Akadeemiline muinasjutt

Külastusi: 192

Kirjuta umbes 400-sõnaline tekst, milles arutled selle üle, kuidas on muinasjutud, tõelus ja keskkond inimese elu muutnud. Too näited olevikust ja minevikust ja/või erinevatest peremudelitest ja/või kirja- ja põllumeeste maailmast.

Akadeemiline muinasjutt

Elas kord üks vaene tütarlaps, kelle nimi oli Triinu. Ema oli tal surnud ja isa oli uuesti abiellunud ühe õela naisega, kellest sai Triinu võõrasema. Võõrasema Triinut ei armastanud (nagu ikka muinasjuttudes, päriselus on loodetavasti teisiti) ja lasi tal alati teha kõige mustemaid töid. Võõrasemal oli kaks tütart ja poeg ning need hakkasid Triinut Tuhkatriinuks kutsuma, sest ta häärberi suurt kaminat rookides alailma tuhaseks sai.

Võõrasema ei olnud Tuhkatriinuga kunagi rahul. Ühtegi kiidusõna meie Triinu ei kuulnud, pingutas, palju ta pingutas, ikka oli midagi valesti: küll polnud võõrasema tütarde tutipaelad piisavalt sirgeks triigitud, teine kord polnud võõrasema poja kingad küllalt läikima löödud. Erilised sajatused aga kõlasid iga kord, kui võõrasema oli Tuhkatriinule kamina ette tuha sisse terad ja sõklad segamini kallanud – mitte kunagi ei olnud need korralikult sorteeritud, ikka ja jälle kostus võõrasema kiuslik kiunumine häärberi ülakorrusele isa tuppagi. Ei aidanud seegi, et Tuhkatriinu linnukesed appi hüüdis. Linnukesed korjasid terad ja sõklad niks-naks tuha seest välja, töö sai valmis nõutust varemgi, kuid võõrasema ei olnud ikka rahul: terad polevat piisavalt tuumakad ja sõklaid polevat üldse vaja olnud korjata. Tõsi, hiljem, kui Tuhkatriinu võõrasemale kohvi viis, tunnistas too nõrkushetkel, et on temagi terasid sõkaldest lahutades nooruspäevil mõne korra eksinud, aga see ei tähenda, et see Tuhkatriinule lubatud oleks. Väikest tröösti pakkus Triinule vaid üks aadlisoost lapsepõlvesõber, kelle salaja põlletaskusse sokutatud maiustused olid Triinule toeks kõige kibedamatel hetkedel.

Jõudis kätte kevad. 14. aprillil lasti lambad aasale. Samal kevadel sai Tuhkatriinu abieluealiseks ning kui ta oleks endiselt olnud oma ema-isa vaba laps, oleks ta saanud hakata kogukonna ballidel käima ning sobilike noormeestega tutvuma. Võõrasema oli aga otsustanud, et tema tütardel ei ole konkurente vaja ja ta tegi Tuhkatriinu isale selgeks, et Tuhkatriinu kleitide ja kingade jaoks raha pole, ehetest rääkimata.

Nii jäigi Tuhkatriinu üksi kurvalt koju. Just siis, kui olukord tundus täiesti lootusetu, hakkas igast ilmakaarest saabuma toetavaid sõnumeid – Tuhkatriinu sõbrad linnukesed, loomad ja hoolivad olendid tõttasid talle appi. Kes puistas noka otsast kuldsõrmuse; kes lähetas Omnivaga kristallkingad; kes hüüdis aasale lammastele, et toodagu villa kingakeste pehmenduseks. Nii kogunes Tuhkatriinule vaid mõne hetkega korralik ballivarustus ja isegi kaasavara! Kirjatuvid võisid lossi ballikutse järele liuelda!

Ja see polnud kaugeltki kõik! Kõige viimasena – aga kõige uhkemana – saabus haldjas, kelle kaunikõlaline hääl ja kõrvitsast tõllaks tuunitud transpordivahend panid hetkeks vakatama kõik linnud, isegi varesed kaugemal aasaveerel.

Tuhkatriinu saabus ballile, kirjatuvidelt saadud kutse käekotis, kell 18:03 – täpselt sel hetkel, kui peatrepist kõndis kindlal sammul alla prints, käes kristallkingake. Kust see teine king Tuhkatriinu jalast printsi kätte sai, jääb mõistatuseks. Mõni üksik taamal valendav lambuke ei suutnud kinga sära paistel silmi lahti hoida ja põgenes sabajupi judisedes.

Kuidas see lugu edasi minna võiks, jäägu iga lugeja enda otsustada.