Kogemusi kirjutamislaagrist

Kui paistab, et kirjutamiseks ei leia aega, üksi tehes tähelepanu hajub või kirjutamine ei edene, võib olla abi sõprade, klassi- või kursusekaaslastega korraldatud kirjutamislaagrist.

Kirjutamislaagris saavad kõik kohalolijad kindlal ajal ja kindlas kohas segamatult oma teksti kirjutamisele keskenduda. Et kirjutamislaager oleks tõhus, tuleb enne laagrit seada endale eesmärgid ning päevakavasse lisada ka tagasiside- ja kokkuvõttesessioonid teiste laagrilistega. Kirjutamise sujumiseks on tähtis puhata ja korralikult süüa (pikema laagri korral ka piisavalt magada). Kirjutamislaagri olemusest, ülesehitusest ja korraldusest saab lähemalt lugeda Teadusteksti lehelt. Sealne info on abiks nii kirjutamislaagri korraldajale kui ka selles osalejale.

Eelnimetatud materjal, n-ö kirjutamislaagri teooria on kirjutatud allikate ja kogemuse põhjal. Otsisime neist ühisosa ja korduvaid õppetunde, et sünniks võimalikult laiahaardeline tekst. Kuna iga kirjutamislaagri kogemus on erinev, ka ühes laagris osalenud inimestele, otsustasime n-ö teooria kõrvale avaldada valiku isiklikke kogemusi. Kogemused on üleskirjutatud 2023/24. õa-l ning neist ilmnevad kirjutamislaagri mitmekesisus, ohud ja võlud.

Nele, keeleteaduse eriala 2. aasta magistrant

Kirjutamislaagris koos kirjutamine on nagu ühisel teekonnal olemine. Ühes kirjutamislaagris kirjutasime kõik isiklikud eesmärgid ja eeldatavad lõpetamisajad paberitele ja riputasime need seinale. Tänu sellele, et kirjutamiseesmärgid seinal rippusid, sain teiste edule kaasa elada, aga samas ka ise eduelamust kogeda ja iga mahakriipsutusega motivatsiooni juurde saada. Mul oli kahju neist, kes oma eesmärke ühel või teisel põhjusel ei saavutanud, sest vaatamata erinevatele teemadele ja kirjutamisampsudele tekkis laagris tunne, et liigume koos ühise eesmärgi poole, kõik oma isikliku plaaniga.

Ilona, kirjutamislaagri korraldaja

Kirjutamislaagrite puhul osutub tihti määravaks see, mis ootustega osalejad sinna lähevad. Mõni ei võta seda tõsiselt, kuna paar päeva oma igapäevastest tegemistest ja kohustustest eraldatud olemine võib tunduda nagu puhkus. Seega võib ette tulla seda, et ei peeta laagri reeglitest kinni ja segatakse teisi laagrilisi: jutustatakse, ei panda telefoni hääletule režiimile või ei peeta ajakavast kinni. Näiteks ajakavas ei tohi liikumispause vahele jätta, sest aju töötamiseks on vaja, et veri liiguks. Kui reegleid järgida, tuleb laagri peamine eelis esile: koos olemine ja koos tegemine. Teiste edusammude nägemine inspireerib ka neid, kes alguses laagri-usku ei ole.

Marielin, eesti ja soome-ugri keeleteaduse üliõpilane

Läksin esimest korda kirjutamislaagrisse ilma igasuguse eelteadmiseta selle olemuse või korralduse kohta. Minu suureks üllatuseks suurendas kirjutamislaagri formaat produktiivsust suurel määral ning tundsin, et olen õhkkonnas, mis ajendab kirjutama ja suurendab loomingulisust. Üllatav oli ka see, et aju oli koju jõudes puhanud – sama kogesin ka pärast järgmisi laagreid. Kuigi osa kirjutamisest toimus nädalavahetusel, tasakaalustas keskkonnamuutuse ja suurenenud töökoormuse see, et ei pidanud n-ö igapäevakohustusi täitma. Seetõttu polnud ka kirjutamine nii kurnav, nagu oleks võinud tavatingimustes olla.

