“Oleme suletud! Vabandame!”

Agnes Kolga

“Oleme suletud! Vabandame!”

Sel aastal uurime “Keeleteadusliku praktika” aines ühe teemana ajutisi teavitussilte, mis ilmusid asutuste ustele pärast seda, kui Eestis kuulutati välja eriolukord. Kogutud materjal annab hea ülevaate sellest, kuidas tänapäeval keelt kasutatakse ja mõistetakse ning mis on aja jooksul muutunud. Nii mõnestki rutiinistunud vormelist on näha, et neis ei tajuta midagi sellist, mida kirjakeele normi alus ehk õigekeelsussõnaraamat ebasoovitatavaks peab. Kui norm ehk tegelik kasutus hakkab normingust märkimisväärselt erinema, annab see tavaliselt märku, et kirjakeele normi soovitus ei pruugi enam ajakohane olla ning seda tuleks muuta. Selles artiklis analüüsin, kuidas kasutatakse teavitussiltidel sõnu vabandama ja suletud ning kui palju kaldub tegelik kasutus kõrvale fikseeritud normist. Mõlemal juhul olen otsinud ka põhjuseid, miks muutus võib toimunud olla.

Vabandamine

„Oleme suletud! Vabandame!“

Sellise tekstiga silte on viimasel ajal avalikus ruumis palju. Silm libiseb sõnadest laisalt üle ja sõnum on selge: sulgemise eest palutakse vabandust. Vaid üksikutel jääb midagi kripeldama. Kujutlegem nüüd, et näeme mõne suletud asutuse uksel silti, millel on kirjas:

„Oleme suletud! Anname andeks!“

Sel korral naaseb silm ilmselt teksti teist kordagi lugema ning kahtlemata saab igaüks aru, et kuskil on mingi loogikaviga. Kuigi me seda tajuda ei pruugi, on esimene ja teine silt kirjakeele normi järgi samatähenduslikud.

ÕS-i järgi on tegusõna vabandama tähendus ‘andestama, andeks andma; õigustama; ei soovita tähenduses: ‘vabandust paluma’. Ometi on näha, et tegelik kasutus erineb kirjakeele normist päris tihti. Võõrast inimest kogemata puudutades ja talle „vabandage“ pomisedes palume ju temalt vabandust. Kui vabandage tähendab ‘andke andeks’, siis vabandame võiks otseses tähenduses olla ‘anname andeks’. Tegelikus kasutuses on tähendus aga vastupidine ning sellega soovitakse hoopis vabandust paluda.

Üheksakümne viiel uuritud teavitussildil esines tegusõna vabandama neliteist korda ning iga kord kasutati seda tähenduses ‘vabandust paluma’. Ühe korra oli kasutatud ainsuse esimest pööret (vabandan), kolmteist korda aga mitmuse esimest pööret (vabandame).

Miks võib selline tähendusülekanne tekkinud olla? Ilmselt on see tulnud teiste keelte kaudu. Vabandama-konstruktsioonidel on ka varasem saksa mõju taust. Fraasid “vabandame teie ees” ja “ma väga vabandan” on Maire Raadiku sõnul mõjutatud aga vene keelest (Raadik 2014). Vene keeles on tavaks öelda „извиняться перед кем-нибудь“ (VES), mille eestikeelne vaste on ‘(kelleltki) vabandust, andestust või andeks paluma’. Venekeelse fraasi sõnasõnalisest tõlkest ongi meile tulnud võõrhõnguline kellegi ees vabandama ehk ‘vabandust paluma’, kuigi lihtsalt vabandama tähendab ‘andeks andma’. Vahest ongi mitmetähenduslikkus arenenud sellest toortõlkest?

Ei saa väita, et sõna vabandama kasutatakse tähenduses ’vabandust paluma’ terves paradigmas. Kuna kirjakeelsest tähendusest kaldutakse kõrvale just vormides vabandan (kasutatakse tähenduses ’palun vabandust’) ja vabandame (kasutatakse tähenduses ’palume vabandust’), võib arvata, et need sõnavormid on leksikaliseerunud, muutunud suhtlusvormeliteks. See tähendab, et vabandan ja vabandame on eemaldunud tegusõna vabandama ehk ’andeks andma’ paradigmast ja muutunud uue leksikaalse tähendusega sõnavaraüksusteks. (Eesti keele käsiraamat) Vormid vabanda ’anna andeks’ ja vabandage ’andke andeks’ seevastu on paradigmas toimunud muutustest hoolimata säilitanud kirjakeelse tähenduse.

