Kuidas keelehuvilisest sirgub noorlingvist?

Mari-Liis Korkus

Mullu suvel Reini jõel kruiisides arutasime eesti ja üldkeeleteaduse instituudi juhataja Liina Lindströmiga keeleteaduse kui eriala populariseerimise võimaluste üle. Ühe ideena kerkis õhku projekt, mille sihtgrupiks oleksid just kooliõpilased. See mõte istus kuklas veel mitu kuud, kuniks aasta alguses ütles Liina: „Teeme ära!“ Mõttetalgute tulemusel sündis ettevõtmine, mille ristisime noorlingvistide keeleklubiks.

Keeleklubi eesmärk oli tuua kord kuus toimuvate töötubade kaudu kokku keeleteaduse üliõpilased ja keelehuvilised gümnasistid. Iga töötuba keskendus kitsamalt ühele teemale, mida tutvustasid vastava uurimissuunaga tegelevad magistrandid ja doktorandid. Käivitasime keeleklubi esialgu pilootprojektina, et näha, kuidas selline ettevõtmine üldse õnnestub. Nüüd, kui viimane kohtumine on selja taga, on aeg reflekteerida, kuidas meil läks.

Kokku registreerus kohtumistele 25 keelehuvilist 9.–12. klassi õpilast (ehk nn noorlingvisti), kellest mõni osales vaid ühes töötoas, teine jälle kõigil kohtumistel. Keskmiselt oli ühel kohtumisel õpilasi kohal kümne ringis – paraja suurusega seltskond, et tekkis hubane ja sõbralik õhkkond. Registreerunute nimekirjas torkas kohe silma osalejate kirju taust: leidus nii aktiivseid emakeele- ja lingvistikaolümpiaadil osalejaid, kui ka neid, kelle uudishimu keeleteaduse vastu on alles tärkamas. Rõõmu pakkus ka see, et kohale tuldi erinevatest Eestimaa nurkadest  – kokku kaheksast maakonnast.

Kohtusime õpilastega kevadel kokku kolmel korral. Esimesel korral tutvustasid projekti „Teismeliste keel Eestis“ uurimisrühma liikmed mina (Mari-Liis Korkus), Aive Mandel ning Triin Aasa teismeliste keele uurimise eripärasid. Järgmisel kohtumisel avasid doktorandid Aet Kuusik ja Elisabeth Kaukonen keele, soo ja seksuaalsuse vaheliste seoste tagamaid. Viimane kohtumine keskendus eesti keele kui teise keele õpetamisele, mille tahke tutvustasid doktorandid Katrin Leppik, Kristel Algvere ja Agu Bleive.

Õpilaste tagasisidest nähtub, et üldjoontes jäid nad kohtumistega rahule. Nende sõnul oli töötubade sisu huvitav ja suurendas huvi keeleteaduse vastu. Paljud sooviksid kohtumistele tulla ka järgneval õppeaastal. Palusime neil kirjutada ka ühe mõtte, mille nad kohtumistelt endaga kaasa võtavad. Vastuseid oli mitmesuguseid (avaldatud muutmata kujul):

• Kui ülikoolis keelt õppida, ei pea inimesest siis selle keele õpetaja saama. Samuti võtsin kohtumiselt kaasa selle, et keeleteadlased täiesti tänapäevaste tööriistadega keelt uurivad, ja mitte ainult kuskil raamatukogus tolmuste raamatute vahel lehitsevad, et keele minevikku uurida.
• Keel on nii mitmekülgne ja muutub ajaga nii palju, et pidevalt on võimalik leida uusi nurki selle uurimiseks.
• Äkki see, et nii paljudel sõnadel on nii loogiline päritolu, mille peale neid kasutades ma üldse nende peale ei mõtle. Ma olin ausalt hämmingus sellest, kui jutuks tuli see, et peal on peal, sest pea on pea peal, või kõrval on kõrval, sest inimese kõrvad on kõrval. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas ma seda ennem tähele ei pannud. See on hea näide sellest, kuidas isegi su enda emakeel suudab sind üllatada, kui sa tõesti mõtled selle peale.
• et eesti keel ei ole ohus ja ing keele moju polegi nii suur kui arvatakse ????
• Kohtumised aitasid mul saada selgust oma tulevikuplaanide osas.

Mari-Liis Korkus on eesti ja üldkeeleteaduse instituudi doktorant.