrsumise teel. Samuti võidakse uued nimed kaasa võtta vanast elukohast uude siirdumisel. Muistsed isikunimed on olnud aluseks külanimede moodustamisele, loodusnimed perekonnanimedele. Talunimedest on kujunenud küla- ja perekonnanimesid, perekonnanimedest talunimesid. Eri liiki nimed on omavahel rohkem seotud, kui esmapilgul arvata oskame.

Primaarse pärisnime kujunemine

Levinud on arvamus, et kohanimed tekivad peamiselt üldnimede (nimisõnade ja -fraaside) pärisnimeks muutumise teel. Selline tekkeviis kuulub kesksete hulka, aga kohanimede enamik on siiski tekkinud teistest nimedest.

Mida kujutab endast üldnime pärisnimeks muutumine? Selle protsessi käigus hajub semantilise kolmnurga (tähistaja-tähendus-objekt) tähenduse nurk ning saab valdavaks tähistaja (nime) ja objekti otseseos. Hea näitepaar on soo ja Soo. Teades sõna tähendust, on tavaline kujutluspilt looduslikust hooneteta kohast ja mõte, et soo peale saab minna peamiselt jalgsi, sest see ei kanna masinaid. Kuid Võru elanik võib sõita bussiga Soo peale, sest Võrus on linnajagu ja bussipeatus nimega Soo. Paljude kohanimeks saanud sõnade nimetav ja omastav kääne on samakujulised. Eesti asustusnimede ülesehituses on kujunenud vormiline eristus. Võid küll minna Nõmmele või hoopis nõmmele, aga Tallinna linnaosa (varem omaette linna) nimi saab olla ainult Nõmme, mitte *Nõmm.

Kui sõna on hakanud toimima pärisnimena, siis selle tähenduse mõistmine ei ole enam vajalik. Põlvat läbib ainult üks vooluveekogu, mida on kutsutud arhailisest sõnast kujunenud nimega Ora. Tähendus ’jõest väiksem ja ojast suurem vooluveekogu’ oli põlvalaste jaoks hämar juba vähemalt 20. saj alguses. Paljudes Euroopa keeltes oleks selline hämardunud sõna jõenimena igati normikohane. Eesti korraldatud kohanimistus on peetud aga vajalikuks lisada objekti liiki näitav sõna jõgi, saades nii ametliku nime Orajõgi.

Nime liikumine ühelt objektilt teisele

Kõige suurem osa kohanimesid tekib juba olemas olevatest kohanimedest. Ka Nõmme ei tulnud sellest, et inimesed hakkasid suvilaid ja hiljem elamuid ehitama lihtsalt nõmmele. Nime Nõmme kõrts on tuntud juba vähemalt 1784. aastal. Alles peaaegu sajand hiljem hakkas kujunema asustus Nõmme kõrtsi ümbrusse. Kõrtsilt on saanud nime ka Tõrva linn, Rookse ja Rundsu külad Tartumaal, kaks Soe küla Mulgimaal jt. Asulatel, mis paiknevad ühe maantee ääres – Kilingi-Nõmme, Abja-Paluoja ja Karksi-Nuia – on nime teine osa saadud kõrtsinimest.

Kohanimest teisele, teist liiki kohale tekkinud (või paberil loodud) nime võib kutsuda võrsnimeks. Üsna tavaline aleviku nime võrsete komplekt on näiteks Parksepa keskkool, Parksepa lasteaed, Parksepa pood jne. Sellesama aleviku nimi on ise ka võrsnimi. Kui Parksepa tallu paigutati 1944. aastal Võru masina-traktorijaam, kujunes talunimest esialgu kõnekeelne ja hiljem ametlik asulanimi.

Üks tavalisemaid võrsnimede tekkimise võimalusi on nime andmine asustuskohale (talu, küla) loodusobjekti nime järgi, nt Kivijärv > Kivijärve talu, metsanimi Haabsaar > Haabsaare (laua)vabrik > Haabsaare küla. Vahel on nimeahel pikem: külanimi Kaberla > *Kaberneem > Kaberneeme küla. Sama oluline on vastupidine protsess – loodusobjektile antakse nimi asustuskoha järgi: Inni talu > Inni järv, Naha küla > Naha varik. Kui tehislikult tekib uus loodusobjekti sarnane objekt, on see peaaegu ainumõeldav nimevalikuviis: Paunküla veehoidla, Paide tehisjärv, Türi järv. Väiksemaid veekogusid, millel veel vanadel kaartidel on praegusest erinevad primaarnimed, on tihti hakatud kutsuma asustuskoha järgi, nt *Ilmjärv > Kauru järv (talu järgi), Verijärv > Kanariku järv (küla järgi) > Parksepa järv (aleviku järgi).

