Esmakursuslasena teadustööd tegemas – kuidas nii?
Annaliis Tenisson
Oli aprillikuu. Gümnaasiumi lõpp lähenes hirmuäratava kiirusega ning mina sirvisin järjekordselt Tartu ülikooli kodulehte, kust mulle jäi seekord silma „Talendid Tartusse!“ programmi reklaam. Heade riigieksamitulemuste või olümpiaadil osalemisega silma paistnud gümnaasiumilõpetanutele pakub programm muuhulgas teadusprojektides kaasalöömise võimalust. Mulle kui tulevasele üliõpilasele tundus see erakordne, mistõttu otsustasingi kandideerida.
Valisin projekti “Teismeliste keel Eestis” (TeKE, mille juht on psühholingvistika kaasprofessor Virve-Anneli Vihman). Eesti keele areng on minu jaoks paeluv teema ning just noorte keelekasutus pakub üht kõige paremat võimalust seda uurida. Noored ongi ju keele tulevik. Seega on oluline teada, millised keelejooned ja -nähtused praeguste noorte keelt iseloomustavad: kui palju ja kuidas kasutatakse inglise keelt ja muid keeli, kas ja kuidas erineb noorte keel piirkonniti? Muidugi mängis projektivalikul rolli ka minu otsus tulla eesti ja soome-ugri keeleteadust õppima. Vahetu kogemus erialase teadustööga aitab mul juba eos mõista, kas sooviksin teadusega tulevikuski tegeleda.
TeKE projekti üks eesmärke on koostada keelekorpus noortekeele uurimiseks. Lisaks sellele keskendutakse küsimustele nagu inglise keele mõjud, koodivahetus, keelekasutuse vanuseline, sooline ja piirkondlik varieerumine ning ropendamise osakaal noorte keeles. Andmed saadi kodanikuteaduse meetoditega, mis tähendab, et noored kogusid keeleteadlaste juhendamisel kõik andmed ise. 10-17aastastel kooliõpilastel paluti salvestada kaks ühetunnist kõnelust ühe-kahe sõbraga ning saata ka oma netivestlusi ehk tšätte. Nende põhjal vaadeldakse, kas ja mil viisil erinevad samade noorte suulised ja suhtlusrakenduste vestlused.
Suulisi salvestusi kogunes sadakond tundi ning need tuleb kõik transkribeerida ehk võimalikult täpselt ümber kirjutada. Kuna tegemist on mahuka tööga, tegelevad sellega nii projekti kaasatud üliõpilased kui ka töörühma liikmed. Ka minule pakuti kõigepealt võimalust transkribeerimist proovida, seega osalesin algatuseks ELANi (transkribeerimiseks kasutatav programm) koolitusel. Peale seda asusingi esimest faili transkribeerima. See on olnud püsivust nõudev, ent samas põnev töö. Kuna vestlus tuleb võimalikult täpselt üles kirjutada, annab see võimaluse keelekasutusse põhjalikult süveneda ning silmata huvitavaid jooni, millele muidu tähelepanu ei pööraks. Kui olin juba n-ö käe soojaks saanud, osalesin veel ELANi funktsioone sügavuti tutvustavas töötoas. Seega olen nüüdseks omandanud keeleteadlastele vajalikke praktilisi oskusi.
Samuti võtan osa TeKE projektikoosolekutest. Arutelusid on põnev jälgida, eriti hästi avavad koosolekud projekti korralduslikku ja praktilist külge. TeKE töörühmas on 10 inimest, lisaks osalevad uurijate koosolekutel noortekeelest huvitatud tudengid. Regulaarselt olen kokku saanud projekti koordinaatori Aive Mandeli ja uurimisrühma liikme Kristiina Praakliga. Peamiselt arutame minu transkribeerimisel tehtud tähelepanekuid noorte keelekasutuse kohta ning teisi projektiga seotud ülesandeid. Kokkusaamised on alati väga põnevad, sest toovad välja ja selgitavad selliseid keelejooni, millele ma ise keskenduda ei oskakski ning mille kontekst on palju laiem, kui oleksin arvanud.
Mida olen siis senini märganud?
