Kirjuta endale rahu
Helen Hint ja Ilona Tragel
Väga paljud meist on juba teinud ukrainlaste abistamiseks seda, mida parasjagu on olnud võimalik siinsetes oludes ja oma ressursse arvesse võttes teha. Selge on aga see, et ka meie ise oleme Putini psühholoogilise sõja ohvrid (nagu Tiina Jõgeda 9. märtsi Ekspressis kirjutab). Teisi saame aidata üksnes siis, kui suudame ise rahulikult mõeldes ja oma hirmudesse uppumata edasi tegutseda. Pakume välja mõned võtted, millest loodetavasti on abi murede läbi- ja väljaelamisel – et need ei jääks hinge kummitama ja jaksaksime kõik tegutseda nii oma tavaelus kui aidata neid, kes abi vajavad.
Me soovitame kirjutamist! Murede endast välja kirjutamiseks ei pea sa olema kirjanik. Sul ei pea üldse olema varasemat kogemust loovkirjutamisega, ega üleüldse mingi kirjutamisega (tõsi, üks eeldus siiski on: peab olema kirjaoskaja). Seda seetõttu, et kirjutamine ei ole anne, vaid see on oskus – samuti nagu mõni teine oskus, nt kingapaelte sidumise oskus, mis aitab sul kingad nii jalga saada, et need püsiksid ja oleks muidu ka funktsionaalsed.
Niisiis, kirjutamine ei ole ainult koolitööde, töömeilide, sõpradega chat’is suhtlemise jm argise või siis ilukirjanduse teenistuses. Kirjutamine võib olla ka ekspressiivne, st kirjutamist võib kasutada kui vahendit paberil valjult, häälega mõtlemiseks. Seda tüüpi kirjutamise funktsioon on lihtsalt ennast, oma tundeid, meeleolusid ja arvamusi väljendada.
Kirjutamise ekspressiivsele funktsioonile on üles ehitatud kirjutamisteraapia ehk selline loovteraapia vorm, kus inimesed kasutavad oma traumaatilistest kogemustest ja rasketest emotsioonidest paranemiseks kirjutamist ravimina. Teadusuuringud on näidanud, et inimesed, kes kannatasid nt stressi ja ärevuse või füüsilise valu käes, tundsid ennast pärast ekspressiivse kirjutamise teraapiat paremini.
Oma murede välja kirjutamiseks sobib kõige paremini vabakirjutamine. Vabakirjutamise isa Peter Elbow’ sõnul on see tehnika, mille kasutamise tulemusena sünnib juhuslikest ja esialgu seosetuna tunduvatest mõtetest sügavam mõte või mõttekogu, millest autor kirjutama hakates üldse mõeldagi ei osanud.
Ühesõnaga, kui sul on muremõtted, aga sa ei oska neid sõnastada ega väljendada, siis kirjutamine aitab sul aru saada, mis mõtted sind vaevavad.
Kui mõelda vabakirjutamisest kirjutamisteraapia kontekstis, siis see on muidugi vaid üks võimalik tehnika või harjutus. Võid proovida ka muid kirjutamisharjutusi, nt kirjuta endale kiri, kirjuta kindlale vastuvõtjale adresseeritud kiri või kirjuta hoopis luuletus.
2. märtsi Ekspressis oli just kirja kirjutamise kohta armas näide. Elen Lotmani 9-aastane tütar kirjutas kirja Venemaa lastele (et nad ütleks oma vanematele, et nad ütleks poliitikutele, et nad ütleks presidendile, et too lõpetaks sõja). Sellise kirja kirjutamiseks saadi peres inspiratsiooni Elen Lotmani oma lapsepõlvest, kus tema kirjutas koos õega Jeltsinile kirja palvega lõpetada Tšetšeenia sõda. Muide, soovituse taoline kiri kirjutada andis Elen Lotmanile tema vanaisa, Juri Lotman ise.
Mõned võtted
Siit leiad mõned ‘tehnilised’ nõuanded, kuidas oma kirjutamisest maksimaalselt kasu saada.
– Lihtsalt kirjuta kõik välja, mis pähe tuleb. Isegi kui sul ei tule alguses ühtegi mõtet, siis saadki kas või sellesama mõtete puudumise kirja panna – nt “Mul on nii halb tunne, aga ma ei oska sellest kirjutada.” On täiesti okei alustada kirjutamist suvalise plämaga, nt “Bla bla bla mõtteid pole.”
– Kui hakkad kirjutama, siis pane kirja kõik mõtted, st ära selekteeri “häid” ja “halbu” mõtteid – kõik sinu mõtted on sinu jaoks head.
– Ära toimeta oma teksti. St ära mine juba kirjutatud teksti juurde tagasi, et seda “parandada”. Kui soovid oma mõtet täiendada, parandada, siis kirjuta see lihtsalt uuesti välja.
– Ära hooli õigekirjast! Ega vormistusest. Ega stiilist. Sa ei pea oma kirjutist hiljem mitte kellelegi näitama, kui sa ei soovi. Ja kui sa otsustad kellelegi teisele oma teksti lugeda anda, siis võid kohe alustuseks öelda, et temagi õigekirjale ei keskenduks, sest see ei ole sellise teksti juures üldse oluline. Olulised on sinu mõtted.
– Hea on määrata mingi kindel aeg, millal ja kui kaua sa kirjutad (nt iga päev pärast õhtusööki vähemalt 15 minutit). Aga loomulikult võid lisaks kirjutada alati, kui meeleolu vajab parandamist.
– Kirjuta pigem käsitsi. Võid näiteks teha endale päeviku, aga ei pea. Võid ka ise kujundada oma päeviku kaane, et kirjutamine pakuks sulle ka esteetilist naudingut.
– Ole kogu tähelepanuga kirjutamise juures. Kirjutamise taustaks võid panna mängima nt rahustava muusika. Mida ei tasu teha: ära jälgi kirjutamise ajal teise silmaga oma lemmikseriaali, või, veel hullem, õhtust AK-d.
– Kui sa ei taha või ei jaksa üksi kirjutada, siis katseta sõbraga kooskirjutamist, st jaga kirjutades mõtteid sõbraga. Näiteks tehke ühine Drive’i dokument, et mõlema loodud tekst oleks samas kohas.
Loodame, et leidsid siit mõne võtte, mis aitab su muremõtteid muuta nii, et emotsioonid ei kontrolli enam sind, vaid vastupidi! Head emakeelepäeva ja produktiivseid kirjutamispäevi!
Vabakirjutamise harjutusi leiad ka siit.