Suurte veekogude nimed on maailma rahvaste kohanimesüsteemides kesksed. Need püsivad vahel aastatuhandeid, pidades vastu isegi piirkonnas toimunud keelevahetustele. Eesti mastaabis küllalt suurte veekogude hulgas leidub siiski üsna palju selliseid, mille võimalik vana nimi on unustusse vajunud ja asemele on tulnud võrsnimi asustusnime alusel. Näiteks Pirita jõgi Püha Brigitta (ehk Pirita) kloostri järgi, Kasari jõgi Kasari mõisa järgi (mõis sai omakorda nime omanik Kasari Baranoffi eesnimest), Navesti jõgi Navesti küla või mõisa järgi, Põltsamaa jõgi Põltsamaa linnuse järgi. Nende jõgede vanad nimed on jäänud üksikute dokumendikujude ja oletuste pärusmaaks, näiteks on Põltsamaa saksakeelse nime Oberpahlen järgi arvatud, et ’Ülem-Paala’ võiks tähendada linnust *Paala jõe ääres. Samas on Navesti jõe varem Paala jõeks nimetamise kohta isegi rohkem tõendeid.

Kohanimistu arengus on uute nimevõrsete tekkimine keskne muutumist põhjustav nähtus. Seda on ajendanud kaasaegsetele omane arusaam, kuidas on kõige täpsem ja ökonoomsem mõnda kohta mainida. Näiteks Pärnu (1260 Perona) oli esmalt lisajõe nimi, mis suubus Emajõeks kutsutud peajõkke ja mis andis nime linnusele – tänapäeval Vana-Pärnu. Peajõe lõunakaldale tekkinud veidi noorem linnus kandis esialgu saksakeelset nime Embecke (eestikeelse nime Emajõgi pooltõlge). Siiski tekkis vanema linnuse nime põhjal juba keskajal nimepaar Vana- ja Uus-Pärnu (saksa Alt Pernau, Neu Pernau). Kui Uus-Pärnu kasvas suureks linnaks, tekkis vajadus nimetada peajõgi linna järgi – Pärnu on see koht, kus merre suubub Pärnu jõgi. Tüübilt samasuguse võrsnime sai ka algupärane Pärnu jõgi, mida hakati Sauga mõisa järgi nimetama Sauga jõeks.

Võru Kubija järve ja Kubja linnajao nimede taga on samuti nimeahel: algselt Kubija ’kupja’ talu praeguse Võlsi küla kohas, selle järgi Kubija veski endisest Kaugjärvest välja voolaval ojal, veski järgi Kaugjärve ühe sopistuse ja hiljem juba kogu Kaugjärve nimetamine Kubija järveks. Esialgne Kaugjärv on tähendanud lihtsalt ’pikk järv’, kuid asustusnimi on selle vana nime välja tõrjunud. 

Migratsioonilised siirdnimed

Kui inimesed siirduvad ühest kohast teise üle pikema vahemaa, võib kaasa võetud kohanime puhul rääkida klassikalisest siirdnimest. Euroopa suurriikide kolonialism on kogu maailma täis külvanud Euroopast pärit siirdnimesid. Eestlastel on selles valdkonnas välja panna üksnes mõned siirdunud külanimed Siberis, nt Orava Novosibirski oblastis, Narva ja Uus-Petseri Krasnojarski krais. Ka korduv Jurjevsk ~ Jurjevka näib olevat antud kunagise Tartu venekeelse nime Jurjev järgi. Siird- ja pühendusnimede vahepeal olevateks võib pidada ka Livonia ja Estonia asunduste nimesid Kanadas Albertas, Estoniat Siberis ning Estonkat Abhaasias ja Siberis.

Teine siirdnimede alaliik tuleb kaasa inimestega, keda uues elukohas hakatakse kutsuma vana elukoha järgi. Inimese lisanimest võib omakorda saada kohanimi. Eesti siseselt on sellist nimesiiret võimalik jälgida Saaremaa idaosa ja Hiiumaa vahel, arvatavasti on korduvad külanimed nagu (H)eiste, Hellamaa, Kõpu, Sakla jt tekkinud vanema asustusega paikadest Hiiumaale siirdunud talupoegade lisanimede vahendusel. Kuid Hiiumaalt on ka Harjumaale siirdutud, Kose khk Tuhala küla Ragapardi talu põhineb talupoja nimel Reigi Pärtel (1688 Reiki Bertell Jürgen) [1].