Kuigi lõunaeesti teismelised enam ammu murdes ei räägi, on siiski mõned lõunaeestilised keelenähtused tänapäeva keelde jäänud, näiteks palataliseeritult hääldatud n ja s sõnades fänn ja pluss. Eriti huvitav on fänn, sest tegemist on ju hiljutise inglise keele laenuga, mis on eesti keeles muganenud ning nüüdseks isegi kohaliku hääldusmalli omandanud.
Muidugi esineb vestluses ka tsitaat- ja laensõnu ning väljendeid inglise keelest. Inglise verbidele eesti morfoloogiliste tunnuste lisamine on üsnagi levinud, nt nagu verbides tšillima (ingl chill ‘mõnusasti aega veetma´) või snäppima (ingl snap ‘rakenduses Snapchat sõnumeid saatma’) ja crushima (ingl crush ‘kellegi vastu lühiajalisi, kuid tugevaid romantilisi tundeid tundma’). Samuti tehakse substantiivide puhul, näiteks bitchid (ingl bitch ‘ebameeldiv naine’) (nad on ilgelt ebaviisakad bitchid) ja screenid (ingl screenshots ‘kuvatõmmised’). Tsitaatsõnu ja -väljendeid esineb ka muutmata kujul, nagu näiteks awkward, basic, damn, epic, oh my god, sugar daddy. Noored kasutavad inglise keelt loomulikult: nad hääldavad seda reeglipäraselt ega erista ingliskeelseid sõnu ega fraase eesti keelest, et mõtet rõhutada või kedagi jäljendada. Seega on inglise keele kasutamine tavapärane ja sisse harjunud ning tuleb pikema järele mõtlemiseta.
Otsetõlkeid inglise keelest pole ma siiamaani eriti kohanud, kuid üks siiski leidus: omas tsoonis. Selle parandab keelejuht ära, valides eestipärasema omas mullis. Sama teeb ta tsitaatsõna soundtrack puhul, parandades selle taustamuusikaks. Järelikult tajus ta ise oma keelekasutuse võõrapärasust või siis vajadust selgitada, mida inglise sõna tähendab.
Tuleb aga arvesse võtta, et noored salvestasid vestlused teadlikult projekti jaoks, mis võib mõjutada nende kõneluse keelekasutust, ülesehitust ja sisu. Ka minu failis esines mõningaid intervjuulikke jooni, näiteks pöörduvad mõlemad keelejuhid vestluse alguses kujuteldava kuulaja poole teda tervitades ning end tutvustades. Kasutatakse üsnagi korrektset keelt, tihti öeldakse numbrid pikalt välja (kolmkümmend mitte kolkend). Niisiis on mõne nähtuse puhul sageli raske öelda, kas noored räägiksid ka muidu omavahel nii nagu salvestisel või püüavad nad võimalikult korrektsed olla.
Siiski muutub vestlus mingi aja möödudes vabamaks. Kasutatakse kõnekeelele omaseid lühenenud sõnu nagu ütsin, mõtsin, mintane (minutine), põhimõtselt, suht, tegelt, aint. Leidub ka toredaid eestikeelseid ja -meelseid sõnu ning fraase nagu raisk, värki-särki, paljas nagu porgand. Pigem ütlevad mõlemad keelejuhid issand jumal kui oh my god – omakeelsed issand või issand jumal esinevad minu failis üheteiskümnel, oh my god viiel korral.
Minu kogemus teismeliste keele projektis on siiani olnud põnev ja kasulik ning olen tänulik, et saan selles osaleda. Olen näinud, kuidas töö ühes teadusprojektis toimub, omandanud uusi teadmisi ja oskusi ning õppinud huvitavaid keelejooni märkama. Soovitan kõigil noortel selliste võimaluste osas silmad lahti hoida ning olla julge erinevaid asju katsetama, sest kahetsema kindlasti ei pea. Keda teismeliste keele projekt lähemalt huvitab, see leiab rohkem infot projekti kodulehelt https://sisu.ut.ee/teke/avaleht.
Jõgevamaa Gümnaasiumi lõpetanud Annaliis Tenisson on eesti ja soome-ugri keeleteaduse 1. aasta üliõpilane ning “Teismeliste keel Eestis” uurimisrühma liige.
