Kakskeelse lapse ema: kuidas leida tasakaalu?

4. aprillil korraldab Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi mitmekeelsuse keskus vestlusringi kodukeele toetamisest uue hariduskorralduse taustal. Kõik huvilised on oodatud sündmusega veebis liituma, selleks palume registreeruda. Vestlusring on osa 2025. aasta veebruaris loodud mitmekeelsuse keskuse avaüritusest.

Sofia Lutter 

Ehkki enam ei ole venekeelsetel lapsevanematel võimalik lasteasutuse õppekeelt valida, tunnevad paljud neist siiani muret: kas laps suudab omandada eesti keele ja samal ajal säilitada vene keele? Kas keelekeskkonna muutus ei too kaasa segadust ja arengupeetust? Need küsimused olid ka minu jaoks väga aktuaalsed, kui 5,5 aastat tagasi sündis minu tütar Lea. Alguses tundus kõik lihtne – mina rääkisin temaga vene keeles ja eestikeelne keskkond tuli tasapisi juurde. Kuid mida vanemaks ta sai, seda rohkem pidin teadlikult otsima viise, kuidas tagada mõlema keele areng ning leida tasakaal nende vahel. See teekond on olnud täis üllatusi, väljakutseid ja avastusi, millest tahaksin lähemalt rääkida. 

Esimesed 1,5 aastat: raadio-ema 

Raseduse ajal läbisin arengupsühholoogia kursuse, kust õppisin, et imikuga tuleks rääkida nii palju kui võimalik. Nii et esimesed poolteist aastat Lea elust oli ta ema justkui raadio – kommenteerisin kõiki oma tegevusi ja ümbruses toimuvat. Samuti hakkasin talle kohe ette lugema, peamiselt vene keeles. Paralleelselt mõtlesin, millise õppekeelega lasteaeda teda panna ning otsisin materjale laste kakskeelsuse kohta. Nendest otsingutest kasvas välja ka minu uurimistöö teema, millega hakkasin tegelema siis, kui Lea oli aastane. Kaalunud kõiki plusse ja miinuseid, otsustasin eestikeelse lasteaia kasuks. 

1,5 kuni 4,5:  eesti keele omandamine 

Kui Lea hakkas pooleteistaastase põnnina eestikeelses lastehoius käima, oskas ta vene keeles vaid mõningaid sõnu öelda. Samas sai ta temale suunatud kõnest hästi aru. Kuna ma käisin temaga poodides, kohvikutes, eestikeelsete spetsialistide juures, osalesin üritustel ja suhtlesin oma eestikeelsete tuttavatega, polnud tema jaoks eesti keel ka midagi täiesti võõrast. Kuigi ta kasutas enne lastehoidu minekut aktiivselt vaid ühte eesti sõna – ’täh’ (ehk ’aitäh’).  

Lea kohanes lastehoiuga üsna kiiresti, kuigi muidugi olid nii haigused kui ka vastumeelsus. Mingil hetkel hakkasid tulema esimesed eesti sõnad – ’kass’ ja ’kiisu’ (teel lastehoiust koju teadsime kõiki aknaid, kuhu võivad kassid ilmuda), „ei“, „ei taha“ ja „ei tohi“. Eitustega oli naljakas lugu: üsna pikalt kasutas Lea jaatamiseks vene «да-d» ja eitamiseks eesti ’ei-d’ ja kui lastehoiu meeskond sai temast aru, siis meie viimasel sõidul Venemaale (suvel 2021) tuli minu sugulastel eesti eitamise vormiga tuttavaks saada (sõna ’нет’ tundus Leale liiga keeruline).  

Pärast suvepuhkust tabas kaheaastast Lead esimene „kriis“ lastehoius: ta ei tahtnud käia, nuttis, ei mänginud teiste laste ega mänguasjadega, lihtsalt istus ja ootas minu tagasitulekut. Lisaks hakkas ta palju rohkem haigeks jääma. Mäletan, et oli suur kiusatus seostada neid probleeme keelega: suvel oli ta kuulnud eesti keelt väga vähe ja see võis olla ununenud. Olukorda analüüsides aga selgus, et peamine põhjus seisnes hoopis uutes lastes lastehoius: need, kellega Lea oli harjunud, olid hoiust ära läinud. Varsti leidis ta endale uue sõbranna, kes rääkis samuti vene keeles. Nüüd käis Lea hea meelega lastehoius, kuid loobus eesti keele kasutamisest. Samal ajal toimus suur areng vene keele oskuses: Lea hakkas rääkima tervete fraasidega. Kuna õpetajad said vene keelest aru, polnud tal põhjust pingutada, et oma mõtteid teises keeles väljendada. Lastehoiu õpetajad hakkasid rakendama strateegiat „eesti keel lasteaias, vene keel kodus“. Varem olid nad ikka mõnikord vene keeles rääkinud, kui midagi jäi arusaamatuks. Sellest oli kasu: Lea hakkas tasapisi eestikeelseid sõnu ja fraase kasutama, vähemalt lasteaias. Teadis värve, suuruseid, mänguasjade, loomade ja toiduga seotud sõnu, mõningaid verbe. Samas mõistis ta õpetajate reeglit sõna-sõnalt ja kui ma üritasin eesti keelt koduses keskkonnas kasutada, tuletas mulle meelde: „Дома – на русском!». 