Inimese nimest kohanimeks

Üks peamine viis muidu sarnaseid kohti nimega eristada on teha seda koha elaniku, kasutaja või omaniku nime abil. Sellisel moel on tekkinud nimed suurele osale vanadest taludest ja teiseselt ka paljud külanimed, mille aluseks on talunimi. Kui väga täpselt järge ajada, siis on olnud vajalik, et taluperet kutsutaks nimega, mis lingib seda väikest kollektiivi esivanema ees-, hüüd- või lisanimega. Mõnda aega püsinud lisanimi on võinud saada päris kohanimeks, mida isegi elanike suguvõsa vahetumine talus enam ei muuda. Siin on areng üle Eesti olnud erinev. Maa läänepoolses osas on talude kindlad nimed juba 18. saj lõpuks välja kujunenud, paljudes paikades Virumaal ja idapoolsel Võrumaal aga mõisteti 19.–20. sajandil talunimena just seda, kuidas oli kombeks kutsuda taluperet. Talunimi kui kohanimi võis elanike vahetudes hõlpsalt vahetuda.

Paljud külanimed Eestis on nii vanad, et võimalikku esiisa või hõimuvanema nime kujunemist kohanimeks pole kirjalike allikate põhjal võimalik jälgida. Kaudne meetod seda näidata on otsida nimedest elemente, mis vastavad isikunimedele vanades dokumentides või kogu läänemeresoome keelte alal. Näiteks muinasaegse isikunime elementi *lempi ‘armastus, tuli, kuumus, kirg jm’ võiksid sisaldada külanimed Lembevere, Lemmatsi ja Lemmätsi, Lemmetsa, Lemmikküla jt. Nimelõppudest on isikunimele tüüpiliselt liitunud –la (Vihula), –ste (Ihaste) ja –vere (Mällikvere).

Muidugi on Eestis päris palju mõisnike nimedest saadud mõisanimesid [2]. Siin on rahvasuu nimetamiseks kasutanud nii perekonnanimesid, nt Kilingi < Schilling, Krootuse < Rothausen (Rothus), Leebiku < Klebeck, Norra < Knorring, Ruusa < Kruss, Taagepera < Stackelberg, Taali < Stahl, Voltveti < Wolffeldt jpt kui ka eesnimesid, nt Joosu < Just (Justus Johann Ludwig Briesemann von Nettig), Vaabina < Fabian (von Tiesenhausen), Piigandi < Wiegant. 

Nii perekonna- kui ka eesnimede järgi on nimetatud isegi veekogusid, nt Kulla jõgi < perekonnanimest Kuld, Ella jõgi < eesnimest Ella, Kaulinõ suut ’soot’ < läti perekonnanimest Kauliņš. On selge, et sellised veekogunimed ei saa olla sadu aastaid vanad. Sadu aastaid vanad veekogunimed peavad olema teistsuguse struktuuriga ja nime tähendus jääb tihti läbipaistmatuks. Need nimed on pandud nimeandjatele tuttavate inimeste järgi. 

Kohanimest perekonnanimeks

Eesti talupoegadele perekonnanimede andmisel 1809–1835 kasutati kohanimesid päris palju. Tüüpiline oli talunimest perekonnanime moodustamine. Sage võte oli nimetava käände moodustamine või talunime viimase täishääliku ärajätmine, mille tulemusena nimi lihtsalt lühenes. Sama võte oli levinud Eesti kohanimede saksakeelses kasutuses. Näiteks Hinni > Hinn, Kiisa > Kiis, Kähri > Kähr, Nooli > Nool, Peede > Peet, Rebase > Rebbas, Soome > Soom jne. Väga tavaline oli ka tuletamine. Tihti muutis see nime pisut saksapärasemaks: Halli > Haller, Pelsi > Pelzer ~ Peltser. Räpina pastor J. F. Heller kasutas perekonnanimede moodustamisel lisanimesid ja kohaliku keele tuletusliiteid: Vaara > Vaarak, Vaarand, Vaarask, Vaarats.

Perekonnanimede seosed kohanimedega võivad olla vahel üsna varjatud. Näiteks Hargla Saru küla Linnardi talus pandud saksapärane Kronberg on kohanimest motiveeritud nimi, sest Linnardi pikaajaline rööpnimi on olnud Kurõmäe (talu) ja sõna Kron tähendab vanapärasemas saksa keeles ka ‘(soo)kurg’. Ka mäenimi Kurõmägi on tänapäevani säilinud. Naabertalus Leegustel pandud eestikeelne perekonnanimi Hanimägi võib olla samuti motiveeritud kohanimest.

Eesti kohanime muutumist perekonnanimeks esines juba keskajal baltisaksa ülemkihil. Läbipaistev on Bartholomäus Savijerwe (Tartu piiskop 1441–1459) suguvõsa perekonnanimi, mida oletamisi on seostatud Saverna kohanimega. Kuid ka palju tuntumad aadlisuguvõsade nimed, nagu Maydell ja Wrangell põhinevad Eesti kohanimedel. Haljala kihelkonna Varangu külalt (u 1241 Uvarangalæ, 1277 Vrangele) omandisuhte kaudu nime saanud Wrangell on edukas Eesti kohanime vahendaja maailma (Ferdinand von Wrangelli järgi Wrangeli saar Põhja-Jäämeres, mitmed kohanimed Alaskal). Aga perekonnanimi Wrangell on ka alus Prangli kohanimedele Eestis ja nendest omakorda tekkinud eesti perekonnanimedele Prangel ja Prangli. Prangli saar pole Wrangellide suguvõsale kuulunud, kuid selle nimi on rahvasuus ümber tõlgendatud samale kujule. Saarel oleva Prangli kooli järgi on aga omakorda loodud uued eesti keele sõnad pranglimine ‘peastarvutamises võistlemine’ ja pranglija.

Isikunimi või loomanimetus?

Kui vaadelda ühe mõisa või küla talunimede kooslusi, teades ka umbkaudu nende talude tekkeaega, siis tekib sageli mulje, et grupi vanim nimi on tekkinud isikunimest ja ilma esimeseta poleks ka teisi. Mulje ongi üldjuhul õige – päris palju kohanimesid luuakse tähendusliku seose alusel lähikonnas juba olemas olevate kohanimedega. Näiteks Liinamäe mõisa Kähri talu kuulub vanemate talude hulka ja selle nimi – kuigi selgelt sama, mis loomanimetus kähr ‘mäger’ – peaks pärinema isikunimest. Selle 17. sajandi kuju võis olla *Käär, vanem kuju saksapäraselt Gericke ja algnimeks muinasgermaani Gerhard (ger ‘oda’, harti ‘tugev’). 19. saj keskel on mõisas metsmaa arvelt talusid juurde tehtud ja üks neist on saanud nimeks Kahru ‘karu’. Assotsiatsioon Kähri–Kahru ‘mägra-karu’ on ülimalt tõenäoline. Veel noorem talu on päris soonurka paigutuv Rebäse Kahru talu kõrval.

Lõpetuseks

Nimeuurija töötab nagu detektiiv: korjab kirjalikest ja suulistest allikatest materjali, võrdleb seda erinevate teadusalade metoodika alusel, peab nõu ajaloolaste ja keeleajaloo spetsialistidega. Oluline on aru saada, milline nimi on esmane, kui vana on nimi, kuidas on nimi võinud muutuda. Küsimusele nime tekkimise motiivist ei suuda ka nimeuurija tihti vastust anda, sest nime loonud inimeste keel või mõttemustrid on ajas liiga kauged. Rohkete näidete võrdlemine, üldised teadmised nimede tekkimise tüpoloogiast ja nimede muutumise põhjustest, piirkonna ajaloo ja geograafia tundmine, piirkonnas elanud inimeste nimede seiramine jms võivad tõele lähemale juhatada. 

Kirjandus

[1] Laansalu, Tiina 2018. Nimesiire ja selle käsitus eesti toponomastikas. − Keel ja Kirjandus 10, 747−763.[2] Uustalu, Koidu 1968. Mõisate ja mõisnike nimedest lähtunud kohanimesid Lõuna-Eestis. − Keel ja Kirjandus 12, 734−746.

Loe lisaks

Eesti kohanimeraamat. Koostanud Marja Kallasmaa, Evar Saar, Peeter Päll, Marje Joalaid, Arvis Kiristaja, Enn Ernits, Mariko Faster, Fred Puss, Tiina Laansalu, Marit Alas,Valdek Pall, Marianne Blomqvist, Marge Kuslap, Anželika Šteingolde, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop. Toimetanud Peeter Päll ja Marja Kallasmaa. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn. Elektrooniline väljaanne. 2018. https://www.eki.ee/dict/knr/ (Vaadatud 03.07.2020). 

Mariko Faster on Võru instituudi nimeuurimise teadur ja võru keele spetsialist. Uurinud Lõuna-Eesti veekogude nimesid ja perekonnanimesid, käima lükanud võru keelepesade tööd, õpetanud võru keelt, koostanud ja toimetanud võrukeelseid raamatuid ja õppematerjale.

Evar Saar on Võru instituudi nimeuurimise teadur. Kogunud ja uurinud Võrumaa kohanimesid, uurinud muistseid läänemeresoome isikunimesid ja eesti perekonnanimesid, õpetanud Eesti nimeuurimise kursust Helsingi ülikoolis. Koostanud ajaloolise Võrumaa kohanimede andmebaasi. On kohanimenõukogu liige.