Jõe motiiv luulekogus „Neli komilannat“

Saara Liis Jõerand
Mai 2022

Luuletus on iseseisev tervik. Sõnad, nende kõla, paigutus ja tähendus seotakse luuletuses üheks, nii et sisu pole alati eristatav vormist ja vastupidi. Seetõttu võib igasuguseid luule põhjal tehtavaid üldistusi pidada juba ette tinglikeks, sest luulele enesele aitavad need harva lähemale. Küll aga võib läheneda teistpidi ja küsida, kuidas väljendub luules mõni luuleväline tegur – ja jõuda tähelepanuväärsete tulemusteni näiteks ajastu, põlvkonna või mõne sotsiaalse grupi maailmanägemuse kohta. Nii olen ma võtnud vaatluse alla jõe motiivi nelja komi naisluuletaja luules, mis on eesti keeles ilmunud kogumikus „Neli komilannat“.

Kuigi jõgi on tuttav paljudele rahvastele, sealhulgas eestlastele, on jõgedel Komimaal eriline ja ainuline tähtsus. Asulad on ehitatud just jõgede kallastele, kusjuures majad paiknevad sageli esiküljega jõe poole, piirkondi nimetatakse ja endid identifitseeritakse samuti just kodujõe järgi. Jõgi on oluline traditsiooniline elatusallikas ja seega määravad jõe jäätumine, jää sulamine, kevadised suurveed, suplus- ja kalastusaeg ka ajaarvamise. Kuidas avaldub see kõik komi luules? Ja milliseid tähendusi jõele veel omistatakse?

„Neljast komilannast“ leitavates lüürilistes looduskirjeldustes on jõgi pea alati kas või põgusalt mainitud. Jõe eri ilmed kannavad erisugust meeleolu: „Pilvine taevas see / veepinna mustaks teeb“ (B, lk 61)[1] mõjub süngelt ja ähvardavalt; „Vaikus magab metsas sügavalt, / Jõgigi on märkamatu nüüd“ (J, lk 115) kirjeldab sügavat vaikust ja rahu; metsaonni hommiku kirjeldusse käib tuule ja kustuva lõkke tukkide kõrval ka haug, kes jões sulpsatab (B, lk 91). Jõgi on ühes metsa, taeva ja tuulega looduse lahutamatu osa, võimaldades peegeldada lausuja tundmusi.

Kui ei kirjeldata mitte üht looduspilti, vaid kogu aastaaega, saab jõgi sageli keskse rolli. Galina Butõreva tsüklis „Ema äratuslaulud“ pöördub lausuja lapse poole igal aastaajal ning kirjeldab, mis parasjagu toimub. Selgub, et kolme aastaaega neljast on ka säärases kontsentreeritud vormis valitud esindama just jõega seotud nähtused – kevadel suurveed, suvel soe jõevesi, kus supelda, ning sügisel kala, mille isa jõelt püüdnud on (B, lk 22–25). Mitmedki neist on olulised kujundid ka teistel autoritel, seda nii kirjeldustes kui metafoorides ja võrdlustes. Eriti tugevalt on esil kevadveed, mis vääramatult ja samas mängleva kergusega omale pärast pikka talve teed uuristavad: „Kuid lumi sulab, olematuks laguneb, / Ning kevad voolab südameisse ruttu.“ (O, lk 227), „Nagu kevadjõed sulpsu lõime, / Püüdes õnne kui kollast mett.“ (J, lk 105), „Mu mõtted / kui kevadised nired / pulbitsevad, kuhugi / ruttavad“ (B, lk 89).

Suviti jõeluhal tehtavate heinatööde ja aastaringse kalapüügi tõttu on mõnes jutustavamas luuletuses selgelt esil ka jõe ja töö vaheline seos. „Pärast rasket suvepäeva / värske rohu koormatega / jõekaldalt tulevad me emad… / Kalalastidega / isad…“ (B, lk 83). Siin pole jõgi enam poeetiline meeleolu peegel, vaid selgelt praktiline nähtus. Kuid väärib tähelepanu, et just emad ja isad, mitte lausuja ise – see annab jõe elatusallikana nägemisele sarnase arhailise varjundi nagu on sellel Aleksandra Mišarina tsüklis „Esivanemate lugu“ (M, lk 170–175). Lausuja ise püüab kala vaid Butõrjeva luuletuses „Lömjus“ (B, lk 87), kuid sealgi mõjub see pigem meditatiivse tegevuse kui igapäevase kohustusena. See lubab aimata, et jõe ja töö seos on ka tänapäeva komide jaoks tugev, aga kuulub pigem traditsioonide kui igapäevaelu sfääri.