Uuringud on näidanud, et teistega koostegemine (isegi kui igaüks teeb erinevat asja) toetab kirjutamist ja muid loomingulisi protsesse. Kogesin seda ka ise! Arvan, et kirjutamislaagri kasu peitub suurel määral sealses kogukonnas: teistega sarnase eesmärgi nimel tegutsedes suudetakse saavutada palju rohkem kui üksi.

Reena, inglise filoloogia bakalaureus

Üks parim osa kirjutamislaagri juures on arutelud, mis jäävad kirjutamissessioonide vahele. Teiste inimestega rääkimine ja oma teksti üle arutlemine aitab sellest “eemalduda” ning lisaks oma mõttekäigu selgitamisele teksti tervikuna vaadata. Muidugi annavad teised tihti ka häid ideid juurde – astuvad olemasoleva vaatenurgaga dialoogi või pakuvad mõne uue. Seega võib öelda, et kirjutamise puhul pole tähtis ainult suhtlus autori ja valmiva teksti vahel, vaid ka autori ja potentsiaalsete lugejate vahel. Tekst areneb koos teistega märgatavalt paremini kui üksinda.

Eleriin, tekstiloome spetsialist

Mina olen osalenud kirjutamislaagris, kus kirjutatakse koos sama teksti (vt lähemalt siit). Enim kasu tundsin kohapeal osalemisest: kindlas keskkonnas ja raamistikus hakkas mõte paremini jooksma. Ühtlasi sai kohapeal head sööki, st baasvajadus oli kaetud, mis on oluline selleks, et midagi head kirjutada. Keeruliseks tegi aga kooskirjutamise see, kui ampsud polnud piisavalt konkreetsed / ülesanne piisavalt selgepiiriline – küll aga paranes asi teemat koos arutades. Ka tagasisidevoorud olid kasulikud, sest nii oli võimalik oma mõtteid päriselt edasi arendada, selle asemel et jääda oma mulli paisutama. Üldiselt on minu jaoks kirjutamislaagrid olnud lahe sotsiaalne kogemus. Jalutuskäikudel saab laagrilistega tutvuda ja saab ka nalja. Mõnikord on aga naljatamisega kaasnenud ajakavast üleminek, õhustik on kaootiline ja raske on midagi tehtud saada. Produktiivsuse mõttes eelistan ise lühemaid, nt päevapikkuseid, kirjutamislaagri formaate ja teatud mõttes rangemat korda, et fookus ei hajuks. Samas mõistan, et seda “õhku” on vahele vaja, sest väga intensiivselt tegutsedes on pingutusest taastumine hulga raskem.

A., eesti ja soome-ugri keeleteaduse üliõpilane

Minu jaoks oli kirjutamislaagri kogemus pigem negatiivne. Ühisruumis oli raske keskenduda igasuguste helide tõttu, mis paratamatult suurema seltskonnaga kaasnevad. Seetõttu jätkasin kirjutamist oma toas. Ehkki võõras kohas töö tegemisse sisseelamine oli raske, sain teise päeva lõunaks kirjutamislainele ning ei järginud enam ajakava. Selle tulemuseks oli aga ületöötamine, mistõttu tekkis mul kolmanda päeva ennelõunaks taas kirjutamistõke. Järeldasin, et mul on raske end kirjutamislaagris juhtida, mistõttu vajan kas suunamist, et võiksin laagris efektiivselt töötada, või mulle lihtsalt ei sobigi sedasorti tööformaat. Küll aga on mul hea meel, et sain kirjutamislaagri ära proovida.

Marri, keeleteaduse magistrant

Sõna “kirjutamislaager” on iseenesest natukene eksitav. Seal ei tegeletagi ju ainult kirjutamisega, vaid hoopis loomega, mõtete väljendamisega, mis ei pea olema ilmtingimata kirjalik. Laager on koht, kuhu sa lähed, et oma eesmärgi poole tõhusamalt püüelda. Just seal olemine sunnib mõtlema, kus sa omadega oled, kui palju on vaja teha, mis on puudu ja mis mitte – kõige selle struktureerimisele aitavad kaasa kõiksugu planeerimised (aeg, tekst jne) ja teistega aru pidamine, mis on (kirjutamis)laagri lahutamatud osad.

