Tingiva kõneviisi seitse ametit

Renate Pajusalu

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Horisont keeleteaduse erinumbris 2020. aasta novembris (6/2020).

Keele grammatika kodeerib endas tähendusi (funktsioone), mis selguvad enamasti nende kasutuskontekstis. Keeleteaduse üks eesmärke on neid tähendusi kirjeldada, selgitada ja võrrelda teiste keeltega. Sellisel tähenduste analüüsil põhinevad keelte grammatikakirjeldused kui ka keelte tüpoloogilised võrdlused, ning sageli avanevad ühe või teise keele eripärad just nende kasutusviiside kaudu. Selles artiklis vaatleme võimalikult lihtsaid selgitusi kasutades ühe eesti keele kõneviisi – tingiva kõneviisi – kasutusvõimalusi ja funktsioone. 

Tingiv kõneviis ehk konditsionaal esineb eesti keele tegusõnades üsna sageli, selle tunnuseks on ks või mõnikord ksi. Tingivat kõneviisi kasutatakse võrreldes kindla kõneviisiga ebatavaliselt: ta võib näiteks esineda nii pöördelõpuga kui ilma (ma tuleks või ma tuleksin) kirjakeeles on lisaks tavalisele täisminevikule (oleks tulnud) ka lühike täismineviku vorm (tulnuks).

Tuntud suulise kõne uurija John W. DuBois on öelnud, et grammatika kodeerib kõige paremini seda, mida inimesed kõige rohkem teevad (Grammar codes best, what people do most). Ka tingiv kõneviis on inimkogemuse vili, mis on grammatikasse kinnistununa omakorda uusi funktsioone saanud. Siinkohal ei vaata me siiski seda, kuidas tingiva kõneviisi funktsioonid on kujunenud, vaid pigem seda, kuidas nad tänapäeva eesti keele kasutuses näha on. Allpool esinevad näited on pärit tegelikust keelekasutusest, kas kirjakeele või suulise kõne korpustest. 

Eesti keeles on viis kõneviisi: kindel, käskiv, tingiv, kaudne ja möönev. Esmapilgul on üsna raske näha, mis neid üldse omavahel ühendab, aga keele struktuuris on neil siiski oma kindel koht, mida grammatikauurijad nimetavad kõneviisi kategooriaks. Üks tõestus sellele, et nad moodustavad ühe kategooria, on fakt, et nad ei saa esineda samas tegusõnas korraga: kui tegusõna on käskivas kõneviisis (nt tule!), siis ei saa ta olla samal ajal tingivas (nt tuleksid) ega üheski muus kõneviisis (kindel kv: ta tuleb, kaudne kv: ta tulevat, möönev kv: ta tulgu). Tähenduslikult on kõneviisid eelkõige suhtlusfunktsioonide teenistuses: kindla kõneviisi abil jutustame, käskiva abil käsime, kaudse ja möönva abil anname edasi kellegi teise mõtet või käsku. Aga mida me teeme tingiva kõneviisiga?

Nimetus tingiv annab edasi ainult ühte tähendusaspekti: sündmus oleks võinud või võib mingitel tingimustel toimuda. Tegelikult seostub tingiva kõneviisiga palju muidki tähendusi ja funktsioone.

Olemata sündmus

Tingivas kõneviisis tegusõna nimetab tihti (kuid nagu allpool näeme, mitte alati) sündmust, mis tegelikult ei toimu või ei toimunud (keeleteaduse terminoloogias on tegemist irreaalse sündmusega). Seega on nimetatud sündmuse seisukohast tegemist eitusega. Kui keegi ütleb ma kõnnin,  siis ta tõenäoliselt kõnnib parajasti, kui aga ma kõnniks, siis tõenäoliselt mitte. Samas ei ole lausel ma kõnniks  siiski sama tähendus kui lausel ma ei kõnni,  sest tingiv kõneviis küll eitab kõndimist, kuid viisil, mis laseb oletada soovi kõndida ja/või takistusi, mis ei lase seda teha. 

Ka siis, kui püüame lisada ka põhjuse, miks tingivas kõneviisis esitatud sündmus jäi olemata, selgub, et tingiva kõneviisi puhul saab selle hõlpsasti lisada tingimuslausena (kui….), eitava lause puhul aga hoopis põhjuslausena (sest…).

• Ma oleksin kõndinud, kui mul oleks olnud piisavalt aega.
• Ma ei kõndinud, sest mul ei olnud piisavalt aega.

Kuigi need kaks lauset oleks justkui toimumata sündmuse kirjelduse poolest sarnased ja kõlbavad mõlemad vabanduseks, ei ole nad siiski päris võrdsed. Esimene, tingivas kõneviisis lause oleks justkui pehmem ja annaks edasi kõneleja kõndimislembust. 