Selle kõige juures võib jõel olla mõnes luuletuses täiesti oma iseloom ja subjektsus. Butõreva Vaška on selgesilmne, hell ja tasane (B, lk 17), Sõktõv soe ja vaikne (B, lk 81), Jeltsova kirjeldab ühes luuletuses unes nähtud jõge, mis on aga sünge ja tume (J, lk 101). Nii võib jõest saada võrdväärne dialoogipartner lausuja teiste eeskujude kõrval: „Vaška jõgi, / tahtsin ikka saada / sinu moodi selgesilmseks“ (B, lk 17). Ning jõele võib endalegi tundmusi ja tegevusi omistada, nagu teeb Mišarina: „Sügispäikse vihus / Viimast korda jõgi / Endas valget kaske / Peegeldumas nägi.“ (M, lk 143) Inimkesksele mõtlemisele oleks palju omasem näha vaatajana jõe kohale kummarduvat kaske, aga Mišarina pöörab selle ümber, nii et hoopis jõgi näeb kaske – või õigemini näitab järgmine salm, et nad näevad üksteist, sest kui kask ennast imetleda tahab, muutub jõgi vihma käes hägusaks. Loodus peab omavahel dialoogi, mis inimest vahele ei vajagi. Jõge võib täieõigusliku tegelasena vaadelda ka Jeltsova luuletuses „Pärg“ (J, lk 121), kus jõel on inimesi ühendav roll – mille keegi kuskil jõkke viskab, saab keegi teine taas üles korjata, misläbi tekib nende vahel side, olgu see siis külade, põlvkondade või iseenese eriaegsete minade vahel.

Kui ühendada nüüd jõgi kui Komimaa tüüpiline loodusvaade, selle roll aastaringi ja eluolu kujundamisel ning selle traditsiooniline tähtsus, on vaid väike samm ühe kõige tugevama tähenduse juurde, mille jõgi luulekogus omandab – jõgi, see on kodumaa. „Sinna, kus Ežva jõe lained, / Taiga sünktume ja sügav – / Tagasi kodumaile / Pidevalt kipub mu süda.“ (J, lk 133) Kuid mitte ainult geograafiliselt! Jõgi ei pea olema just see õige, lained ei pea kuuluma just Ežvale või Vaškale – jõgi ise võib kodu olla. Nii on Jeltsova luuletuses „Jää terveks, kodupaik!“ kandvaks kujundiks see, kuidas lausuja mööda „koduvete kohal“ kõrguvat silda võõrastele maadele ja radadele suundub. Süda on raske, aga kodumaa (või -vesi) jääb teda saatma: „Ning kui lõpeb sild ja algab maa, / Lehvitab veel mulle jõest üks laine.“ (J, lk 103) Maa on võõras, vesi on oma ja sild ränduri jalge all võib iga hetk puruneda, sest koduigatsus on tugev.

Jõgi kui kodu ilmneb selgelt ka ühes Obrezkova luuletuses, mille täies pikkuses ära toon:

Koju jõudes lähen kaldaveert pidi alla vee juurde,
Las jõgi mu jalgadelt võõrad teetolmud peseb…
Täna mujale ma enam ei lähe.
Täna olen ma kodus,
Täna puhkan… (O, lk 199)

Kuigi nii Jeltsova kui Obrezkova näevad jõge ja kodu lahutamatult seotuna, on nende luuletuste lähenemine erinev – üks vaatab ju kaugelt, sellal kui teine kastab jalad sisse. Just jõe puhul on see erinevus aga fundamentaalne. Sillalt või kaardi pealt vaadates on jõgi turvaline, kindel ja muutumatu – Ežva on Ežva ja voolab juba aastatuhandeid täpselt samamoodi. Neid omadusi koduga seostada on lihtne. Kuid Herakleitosest peale teame, et kui kaugelt vaatamise asemel jõkke sisse astuda, pole see enam nii sama midagi, sest vesi on ju teine. Nii seostub jõgi hoopis muutlikkuse, liikumise ja rändamisega, mis on esimesele risti vastupidine, ja seega kodustamisele palju raskemini alluv.

Obrezkova luuletus ületab selle vastuolu aga mänglevalt. Jõgi küll muutub, aga see muutumine ise on see, mis võõrad teetolmud jalgadelt maha peseb – kodu pole mitte soe ja mudane konnatiik, kus peesitada, vaid võimalus puhtaks saada, kõigest ebavajalikust lahti ütelda. Just seda mõeldakse luuletuses puhkuse all. Sealjuures annavad kolm punkti teise ja viimase värsirea lõpus liikuvust, mis sõnad jõe moodi voolama paneb – „Täna puhkan…“ on palju kergem ja võimalusterohkem kui see sama lause punktiga piiritletud tõdemusena oleks.

