Hiina üliõpilased veebiõpet ei karda. Pekingi rahvusvahelise ülikooli (veebi)õppijad Tartu Ülikoolis

Distantsõppe kursused on üldiselt läinud väga edukalt. Kui mul on probleeme, siis kirjutan tavaliselt pärast tunni lõppu platvormile, et õpetajalt küsida.
Selle semestri lõpuni on veel paar kuud aega. Naudin veebitundide igat hetke. Tahaksin tänada kõiki õpetajaid ja mentoreid abi eest. Usun, et Tartu ülikoolis õppimine on unustamatu kogemus.  

Amanda Poopuu

Füüsilisel klassiruumil ja netiklassiruumil on kindlasti oma eeliseid ja nii on see ka BISU tudengite juhendamisel. Esineb sarnasusi – ajakasutus tuleb läbi mõelda siis, kui ollakse päris klassiruumis, ja ka siis, kui natuke enne tundi tuleb lihtsalt kaamera sisse lülitada.
Veel lubab Zoom jagada ekraani ja faile, mida me edukalt kasutame. Näitame tihti õpilastele pilte, kui nad küsivad mingi asja kohta. Nii oleme seletanud neile, mis on peenar, mis kraan ja mis kraanikauss jne.

Mõned probleemid on nii veebis kui klassiruumis ikka samad – kuidas saada õpilased kaasa töötama. Füüsilises klassiruumis oli õpilaste aktiveerimine kergem. Piisas sellest, kui lihtsalt öeldagi, et nii, nüüd me teeme kõik korraks sama asja, pange nüüd kõik tähele…
Füüsilises klassiruumis on kergem jaotada ülesanded ja nii saab iga õpilane rohkem õpetajaga (kasvõi ilmast ja toredast päevast) rääkida ja abi küsida.

Eesti keele õppimine

Yilin Wang

Sageli hakkasin pärast eelmise tunni lõpetamist ootama Eesti kultuuri ja ajaloo kursuse algust. Sest see on minu meelest kõige huvitavam tund. Nendes tundides õpime võimalikult palju uut eesti kultuurist ja ajaloost. Praegu olen juba suur eesti kultuuri fänn!
Mulle meeldib kõige rohkem see, et meil on ka palju iseõppimise tunde, nendes tundides saan juhendajatega palju rääkida eestlaslikkudest asjadest. Näiteks räägime, mis on saunamaraton? Mis on kiiking? Meie veebikursuste kaudu olen saanud sügavama arusaama Eesti kultuurist.
Ma arvan, et eesti keele kõige raskem osa on grammatika. Küsin endalt sageli meeleheites, miks on eesti keeles nii palju käändeid. Eesti keele sõnavara ja struktuuri õppimise käigus leidsin, et olin unustanud mõned Hiinas viimase kahe aasta jooksul õpitud teadmised, mis pani mind mõistma, et keeleõpe ise on korduv mälu treenimise protsess.
Lisaks leian, et eestlased räägivad väga kiiresti ja pärast pikka katkematut monoloogi jääb mu näole sageli tühi pilk. Aga ma arvan, et mõnikord pean oma mugavustsoonist välja astuma. Vestluskursuse kaudu olen muutunud julgemaks emakeele kõnelejaga rääkima. Nendes tundides saan palju rääkida nii õpetaja kui ka oma kursusekaaslastega. Mõnikord arutame ka mõtlemapanevaid teemasid, näiteks miks elukestev õpe on tähtis? Kuidas praktika õppimise ajal aitab meil oma karjääri planeerida?
Eesti keele kuulamise ja hääldamise tund on minu meelest kõige keerukam. Õpetaja on väga professionaalne. Ta tutvustab tihti meile foneetilisi nähtusi eesti keeles.
Ma arvan, et kahe omavahel seotud konsonandiga sõnu on keerulisem hääldada, sest hiina keeles on põhimõtteliselt ainult täishääliku ja konsonandi kombinatsioon. Mul on probleem sõnaga “probleem”. Tavaliselt kui ütlen õpetajale: ”Mul on pr-o-b-l-eem…….”, õpetaja leiab kindlasti, et mul ongi väike probleem ja aitab mul kõigepealt selle sõna hääldamist õppida. Mäletan, et tunnis küsis õpetaja meilt, mida meile süüa meeldib, ja sest ma ei oska r-tähte täpselt hääldada (kuna hiina keeles sellist häälikut pole), ütlesin õpetajale, et mulle meeldivad šokolaadilollid (soovisin muidugi „šokolaadirull“ öelda).
Teiseks, kuna mu ema on pärit Lõuna-Hiinast, on mul hiina keeles rääkimisel ka väike lõuna-poolne aktsent. Lõuna-Hiina murretes ei saa põhimõtteliselt vahet teha “n” ja „l“ hääldusel. Nii et ma kardan kõige rohkem kahte tähte „n“ ja „l“ sisaldavaid sõnu. Nii et ma ei ütle kunagi kellelegi, et minu lemmikvärv on kollane. (Sest ma ütleksin nagu “konnale”.)

Amanda Poopuu: Mõned õppijate küsimused Eesti kohta on tõesti meelde jäänud, sest nad on olnud nii siirad ja ka reaktsioon vastustele on tulnud õpilastel otse südamest. Näiteks kui nad pidid kirjeldama loomi, kes on inimesele kahjulikud ja vastikud, küsis üks õppija Zoomis kirjalikult, et kas kärbse laps on tikk. Pidin ka ise seda internetiavarustest kontrollima. Vastasin talle, et kõigepealt on muna, siis on vagel, siis muutub vagel nukuks ja siis saab nukust kärbes. See aga üllatas teda niivõrd, et vastuseks tuli “oh pühitaevas”.
Päris mitu korda on saunatamise kohta küsitud, viimati küsiti, et mis on „viht“ ja kuidas seda oksakimpu kasutatakse. Üks õppija uuris minu käest, et kas mina ka praegu käin õues vees ujumas. Nad olid tunnis õppinud, et eestlastele meeldib taliujumine ja tal oli kohe vaja kontrollida, kas meeldib ka …