Teistmoodi mõjub tingiv kõneviis aga siis, kui see moodustatakse modaalverbist, millest sagedaimad on saaks, võiks, peaks ja tahaks. Kui ütleme tahaks midagi head süüa, ei tähenda tahaks, et kõneleja tegelikult ei taha. Tahab küll. Seega ei ole siin tegemist väljendatud olukorra eitamisega, vaid kõneleja püüab oma soovi tagasihoidlikumalt ja pehmemalt väljendada. Tegusõna tahtma tingiva kõneviisi vorm tahaks  on seega pigem kindla kõneviisi jaatuse (tahan)  kui eituse (ei taha) sünonüüm. Mittetoimumine rakendub sellises konstruktsioonis tegevust väljendavale tegusõnale ja selle laienditele midagi head süüa, sest tõenäoliselt ei söö kõneleja selle lause ütlemise ajal parajasti midagi head. 

Kahetsus ja etteheide

Kahetsemine on inimesele omane. Meil on ikka kahju, et ei ole nii, nagu võiks olla. Samas kahetsemine väga palju ei aita. Kahetsemist on kõnekäändudeski pahaks pandud, mõned tuntumad neist:

• Oleks on paha poiss
• Oleks tädil rattad all, oleks tädi omnibuss.
• Oleks seal küüned, roniks puu otsa.

Eriti selge on kahetsemine minevikuvormis. Poest koju tulnud inimene võib kahetseda oleks pidanud veel midagi head ostma, ja talle võidakse takka kiita oleks pidanud jah. Võime seda nimetada „tagantjärele tarkuseks“. Kui aga kahetsus puudutab kellegi teise tegevus(etus)t, siis võib see olla üsna etteheitev tagantjärele tarkus: kui sa oleksid teinud seda, siis oleks nüüd kõik paremini. 

Ilmselt on just vajadus teistele inimestele midagi ette heita olnud üheks põhjuseks, miks on (eriti meediakeeles) üsna levinud tingiva kõneviisi ökonoomne nuks-vorm. Selle pakkus keeleuuendusliikumise käigus 1920. aastatel välja Oskar Loorits.

• Muidugi pidanuks bussijuhid kõik magajad sedamaid, kui buss stoppas, uksest välja kihutama. (aga ei kihutanud)
• Mitmedki märkused meie seaduseelnõu kohta olnuksid ilmselt veidi teistsugused, kui koostajate hirmud oleksid paremini selged.

Otsuste põhjendus

Üks sagedusi mineviku tingiva kõneviisi esinemiskontekste on otsuste põhjendamine. Tihti jutustame kas enda või kellegi teise kõhklustest enne mingeid tegusid. Siis on oluline esile tuua, mis kõik oleks juhtunud, kui otsus oleks olnud teistsugune. Kas sellistes olukordades on üsna sage just nuks-vormi kasutus, mis näitab (nagu muidugi ka pikem tingiva kõneviisi vorm), et nimetatud tagajärjeni potentsiaalselt viinud teed ei valitud.

• Erastamisele kuuluva ettevõttena võinuks kondiitrivabrik messile käega lüüa. (aga ei löönud)
• Selle pruunika, kibeda rüüpe ja tüki šokolaadi saamiseks tulnuks tal tookord võõbata silte kaks pikka kevadeõhtut. (aga ei võõbanud)
• Oleks läinud paremale, oleks kindlasti hiljaks jäänud. (aga ei läinud)

Pehme käsutamine

Inimene ei pruugi viitsida kõike teha, mida teha vaja oleks. Aga hädapärast võiks ka, kui keegi teine tõesti ei tee. Selliseks juhuks sobib hästi tingiva kõneviisi isikuta vorm, millel ei ole pöördelõppu. Eriti hästi sobib selline vorm pehmeks käsutamiseks siis, kui see on moodustatud modaalverbist. Peaks, võiks  ja saaks ilma isikut otseselt mainimata kannavad tihti kaudse käsu tähendust: kõneleja ootab, et keegi teine tegevuse sooritab. Sõltuvalt olukorrast on muidugi iseenda valmisolek tegemiseks erinev, mõnikord tundub, et kõneleja räägibki nagu iseendaga ja loetleb, mida tal teha vaja oleks, nt Peaks helistama tädi Juulile…. Teinekord loodetakse rohkem kuulaja peale Peaks kalapulki praadima…

Erineva funktsiooniga tingivad verbivormid võivad ka samas lauses koos olla. Järgmises näites kavandavad tudengid odava toidu võistlust, kõneleja ütleb alguses, et keegi võiks võistluse algatada, aga siis tuleb ise esile oma lootusega võita. Kui kõneleja räägib selgelt iseendast, on ta lisanud asesõna mina. Grammatiliselt oleks see mina või meie olla ka võiks  juures, aga pole. Ja see jätabki lahtiseks, kes siis tegelikult võistluse võiks algatada.