Betti, tänapäeva aasia uuringute magister

Minule on iseendale ajakava ette seadmine ning sellest kinni pidamine keeruline, mistõttu asun tihti kirjutama alles viimasel minutil. Ma unustan söömise, joomise, liikumise ja magamise seniks, kuni olen jõudnud tükiga valmis või piisavalt kaugele ja esialgne paanika on veidi lahtunud. Laagris on aga liikumis-, söögi- ja kohvipausid kavasse sisse kirjutatud ning aeg kirjutamiseks on kontsentreeritud. Ma ei pea rööprähklema enese elus hoidmise ja ülesandega tegelemise vahel, vaid saan täielikult kirjutamisele keskenduda. Kirjutamislaagri formaat annab niisiis võimaluse nii intensiivseks keskendumiseks kui ka kosutavaks puhkamiseks, eriti kui keegi õue jalutama ajab. Ka tagasisidevoorud on tõhusad, eriti just neile, kes ei ole harjunud abi küsima, vaid proovivad kõigega ise hakkama saada (nagu mina). Kuigi kirjutamislaagrite pikad päevad nõuavad suurt kognitiivset pingutust, aitab läbimõeldud päevakava ja struktureeritud süsteem keskenduda kirjutamisega seotud olulistele asjadele ning täita püstitatud eesmärgid. 

Nele, keeleteaduse eriala 1. aasta magistrant

Mul ei ole keskendumise poolest vahet, kas kirjutan kodus või kirjutamislaagris, aga laagris tekib see lisamotivatsioon, et lisaks loodavad minu peale nüüd ka kõik teised. Üldiselt töötan paremini, kui kellegi hingamine ja klaviatuuriklõbin ei häiri, kuid ühislaua taga töötamisel on ka omad eelised: pärast kaaslaagrilistelt tagasiside saamist on lihtne vajadusel üle küsida, kui mõnest kommentaarist aru ei saanud, ühtlasi saab koos arutada ja paremaid variante õhku visata. See tagasiside- ja aruteluosa ongi minu jaoks kirjutamislaagrite või ka lihtsalt kohtumiste olulisim osa. Olen mõnikord sõprade, kursusekaaslaste, tuttavatega juhuslikult ühte kohta samal ajal mingit teksti kirjutama sattunud ja siis on ka täiesti eksprompt tagasisidepausid tekkinud, kus üks ühelt midagi erialast küsib, teine mingit lahendust ringi loksutada tahab jne. Seltskonnas näib see tulevat instinktiivselt ning osutub alati väga kasulikuks.

Kati, keeleteaduse doktorant, eesti keele õpetaja

Tol korral, kui ma kirjutamislaagris osalesin, kirjutasin peamiselt suures laudadega saalis, natuke nagu kirjutaks aulas lõpukirjandit. See mõjus väga motiveerivalt, sest nägin teisi inimesi töötamas – kui teised töötavad, aitab see endalgi fookust hoida. Inimene on ikka karjaloom! Nii mõnigi kirjutas kirjutamislaagris üksinda oma toas, kuid minu jaoks oli oma tuba koht, kus puhata, mitte töötada. Alt läksin laagris sellega, et seadsin endale üsna udused eesmärgid ja nii oli raske kindla sihiga tööle hakata. Eesmärk võiks olla korraga väiksem ning täpsem, sest seda on lihtsam saavutada ja saadud eduelamuse tõttu oleksin rohkem motiveeritud järgmiste eesmärkide poole püüdlema. Veel avastasin, et laagriaega on mõistlik kasutada pigem kirjutamiseks, mitte lugemiseks. Lugeda ja jooksvalt märkmeid teha saab enne laagrit – palju raskem on leida kodus aega päriselt millegi valmis kirjutamiseks. Selleks ongi laager.

Nele, Ilona, Marielin, Reena, Eleriin,
A., Marri, Betti, Nele, Kati