Prosoodiakonverentsil Totubuyokis ehk Tokyo asemel youtube’is. 3. osa
Helen Türk
Ettekanne: Temporal patterns of geminates in Inari Saami trisyllabic words.
(Inari saami geminaatide temporaalsed mustrid kolmesilbilistes sõnades)
Autorid: Helen Türk, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras
Kirjutasime Speech Prosody konverentsile artikli inarisaami geminaatkonsonantidest kolmesilbilistes sõnades. Inarisaami keel on soome-ugri keel, kus sarnaselt eesti keelega esineb kolme pikkuskategooriaga konsonandikeskne vältesüsteem. Artiklis uurime, kuidas avaldub selline kolmene vältesüsteem inarisaami kolmesilbilistes sõnades ehk mis juhtub siis, kui geminaadid asuvad kolmesilbilise sõna esimese ja teise silbi piiril ning teise ja kolmanda silbi piiril. Selleks mõõtsime ja analüüsisime sõnas olevate häälikute kestusi millisekundites. Uurimistulemused näitasid, et esimese ja teise silbi piiril esinevad kõik kolm väldet (inarisaamis lühike, poolpikk ja pikk kategooria), kuid teise ja kolmanda silbi piiril vaid kaks (lühike ja pikk). Artikli diskussiooniosas võrdleme tulemusi ka Ilse Lehiste 1997. aastal tehtud uurimuse tulemustega eesti keele kohta. Meie artiklit saab lugeda siit.
Olen Speech Prosody konverentsil osalenud nii suulise kui ka posterettekandega ning nüüd sain proovida videoettekande tegemist, mis oli hoopis teistmoodi kogemus. Esimese sammuna tegin valmis slaidid ning panin seejärel kirja ettekande üldise teksti, st et ma ei kirjutanud kogu teksti lõpuni välja, vaid jätsin osad kohad improviseerimiseks. Video salvestasin Zoomiga, kuna olin juba varasematel veebiseminaridel näinud, et seal saab kenasti oma slaide näidata ning ennast ka pisikese videopildina juurde panna. Samuti saab seal kursoriga näiteks joonistel olevatele olulisematele kohtadele osutada (rääkimine ja hiire liigutamine samal ajal ei olnud tegelikult kõige lihtsam ülesanne). Harjutasin ettekannet korduvalt, kuid alati läks midagi segamini või unustasin midagi ära. Seepärast panin lõpuks kogu teksti siiski täpselt kirja. Tagantjärele tarkusena võiks öelda, et aja kokkuhoiu mõttes oleksin pidanud seda kohe tegema ja algusest peale niimoodi harjutama. Palju energiat läks ka selle peale, et üle saada mõttest, et ma räägin nüüd kaamera ees. Lisaks oli imelik justkui endaga rääkida. Selle vastu aitaski see, et lihtsalt harjutasin-harjutasin-harjutasin.
Ettekande videot saab vaadata siit.
Konverentsi tegeliku toimumise ajal ma ettekannete videoid vaadata ei jõudnud, kuid valisin huvitavamad ettekanded välja ning vaatasin neid siis, kui parajasti sobis, tavaliselt korraga ühe või kaks. Vahel proovisin ka rohkem vaadata, kuid siis oli juba raskem keskenduda ja umbes pärast üht minutit vaatamist tulid muud mõtted pähe. Enamasti näidati nendes ettekannetes ainult slaide, ettekandja ise jäi ekraanilt välja. Mõne puhul näitas ettekandja ennast tervitussõnadeks ja siis alles lõpus, mõne puhul terve ettekande aja – need ettekanded mõjusid kuidagi toredalt, kui sai inimest ennast ka näha. Vaatasin ära ühe plenaarettekande, kus esinejat näha ei olnud, kuid see-eest oli selles ettekandes palju videoid ja illustratsioone, mis tähelepanu hoidsid. Kõneleja ise rääkis parajas tempos, üsna selgelt ning huvitavalt. Proovisin isegi põhitooni analüüsimise tööpajas osalemist, kuid mul ei õnnestunud selleks vajalikke R-i pakette installida, mistõttu andsin siiski alla ja tõdesin, et oleks tore olnud seda kohapeal teha, kus oleks saanud kohe abi küsida.
Kokkuvõttes meeldis mulle variant, et sain oma tähelepanu suunata just endale huvipakkuvatele ettekannetele. Füüsiliselt konverentsil viibides tunnen ikka, et kui juba seal olen, siis tahan kõike kuulata, aga lõpuks on see ka parajalt väsitav ja väga palju neist ettekannetest meelde ei jää. Virtuaalse konverentsi puhul jääb aga puudu sotsiaalne pool – võimalus vabas õhkkonnas uurimisteemade üle arutleda või niisama toredaid ja kasulikke kontakte luua.