Suletud vs. kinni

Meie õppejõud mäletab, et veel paarkümmend aastat tagasi võis poodide uksesiltidel näha ka sõnu kinni ja lahti. Tõestada ja uurida on seda aga ilmselt võimatu. Meie kogutud üheksakümne viiest teavitussildist ilmnes sõna suletud seitsmekümne kuuel sildil, neljal neist kaks korda. Selle sõna ümbrus jagunes kolmeks: kõige sagedamini (34 korda) oli sildil kirjas, et asutus on suletud, sageduselt järgmine vorm oli oleme suletud (29 korda) ning kõige vähem (15 korda) jäeti tegusõna pöördeline vorm välja ja kasutati elliptilist vormi suletud.

VormEsinemus
on suletud34 (44%)
oleme suletud29 (37%)
suletud15 (19%)

Sõna kinni ei olnud ühelgi sildil. Heites pilgu ÕS-i, näeme tegusõna sulgema juures selgitust „avatud ja suletud viitavad eeskätt toimingule, lahti ja kinni olekule“. Kõikidel meie kogutud siltidel on seisundit väljendatud sõnaga, mis peaks ÕS-i järgi väljendama toimingut. Millest tuleneb kasutuse niisugune erinevus ÕS-is väidetust? Kas see toetab õppejõu meenutust ja näitab toimuvat muutust?

Paralleele saab luua inglise keelega. Eesti keeles väljendab tegevust tegusõna sulgema ja seisundit määrsõna kinni. Inglise keeles väljendab tegevust tegusõna to close. Kõige tavalisem moodus seisundit väljendada on moodustada tegusõnast passiivi vorm. Selleks tuleb kasutada sõna be ning enamasti lisatakse tegusõnale –ed. Niisiis väljendab inglise keeles seisundit näiteks is closed. (Eastwood 2002)

Passiiv on seisundi märkimiseks olemas ka eesti keeles. Et seda moodustada, kasutame umbisikulise tegumoe mineviku kesksõna ehk tud-kesksõna. Ka eesti keeles saab moodustada tegusõnast sulgema seisundit märkiva passiivi vormi, näiteks on suletud. (Eesti keele käsiraamat) Passiivi käsitletakse nii 1993. aastal ilmunud teoses “Eesti keele grammatika. 2., Süntaks”, 2009. aasta „Eesti keele käsiraamatus“ kui ka 2017. aastal ilmunud „Eesti keele süntaksis“. Niisiis on ÕS-i ja teiste keelekäsitluste vahel kerge vastuolu: suletud ei peaks ÕS-i väitel kasutatama seisundi märkimiseks, aga passiiv on ju meie keeles seisundi märkimiseks täiesti tavaline vahend. Ka empiiriline materjal tõestab, et tegelik kasutus erineb ÕS-i soovitusest. Ehk on lootust, et järgmises ÕS-is enam sõnadel suletud ja kinni sel viisil vahet ei tehta.

Kes andis?

Viimasel ajal on meieni jõudnud palju uusi silte, mis on veel korpusesse kandmata. Neist joonistub välja veel ühe tud-kesksõna vormi sagenemine: antud. Põhimõte on sama nagu sõnavormiga suletud: see on tegusõna andma umbisikulise tegumoe mineviku kesksõna vorm. Kuigi moodustusviis on sarnane passiiviga, käitub antud pigem omadussõnana ja on kasutusel põhisõna täiendina (AMSS) ja sellel võib olla artiklilaadne kasutus (Tragel 1999). Antud on juba ammu leksikaliseerunud iseseisva tähendusega sõnaks (’see’, ’praegune’ jpt), mida käsitletakse kantseliidina ning soovitatakse vältida.

Et sõnavormide ja leksikaliseerunud kasutusjuhtude vahekorrast põhjalikumat ülevaadet saada, vajame rohkem materjali. Ootame endiselt teie fotosid ajutistest teavitussiltidest aadressil ilona.tragel@ut.ee või siia kausta Vaadake kogumise kohta täpsemalt siit: sildid

Kasutatud allikad

Eastwood, John 2002. Oxford Guide To English Grammar. Vaadatud 26.04.20

Eesti keele käsiraamat. Vaadatud 26.04.20

Raadik, Maire 2014. Väikesed tarbetekstid. Käsiraamat. Teine trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Tragel, Ilona 1999. Verbi andma kognitiivlingvistiline analüüs. Magistritöö. Tartu Ülikool.

VES = Vene-eesti sõnaraamat. Vaadatud 26.04.20

ÕS = Eesti õigekeelsussõnaraamat. Vaadatud 26.04.20

Juhendasid Ilona Tragel ja Külli Habicht.

Autor Agnes Kolga on eesti ja soome-ugri keeleteaduse teise aasta üliõpilane. Agnes kirjutas selle miniuurimuse Keeleteadusliku praktika aine tööna.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga