Esimene kord esimesel kursusel
Mari-Liina Kodas
Ülikoolitee algusest on möödunud umbes 2,5 kuud ning mul on kogunenud päris suur hulk mälestusi ja muljeid. Minu esimene mälestus on see, et inimesed on tõesti hoolivad ja et vaimsest tervisest räägitakse palju. Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli mul kaks vaba aastat, mistõttu on olnud raske taas õppimisega kohaneda, eriti arvestades seda, et ma pean iseseisvalt teises linnas elama. See tähendab, et kõik millega ma harjunud olin, on äkki kadunud. Aga, minu rõõmuks, ülikool arvestab sellega ning korraldab näiteks infotunde ja üritusi, et tudengitel oleks kergem uue elukorraldusega toime tulla. Sügise jooksul on tulnud eri mõtteid oma õpingute kohta: kuidas hakkama saada, kuidas end motiveerida jpm.
Astusin Tartu Ülikooli inglise filoloogia erialale. Mõned ained on mul eesti keeles, teised inglise keeles ja minu emakeel on vene keel. Praegu tunnen, et mu peas on kõik keeled sassi läinud. Eriti raske on eesti keeles loenguid kuulata ja kursusekaaslastega rääkida – mitte sellepärast, et ma oskaksin eesti keelt halvasti, vaid põhjusel, et mul tuleb äkitselt ühelt võõrkeelelt teisele üle minna, mis on üsna raske. Kui mul tuleb järsku eesti keeles rääkida või keerulisest materjalist aru saada, on mul kõik sõnad kadunud või nende tähendused meelest läinud. See on peamine põhjus, miks ma ikka veel tunnen loengutele minnes pinget. Ma saaksin küll ainult inglise keeles suhelda, aga ma ei oleks rahul sellega, et Eestis õppides ei suuda ma eesti keeles hästi kõneleda või eestikeelsetest ainetest aru saada. Ma loodan, et aja jooksul ja rohkem eesti keelt kasutades lähevad asjalood paremaks ning ma ei muretse enam.
Esimesed paar kuud ülikoolis olid üsna kaootilised: korraga tuli palju informatsiooni, mul tekkis küsimusi ja segadust. Ma püüdsin jääda rahulikuks ja tasapisi kõigest aru saada. Hakkasin mõne aja pärast end paremini ja rahulikumalt tundma, sest meile korraldati palju tuutoritunde, infopäevi ja esimestel nädalatel ka üritusi selleks, et kursusekaaslased saaksid üksteisega tutvuda. Kuigi ma olin väga häbelik, sain ma siiski paari inimesega tuttavaks. Kui ma tutvusin kellegagi, kes ka vene keelt räägib, siis tundsin ennast loomulikult palju julgemalt.
Kui mul hakkasid loengud ja seminarid, mõistsin ma, et olen õiges kohas. Vähemalt praegu. Mul on paljudes loengutes olnud päris huvitav kuulata ja seminarides osaleda. Aga praegu on tekkimas probleemid kodutööde tegemisega. Ma ei ole harjunud sellega, et peab ise palju tööd tegema ega oska ennast distsiplineerida. Ma ei ole eriti töökas inimene, mistõttu väsin väga kiiresti ära. Ka gümnaasiumis juhtus mul nii, et kui oli liiga palju stressi, siis ma lihtsalt ei viitsinud tööd teha – sellepärast võtsingi vahepeal kaks aastat vabaks. Praegu tuleb mul väga tähelepanelik olla. Ma teen asju aeglaselt ja püüan aega kuidagi planeerida, aga ettenägematud asjad toimuvad kogu aeg, mistõttu pean uusi lahendusi leidma. Arvan, et minu ajaplaneerimine läheb paremaks ja ma loodan, et tulevikus ma loon iseendale sobiva õppimissüsteemi. Väga toetav ja abistav aine on „Tudengi toimetuleku teejuht“, kus keskendutakse sellele, et tudengid saaksid tuge õpingutega toime tulemiseks.
On paar asja, mis muudavad ülikoolis õppimise erinevaks. Paljud inimesed on harjunud sellega, kuidas õpetajad suhtuvad tavakoolis oma töösse ja õpilastesse. Näiteks on minu eelmine kool väga väike, kõik õpilased ja õpetajad tunnevad üksteist, mistõttu tekivad väga isiklikud suhted: see võib olla nii pluss kui ka miinus. Ülikoolis on need suhted aga teistsugused. Teiseks erineb õppeprotsessile lähenemine. Programmid on suunatud täiskasvanutele inimestele, mis iseenesest on suurepärane. Ühelt poolt on see hea, et keegi ei jälgi sind ega hakka sind „õpetama“. Aga teiselt poolt vastutad sa ise oma elu ja õpingute eest, mis on alguses raske ja koormav.
Ma ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes pühendavad ennast tööle või õpingutele nii väga, et see rikub nende tervist. Mul on palju selliseid sõpru ja mõnikord tunnen ma end võõrana nende töökate inimeste hulgas. Kui mul midagi õnnestub ja ma suudan produktiivselt kodus õppida, siis ma hakkan tasapisi neist aru saama, aga ma ei hakka kunagi samamoodi õpingutesse ja töösse suhtuma. Pigem püüan õppimisprotsessi kuidagi nautida ja teha seda enda jaoks võimalikult meeldivaks. Loodan, et kunagi leian ained, millest ma olen nii huvitatud, et töötamine ei ole üldse pingeline.
Mõnikord ma muretsen oma õpingute ja elu pärast üldiselt, sest on hirmus teha midagi esimest korda, midagi uut õppida. Ma arvan, et paljudel inimestel on veategemise hirm, mis põhjustab samu tundeid. Aga aja möödudes saabub arusaam, et see hirm on osa protsessist ja ilma eksimusteta ei saa paremaks saada.
Tekst on kirjutatud 2023/24. õa sügissemestril kursusel „Eestikeelsete akadeemiliste tekstide loomine (E2 õppijad üle B2 taseme)“ (HVEE.05.048). Teksti eri versioone tagasisidestasid kaasõppijad, kursuse õppeassistent Eleriin Miilman ja õppejõud Ilona Tragel.
Mari-Liina Kodas on inglise keele ja kirjanduse bakalaureuseastme esimese aasta üliõpilane.