Kolmeaastasena oli Lea vene keeles üsna oskuslik, pidades isegi pikki vestlusi abstraktsetel teemadel. Sel ajal läks ta munitsipaallasteaeda. Tema rühma iseärasus oli see, et seal olid ka palju vanemad lapsed (viie-kuueaastased).  Kuna uues keskkonnas kasutas Lea vaid – kolmeaastase silmis kõige vajalikumaid – fraase „Ei tohi!“, „Ma ei taha!“, „See on minu oma!“, „Minu pall!“ ja „Minu kaisukas!“, tegid tema vanemad rühmakaaslased järelduse, et ta ei oska eesti keelt. Nii hakkas ka Lea seda mõtet väljendama ja oma eesti keelt häbenema. Samas sai ta juba päris hästi aru talle suunatud eestikeelsest kõnest. Dialoogid meie eestlastest tuttavatega nägid välja umbes nii: „Lea, kas sa eesti keelt ka oskad?“ „Ei oska!“ „Aga sa räägid ju eesti keelt!“ „Ei räägi!“.  

Olukord muutus alles aasta pärast, kui vanemad lapsed läksid kas kooli või koolieelikute rühma ja Lea rühma tuli uus õpetaja, kes ei rääkinud vene keelt. Samuti tuli rühma kaks Ukrainast pärit last, kes ei osanud eesti keelt. Lea sai üsna varsti aru oma eelisest: tema oskab mõlemat keelt ja saab oma uutele tuttavatele abiks olla. „Õpetamise“ kogemus andis talle kindlustunnet ja sellega kaasnes üsna kiire eesti keele oskuse areng. Kevadisest arenguvestlusest selgus, et ka õpetajad pidasid tema eesti keele taset üsna kõrgeks ning kinnitasid, et ta saab eestikeelse õppekavaga hakkama. 

Uued väljakutsed: vene keele säilitamine ja tasakaalu leidmine 

Eelmise aasta juunis tuli Lea (4a ja 10 k) lasteaia sõbranna sünnipäevalt ja ütles: „Ma ei taha enam vene keeles rääkida, miks me ei võiks ka kodus eesti keeles rääkida?“ Esiteks küsisin tema käest (vene keeles), miks ta tahab vene keelest loobuda. Seletasin talle, mida tähendab kakskeelsus ja millised eelised sel võivad olla. Mainisin, et vene keeles saab ta suhelda inimestega, kes ei oska eesti keelt, sealhulgas ka tema vanaema ja tädi. Vastus oli: „Aga ma õpetan neile eesti keelt!“. Tuletasin talle meelde, kui palju on raamatuid, mida saab vene keeles lugeda, ja filme, mida saab vaadata. Alguses vastas Lea mulle jätkuvalt eesti keeles, aga vestluse lõpus läks vene keelele üle. 

Ma sain aru, et on aeg prioriteete muuta. Kui varem võitlesin peamiselt tema protestiga eesti keele vastu, siis nüüd peab pöörama tähelepanu vene keelele.  

Suureks abiks on siin lähedaste sugulaste kaasamine, kellega suheldakse ainult vene keeles. Kui minu või oma isaga suhtlemisel saab Lea kasutada nn bilingual mode´i, siis venekeelsete sugulastega rääkides peab Lea hoidma monolingual mode´i ja segakeelest loobuma. Vahel kasutab ta nendega suhtlemisel eesti sõnu ja kui ta teab, et sõna eksisteerib ainult eesti keeles, siis seletab ta seda kohe neile vene keeles. Tihti ta aga ei tea või ei teadvusta, mis keeles sõna on – siis tuleb küsida, mida see tähendab. Huvitav, et isegi kui ta ei leia kohe vene vastet, seletab ta tähendust teiste sõnadega. Nii arendab kakskeelsus tema metalingvistilist kompetentsi ja suhtlemisoskust. 