Nii mõneski luuletuses saab jõevool ise metafooriks, mis jõge oma külge enam ei vajagi, ja just sedasorti ülekanded näitavad eriti selgelt, kui sügaval on jõed komi teadvuses. Värsiread „Kaua aerutanud / Olen pärivett ma. // Pole vastuvoolu / Sõiduks jõudu õlal. / Kui ka satun hoogu, / Kätest kaovad mõlad.“ (M, lk 165) ei räägi niivõrd paadiretkest (kuigi muidugi ka seda, luule on kord juba selline) kui elutunnetusest – seni on kõik lihtsalt läinud ja kui nüüd, vanaduses, raskused ette tulevad, pole lausujal enam jaksu võidelda. On huvitav, et täpselt sama metafoori kasutab ka Obrezkova varasest noorusest rääkimiseks, kus jõudu pole mitte enam vaid veel: „Ema, su last eluvool kaasa kannab, / Võib-olla pihku peaks haarama mõlad, / Aga on nõrgad veel pihud ja õlad…“ (O, lk 235) Obrezkova noor lausuja tunneb, kuidas ta vooluga kaasa läheb, kuid ei tea, mis jõgi see on ning kuhu see teda viib – seetõttu palub emalt abi.

Jõega seotud metafoore on teisigi ning eriti rikas on nende poolest Nina Obrezkova luule. Luuletuses „Minu luuletused“ seob Obrezkova võrdlustes jõe ja luule, jaotades oma värsid sellisteks, mis kergelt üle veepinna libisevad, teisteks, mis vastuvoolu sumpavad ja kolmandaks neiks, mis kivina põhja vajuvad (O, lk 203). Mõtlematult tallatakse allikatel ehk võimalikel algustel (O, lk 233), armastaja lubab armastatule ta paadiks muutuda (O, lk 219) või metsojana ta südamest läbi voolata (O, lk 205). Kui autor tahaks edastada vaid sisulist ideed, võiks ta valida mõne teise võimaliku analoogi, kuid ta valib just jõe, mis on talle lähedane ja oma.

Sellega olen vaadelnud jõe motiivi vähemalt neljal eri tasandil. Esiteks räägiti luulekogus palju otsesõnu jõest enesest, nii nagu inimene seda igapäevaselt näha võiks – loodust, aastaaegu, traditsioonilist elukorraldust või tervet kodumaad kirjeldades. See on jõgede tähtsust Komimaal teades üsnagi eeldatav. Teiseks nähti mitmes luuletuses jõge rohkem või vähem personifitseeritud tegutsejana, mis näitab jõe rolli dialoogipartnerina – kuna jõgi on niivõrd suur igapäevaelu osa, õpib komimaalane selle käitumist ja olekuid tundma ning võib seetõttu sellele subjektsust omistada. Kolmandaks võib jõgi ilmneda sümbolina ja esindada tervet kodumaad, mis on eelmisest kahest tasandist loogiline tuletus, kuid siiski eraldiseisev, kuna sealjuures ei räägita enam ühestki konkreetsest jõest, vaid jõest kui sellisest. Ning neljandaks võivad jõega seotud nähtused ja selle omadused luuletustesse imbuda kujundlike väljendite ja metafooridena, kus jõe kaudu antakse edasi hoopis abstraktsemaid ideid.

Nagu algul öeldud, ei pretendeerinud siinne arutlus mitte niivõrd luuletuste eneste sügavamale mõistmisele, vaid püüdis avada nende nelja luuletaja tekstide suhet jõega ja astuda ehk sedakaudu sammuke lähemale komi maailmanägemuse paremale mõistmisele. Selgus, et see suhe on tõepoolest väga tugev ja mitmekihiline – seda näitas juba see, et kõik neli luuletajat jõe motiivi kasutasid, aga ka jõe laialdane kasutamine metafoorina. Jõgi pole aga muidugi ainus luulekogust silma hakanud motiiv ja ma usun, et „Neli komilannat“ pakub viljakat pinnast veel nii mõnegi täiesti teistsuguse lähenemise jaoks.

Materjal:
Butõreva, Galina; Aljona Jeltsova; Aleksandra Mišarina; Niina Obrezkova 1998. Neli komilannat. Нёль коми сьылан. Tlk Tungal, Leelo; Valton, Arvo. Tartu: Virgela.

[1] Sulgudes olevates viidetes on kasutatud autori perekonnanime esitähte – G. Butõreva (B), A. Jeltsova (J), A. Mišarina (M), N. Obrezkova (O).

Essee on kirjutatud aine Komi kultuurilugu raames. Juhendaja Nikolai Kuznetsov. 

Saara Liis Jõerand on üldkeeleteaduse magistrant, kes ei saa kirjandusteemadest kuidagi üle ega ümber.