• Võiks selle võistluse nagu algatada, ja mina paneks selle pruuni mannasupiga kohe kinni.

Formaalsemas stiilis vormistatud palved sisaldavad sageli samuti tingivas kõneviisis (modaal)verbi, sageli küsimuse osana. Tegime kolleegidega katselise uurimuse selle kohta, kuidas eri keelte kõnelejad arvavad, et on sobilik teiselt inimeselt midagi paluda. Eesti keele puhul olid need palved valdavalt sellised:

• Kas te saaksite mulle selle raamatu ulatada?
• Kas te võiksite natuke kõvemini rääkida?

Miks just tingiv kõneviis on muutunud palvete pehmendajaks? Küllap seetõttu, et tingivas kõneviisis oleva tegusõna tähenduses sisalduv „mittetoimumine“ (st irreaalne tõlgendusvõimalus) annab palve vastuvõtjale võimaluse kergemini ära öelda ja see teeb palve vähem pealetükkivaks, viisakamaks. Aga eesti keel pole siin muidugi üksi, sest ka väga paljudes meie kontaktkeeltes on sama tähendusega vorm kasutusel viisakates palvetes, vrdl inglise could you …, vene ne mogli by vy, soome voisitko … Teiste keeltega võrreldes on eesti keele tingiva kõneviisi kasutuses siiski ka omapära. Seda võib moodustada nii modaalverbidest (kas sa saaksid teha…. ) kui sisuverbidest  (kas sa annaksid…), erinevalt näiteks inglise keelest, kust seda moodustatakse ainult modaalverbidest (could, would, should). Tingivas kõneviisis tegusõna võib olla ka eitav (ega sa ei saaks teha…), kuid see pole eitav nii sageli kui nt vene keeles, kus enamus viisakaid palveid on eitavad (ne mogli by vy…). 

Pehme soovimine

Teine viisakusega seotud tingiva kõneviisi kasutusala on oma soovide pehmendamine. Oleme harjunud, et oma tahtmiste otsene väljaütlemine ei sobi alati. Palju paremini saab soovid sobima, kui need pehmendatakse tingiva kõneviisiga. Loogiliselt võttes on tingiv kõneviis siin eriti mõttetu: tahad siis või ei taha, soovid või ei soovi? Aga selliselt oleme harjunud vestluspartnereid arvesse võtma.

• Ma tahaks tegelikult mingit marjateed.
• Sooviksin osta paar luuleraamatut. 

Kõrvallausete vormistamine

Tingiv kõneviis esineb paljudes kõrvallausetes, kus tal õieti alternatiiv puudub. Näiteks et- või nagu-lauses ei saagi kasutada kindlat või käskivat kõneviisi (küll aga da-tegevusnime), nt 

• Koer ronis kuuti, et saaks palava eest varjule.
• Jasmiinipõõsas õitses, nagu oleks viimnepäev käes.

Kui teises lauses (… nagu oleks viimnepäev käes) võib tingiva kõneviisi kasutust selgitada irreaalsusega (sündmust tegelikult ei toimunud, sellele osutab ka sidesõna nagu), siis esimeses lauses pole tingiva kasutusel selget põhjust, see ongi teatud kõrvallausetele  iseloomulik joon. Selle poolest sarnaneb eesti tingiv kõneviis paljudes Euroopa keeltes esineva subjunktiiviga.

Just et-laused paistavad olema ka lapsekeeles tüüpilised tingiva kõneviisi omandamise kohad. Leidsime kolleegidega lapse ja vanema vestluste salvestusi uurides, et nii eesti kui soome keeles oli üks esimesi tingiva kõneviisiga lauseid et ei oleks kuum. Võiks ju arvata, et laps on selle vanematelt kuulnud – ja muidugi on ka, kuidas muidu saaks omandada – aga ta on kuulnud ka vorme peaks, saaks, võiks. Esimesena tuleb kasutusele siiski see, mis lapsele kergemini mõistetav ja suhtluses olulisem, keerulisemad abstraktsed tegusõnad ja nende vormid omandatakse hiljem.

Siinkohal vaatlesime ainult mõningaid tingiva kõneviisi funktsioone. Neid on muidugi rohkem ja neid peaks veel eri kontekstides põhjalikumalt uurima. Aga needki näited osutasid sellele, et tegelikult moodustub tähendus keeles pigem lausekonstruktsioonides (tarindites) või isegi terviktekstis, kui üksiku grammatilise tunnuse tasandil. Oma amet nendes konstruktsioonides on siiski ka igal tunnusel eraldi võetuna.

Renate Pajusalu on Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi üldkeeleteaduse professor. Teadustöös on uurinud eesti keele asesõnu, verbisemantikat ja suhtluse seaduspärasusi ning nii emakeele kui ka teise keele omandamist. Tema sulest on ilmunud raamat „Sõna ja tähendus“.