Kui ma küsin Lealt kohe pärast lasteaeda, kuidas tema päev läks, on vastus aina sagedamini eesti keeles. Kui ma räägin jätkuvalt vene keeles, toimub mingil hetkel „ümberlülitamine“ ning Lea hakkab samuti vene keeles vastama. See on üks näide meie dialoogist: 

Lea: „Seda mängu ma tahan!“ 

Mina: „Ты хочешь эту игру?» 

Lea: „Да, aga ma ei taha neid üksi переворачивать». 

Mina: «Ты хочешь, чтобы я помогла тебе их перевернуть? Карточки нужно вначале перемешать». 

Lea: „Ma tahan need merisead saada! Ja veel neid, neid ja neid kaarte!“ 

Mina: „Понятно, ты хочешь морскую свинку и других животных. Ну что, начинаем?» 

Lea: «Я уже тут все раскладываю. Сделала. Теперь ты первая». 

Mina: «Хорошо, я открываю» 

Lea (nähes kaarti): «Maasikas.“ 

Mina: „Клубника» 

Lea: „А мне нравится больше слово ’maasikas’“. 

Kakskeelse lapse kasvatamine on pidev tasakaalu hoidmise protsess: mõlema keele sisendi tagamine (kui laps on terve päeva lasteaias, pole mõistlik vaadata kodus eestikeelset multikat), segakeele aktsepteerimine (kui meil on „kakskeelne režiim“ ja on vaja oma mõtteid väga kiiresti väljendada) või keelte lahushoidmine (kui me suhtleme inimestega, kes ei oska üht või teist keelt), muutuste märkamine ja strateegia korrigeerimine. Aga kõige olulisem on siinjuures (nagu väitis ka Annick De Houwer, 1999) vanemate positiivne suhtumine mitmekeelsusse ja mõlemasse keelde. 

Praegu õpib Lea vene keeles lugema ja tahab kiiresti alustada inglise keele õppimist. Kord väljendas ta soovi õppida selgeks kõik maailma keeled ja kuulnud, et neid on rohkem kui 6000, ütles, et tahab osata vähemalt 100 keelt. Nii et kakskeelsus suurendab ka lapse huvi keelte vastu ja – kes teab – äkki toob tulevikus veelgi rohkem innukaid keeleteadlasi. 

Mida ma tegin vene keele arendamiseks? 

• Rääkisin palju (eriti esimestel eluaastatel) 
• Lugesin raamatuid ette (sünnist saadik!) 
• Kasutasin spetsiaalseid käsiraamatuid 
• Valisin multifilme ja filme (umbes 2. eluaastast) 
• Proovisin keelekeskkonda mitmekesistada (toetasin suhtlemist perekonnasõprade ja sugulastega) 
• Käisime tundides, kus õppetöö toimus vene keeles (kord nädalas) 
• Väljendasin positiivset suhtumist vene keelde 

Mida ma tegin eesti keele arendamiseks? 

• Valisin eesti õppekeelega lasteaia 
• Kasutasin eesti keelt eestikeelses keskkonnas, mõnikord ka tütre poole pöördumiseks 
• Lugesin raamatuid ette (vähem kui vene keeles, aga siiski) 
• Kasutasin spetsiaalseid käsiraamatuid  
• Valisin multifilme ja filme 
• Proovisin keelekeskkonda mitmekesistada 
• Väljendasin positiivset suhtumist eesti keelde 

P.S. Kirjutasin siin peamiselt enda isiklikust kogemusest. Laste kakskeelsuse eelistest, võimalikest raskustest ja nende ületamise viisidest saab lugeda paljudest allikatest. 

Eesti keeles näiteks:  

Baker, Colin 2005. Kakskeelne laps. Tartu: El Paradiso; Haridus- ja Teadusministeerium. (XXI sajandi kool). 

Inglise keeles:  

Bialystok, Ellen 2001. Bilingualism in Development: Language, Literacy, and Cognition. 1. tr. Cambridge University Press. 
De Houwer, Annick 1999. Environmental Factors in Early Bilingual Development: The Role of Parental Beliefs and Attitudes. – Bilingualism and Migration. Berlin: Mouton de Gruytere, lk 75–95. 

Vene keeles:  

Чиршева, Г.Н. 2012. Детский билингвизм: Одновременное усвоение двух языков. Санкт-Петербург: Златоуст. 
https://nauka.err.ee/1609542631/lingvisty-usvoit-vtoroj-jazyk-mozhno-v-ljubom-vozraste-glavnoe-motivacija

Sofia Lutter on Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vilistlane ja psühholoogia instituudi 2. aasta magistrant