Kümme ettepanekut III välte märkimiseks kirjas

Külli Prillop

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Horisont keeleteaduse erinumbris 2020. aasta novembris (6/2020).

Eesti kirjakeel on pea pool tuhat aastat vana. Esimesed pikemad eestikeelsed kirjalikud tekstid pärinevad 16. sajandist. Sel ajal ei olnud veel üldisi õigekirjapõhimõtteid välja kujunenud. Üht ja sama sõna sai kirja panna mitmel erineval moel, näiteks ähvardus esineb 16.–17. sajandi tekstides kujudel Echffarduße, æffwarduße, ewardus, Effartuße. Kindlate reeglite puudumisel oli ka oma hea külg: kirjutajatel oli vabadus edasi anda mis tahes hääldusnüansse, mida nad vaid märkasid. 

Georg Müller, Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja aastail 1600–1608, on nii pikki kui ka ülipikki häälikuid sageli kirjutanud ühekordse tähega, aga siiski on tal III välte sõnades kahekordne täishäälik või saksa ortograafiast pärit pikendav h kasutusel üle kolme korra sagedamini kui II välte sõnades, näiteks pastu ’(selle) paastu’, aga paastis ’paastus’, tenidt ’teenid’, aga tehnima ’teenima’.

18. sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani kasutati eesti keele üleskirjutamiseks saksapärast ortograafiat, mis ei võimaldanud vahet teha kaashäälikute (v.a sulghäälikud) pikkustel: näiteks talla tuli olenevalt kontekstist lugeda kas tala, (selle) talla või (ära) talla. Lühikesi ja pikki täishäälikuid sai eristada, ülipikki mitte, nt tulle tule warju pidi lugema tule tuule varju.

19. sajandi teisest poolest alates võeti tasapisi kasutusele uus, tänapäevane kirjaviis. Nüüd saame teistest eristada I vältes sõnu (nagu tala), aga II vältes kirjutame (selle) talla, (selle) metsa ning III vältes täpselt niisamuti (ära) talla, (seda) metsa

Sajandite jooksul on tehtud mitmeid ettepanekuid, kuidas ka II ja III väldet kirjas erinevalt märkida.

1820

Otto Wilhelm Masing, „Vorschläge zur Verbesserung der Ehstnischen Schrift“, 1820.

Esimesena pööras II ja III vältes sõnavormide häälduserinevusele teadlikku tähelepanu Otto Wilhelm Masing, kes on rohkem tuntud kui õ-tähe tooja eesti kirjakeelde. O. W. Masing tegi 1820. aastal ilmunud brošüürikeses ettepaneku kasutada tähenduste lahus hoidmiseks rõhumärki, näiteks (selle) metsa, aga (sinna) métsa. Kokku avaldas ta kolm ortograafiateemalist brošüüri.

1852

Friedrich Robert Faehlmann kirjutas 1852. aastal, et rõhumärk tuleks asetada teisele silbile, mitte esimesele, nt (seda) oinast, aga (selles) oinás ja (sellest) oinást. O. W. Masingu ettepanekut märkida rõhk esisilbile ei pidanud Faehlmann õigeks seetõttu, et eesti keeles on kõikide sõnade esimene silp rõhuline.

Friedrich Robert Faehlmann, „Ueber estnische Ortographie“ kogumikus „Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat“, 1852.

1873

Pöide kirikuõpetaja Nikolai von Nolcken lasi 1873. aastal trükkida aabitsa, kus pikad häälikud on kirjutatud kahe- ja ülipikad häälikud kolmekordsete tähtedega, näiteks seda sillma, kaaarnad ja ärasöööma.

Nikolai von Nolcken, „Aabitsaraamat: Lu’uõppimise teine jägu“, 1873.

1876

Keeleteadusliku termini välde esmakasutus trükistes kuulub Ado Grenzsteinile, kes kirjutas 1876. aastal Postimehes Piirikivi nime all kirjaviisi parandamisest, kaaludes muu hulgas mitut võimalust II ja III välte eristamiseks. Üks tema ettepanekuist oli, et tähistada II välde sirge kriipsuga (–) ja III välde lainelise kriipsuga (~) tähe peal, keskel või ka all.

