Meie kirjandid 2022. Kuues: Teabetulvas orienteerumise ilu ja valu
Johannes Sarapuu
1990. aastatest alates on infotehnoloogia olnud välkkiires arengus. Selle arenguga on käinud käsikäes ka meile kättesaadava informatsiooni hulk, mis on viimase kolmekümne aasta jooksul tohutult kasvanud. Tugevale seosele nende kahe vahel vihjavad ka terminid: arvutiteadus on teisisõnu informaatika. Ajastul, mil kommunikatsioonitehnoloogia on muutunud ülitõhusaks ning internet dikteerib meie elu, on paslik mõelda sellele, kuidas ligipääs niivõrd suurele infohulgale meid kui inimesi mõjutab.
Ligipääs suurele hulgale informatsioonile võimaldab meil vajalikke allikaid leida kiiremini kui kunagi varem. Kui soovime mõne end huvitava teema kohta täpsemalt uurida, on seda teemat selgitav materjal väga tõenäoliselt interneti massiivses infokogumis olemas. Info kättesaadavuse teevad hõlpsaks otsingumootorid, nagu Google, ning veebientsüklopeediad ja -sõnaraamatud, näiteks Vikipeedia ja Sõnaveeb. Möödas on aeg, mil olulise info leidmiseks tuli tundide viisi tuhlata lõpututes entsüklopeediates, seda lõpuks vaid tõdemaks, et otsitavat inimest, taime või lindu pole neis mainitudki. Nüüd on kõik vajalik leitav vaid paari otsingutermini ja hiireklõpsuga, tänu millele ei kuluta me enam nii palju väärtuslikku aega otsimisprotsessile.
Paradoksaalselt on üks inforohkuse negatiivsetest mõjudest nii-öelda infomulli sattumise oht. Kõige muu seas levib rohkelt ka informatsiooni, mis toetab meile meelepärast maailmavaadet ning sotsiaalmeediaplatvormide algoritmid õpivad ära, missugune sisu meile kõige rohkem huvi pakub. Tekib olukord, kus meile söödetakse ainult meeldivaid uudiseid ja arvamusi, meie vaadete suhtes kriitilised seisukohad satuvad tagaplaanile ning valeinfo küüsi langemise oht suureneb märgatavalt. Infomullis on inimesi lihtsam manipuleerida, sest nende oskus infot kriitiliselt analüüsida väheneb. Seda ilmestab 2021. aasta märtsi alguses “Pealtnägijas” kajastatud lugu sellest, kuidas vaktsiinivastaste ja vandenõuteoreetikute hulgas hakkasid pärast Ukraina sõja algust äkitselt levima Kremli-meelsed seisukohad. Kalev Stoicescu mainis saates, et selles pole midagi üllatavat ning et Venemaa on lääneriikidega juba pikalt infosõda pidanud. Informatsiooni rohkus tekitab ohu sattuda vandenõuteooriate infomulli, mis omakorda teeb inimese vastuvõtlikumaks väärinfole ja propagandale.
Mööda ei saa vaadata ka informatsiooni paljususe toimest inimese psüühikale. Sotsiaalmeedia rohke kasutamisega kaasneb tihtilugu info üleküllus ehk information overload. See termin on kasutuses olnud juba 1970ndatest, kuid on praegusel infoajastul aktuaalsem kui kunagi varem. Sotsiaalmeediaekspert Oksana Tunikova kirjutab Mediumi veebilehel avaldatud artiklis, et liigse informatsiooni tarbimise tulemusena halveneb inimese otsustus- ja keskendumisvõime, väheneb mõtteselgus ning tekib niinimetatud informatsiooniärevus, kuna meie aju ei suuda töödelda kogu vastuvõetavat teavet. Seejuures pole probleem niivõrd informatsiooni olemasolus, kuivõrd keerukuses seda küllust hallata. Kui teavet on hoomamatult palju, muutub kvaliteetse info eristamine ebakvaliteetsest üha raskemaks ülesandeks ning selle tulemusena on stress kerge tekkima. Seega ohustab suur informatsiooni hulk ka meie vaimset heaolu.
Elame maailmas, kus informatsiooni on meie ümber rohkem kui kunagi varem. Sellest tulenevalt peame mõistma tohutu teabehulga tarbimise mõju iseendale. Ühest küljest saame seeläbi lihtsamini ligi vajalikule infole, säästes aega otsimise arvelt, teisest küljest peame aga meeles pidama, et suures infovoos võime sattuda infomulli ning kaotada oskuse ettesöödetavasse informatsiooni kriitiliselt suhtuda. Inforohkus mõjutab ka meie vaimset tervist, tekitades oma hoomamatusega stressi ja ärevust. Teadmata, mis on õige või vale ning kuidas massiivse teabetulvaga toime tulla, võib informatsiooni rohkus meile kahjulikult mõjuda.
Kirjuta umbes 400-sõnaline arutlev kirjand, milles analüüsid, kuidas mõjutab inimesi suur informatsiooni hulk. Too näiteid tänapäeva ühiskonnast ja/või (sotsiaal) meediast ja/või dokumentaalfilmidest. Pealkirjasta kirjand.
Johannes on eesti ja soome-ugri keeleteaduse bakalaureuseastme esimese aasta üliõpilane ning selle aasta riigieksami ettevalmistuskursusel rühmajuhendaja.