Piirikivi, „Eesti õigekirjutuse parandajatele“, Eesti Postimees, 29. detsember 1876

1879

Mihkel Veske, „Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis“, 1879.

Esimene eestlasest keeleteaduse doktor Mihkel Veske tegi ettepaneku, et rahvale mõeldud raamatutes võiks III väldet häälikuühendites märkida topelttähtedega, näiteks kaks päeeva. Kolmekordseid tähti soovitas ta vältida ja kasutada nende asemel kahekordset tähte koos kriipsukesega teisel tähel, nt istu saāni. Täpsem märkimisviis – II vältes sāni ja III vältes sâni – oli mõeldud teaduslike väljaannete jaoks.

1884

1884. aastal ilmus Karl August Hermannilt esimene eestlastele mõeldud ja eestikeelne eesti keele grammatika. Selles võttis ta esmakordselt kasutusele terminid lühike, pikk ja ülipikk. Hermann tõi ülipika hääliku esile paksu kirjaga, aga osutas, et tavaraamatutes kasutamiseks selline märkimisviis ei sobi. Samas kurtis Hermann, et täiuslikku kirjaviisi eesti keele jaoks pole veel suudetud välja mõelda: „Meie uus kirjawiis on küll palju täielikum kui wana oli, aga weel ei ole ta nii täieline, et kõiki meie keeli sõnu wõiksime loomu järele üles kirjutada. Lühikesi ja pikki hääli wõime küll kirjutada, aga ülipikki üksi mõnes kohas.“

Karl August Hermann, „Eesti keele grammatik“, 1884.

1908

Tõnu Riomar, „Eesti keel kõnes ja kirjas“, 1908.

Ühe erilisema ettepanekuga tuli 1908. aastal välja Tõnu Riomar, kes soovitas lühikesi häälikuid märkida väikeste suurtähtedega. Sel viisil jääks pika hääliku jaoks tavaline ühekordne täht ja ülipika hääliku jaoks kahekordne, näiteks I vältes ɴaʀi, II vältes ɴari, III vältes ɴarri. Lühikese s-i sai kirjutada z-ga ja lühikeste sulghäälikute kaoks oli juba niigi oma tähemärk olemas (g, b, d).

1923

Oskar Loorits, keeleteadlane ja usundiloolane, avaldas 1923. aastal eesti keele grammatika, milles ta tegi ettepaneku tähistada III välde vajadusel pikkusmärgiga täishäälikul, nt mètsa, kàssi, rä̀mpsu. Looritsa ettepanek on sisuliselt samasugune nagu sada aastat varasem O. W. Masingu oma.

Oskar Loorits, „Eesti keele grammatika“, 1923.


1924

Elmar Muuk, „Kolmanda välte märkimisest kirjas“ ajakirjas „Eesti Keel“, 1925.

Noor keeleteadlane Elmar Muuk, omaaegsete õpikute ja õigekeelsussõnastiku autor, avaldas mitu kirjutist väldete kohta. Muu hulgas tegi ta 1924. aastal ettepaneku tähistada III väldet vajadusel rõhumärgiga vastava silbi ees, näiteks selle laulukoori, aga seda lauluˋkoori.

2000

Üldiselt ollakse harjunud, et eesti keele II ja III välde kirjas ei eristu. Tõsist ettepanekut kogu ortograafiasüsteemi muuta vist ei olekski enam võimalik teha. Ent kui mitte teadlased, siis kirjanikud saavad ikkagi kirjaviisieksperimentidega jätkata. Näiteks Wimberg avaldas aastal 2000 luulekogu „Maaaraamat“ ja on sellest peale oma ilukirjanduslikes teostes kasutanud omaenese kirjaviisi, mis muude eripärade kõrval lisab tavaortograafiast rohkem tähti just III-vältelistesse sõnadesse: maaa, tortti, köökk jms.


Külli Prillop on Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti fonoloogia teadur. Uurinud läänemeresoome keelte fonoloogiat, eesti keele ajalugu, vana kirjakeelt ja mittestandardsete keelte korpuseid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga