Koodivahetus kulisside taga

Adele Vaks

Vestlusekatkend pildil on hea näide mitmetasandilisest koodivahetusest – mitme eri keele kasutamisest samas suhtlusolukorras (Myers-Scotton 2005b: 239). Kasutusel on nii eesti kui inglise keel, netivestlusele iseloomulikult põimuvad juttu pildifailid, viited popkultuurile ja telesaadetele.
Koodivahetus on väga levinud ka kõnekeeles. Vastupidiselt tihtipeale levinud arvamusele, et keelte segamine on nende „solkimine“ ning et koodivahetus tähendab, et kõneleja ei oska keelt „korralikult“, on koodivahetus keerukas ning põhjendatud fenomen. Keel(t)e valik sõltub vestluskaaslasest, vestluse teemast ja kontekstist (Myers-Scotton 2005a: 143). Nõtked koodivahetajad saavad keeli õigel ajal ning õiges kohas kasutades ja kombineerides signaliseerida lähedust või austust vestluskaaslase suhtes.

Mis toimub aga ajus, kui koodi vahetame? Kuidas suudab aju žongleerida mitme erineva keele loomise ja mõistmise vahel?

Keeletöötlusprotsessi otse vaatlevates aju-uuringutes on leitud, et kakskeelse teksti töötlemine nõuab ajult mõnevõrra rohkem tööd kui ükskeelse teksti töötlemine, isegi kui kõneleja valdab mõlemat keelt heal tasemel (van Hell, Litcofsky ja Ting, 2015; Beatty-Martínez, Navarro-Torres ja Dussias 2020; Gross et al. 2019). Lisaks on leitud, et eri sõnaliikide juures koodi vahetamine kutsub aju elektromagnetilises aktiivsuses esile erinevaid efekte (Zeller, 2020) – koodivahetusel ja koodivahetusel on vahe!

Kulisside taga on seega vaja mõnevõrra rohkem tööd teha. Kas lisatöö on aga nähtav ka „laval“ ehk keelekasutuses? Kakskeelsete kõnelejate vestlusi analüüsides on leitud, et pause, kõhklusi ja parandusi esineb umbes sama palju ning samades funktsioonides nii ükskeelses kõnes kui koodi vahetades, seega ei saa väita, et koodivahetus tekitab tingimata keeletöötluses raskusi (Gardner-Chloros, McEntee-Atalianis ja Paraskeva 2013). Mitmekeelseid lapsi uurides on leitud, et nad mõistavad ühtmoodi hästi nii ükskeelseid kui koodivahetust sisaldavaid tekste (Gross et al. 2019) ning saavad keele omandamiseks kasulikku sisendit nii ükskeelsest kui mitmekeelsest sisendist (Place ja Hoff 2016). 

Tõepoolest – kui koodivahetus keelekasutajatelt lisaaega ja -energiat nõuab, siis milleks üldse vaevuda keeli segama? Ning miks tundub mõnikord, et koodivahetus on hoopiski lihtsam kui ühesainsas keeles püsimine?

Sellele küsimusele on elegantse lahenduse pakkunud Beatty-Martínez, Navarro-Torres ja Dussias (2020), kes kirjeldavad koodivahetust oportunistliku suhtlusstrateegiana. Oma igapäevavestlustes oskame jututeemasid ja kasutatavaid keeli enam ette ennustada kui keelelaboris ekraani vaadates. Kui koodivahetus pole päris ootamatu, läheb ka selle töötlemine ajul kiiremini. Lisaks pole ajul eri keelte sõnavara ja grammatika jaoks eri „ladusid“ ning keeleloomesüsteeme – kõik keeled, mida oskame, on kõneldes teatud määral korraga aktiveeritud (Kroll, Bobb ja Wodniecka, 2006 132). Kuna  keeled on samaaegselt aktiveeritud, võib aju valida kasutamiseks selle sõna, mis parasjagu kergemini kättesaadavam on. Kui vestluskaaslased mõistavad samu keeli, siis miks mitte kasutada seda, mida aju kõige kiiremini kasutamiseks pakub? Norra filoloogina on mul kaastudengitega rääkides lihtsam öelda: „See on ju leddsetning, pane subjunksjon kõige ette,“ kui hakata mõtlema, kuidas eesti keeles kõrvallauset ning alistavat sidesõna nimetatakse. Kuivõrd olen harjunud grammatikast rääkima norra keeles, meenub norrakeelne mõiste kiiremini – ning kuna tean, et oleme vestluskaaslasega käinud samades loengutes, tunneb ta samu termineid. Seega aitab koodivahetus sobivas vestluskontekstis mõttetööd ja aega hoopis kokku hoida.

Koodivahetus võib seega nõuda ajult lisatööd, kuid keelekasutusolukorrast sõltuvalt võivad eri faktorid koodivahetuse kognitiivse keerukuse elegantselt ära katta, nii et ei pruugi aru saadagi, et keeletöötlusvõime lisapinge all oleks. Vilunud koodivahetajatena saame keelte samaaegset aktiveeritust ära kasutada enda kasuks, et sobitada keel kasutusolukorda nagu rätsepaülikond.

Allikad

Beatty-Martínez, A.L., Navarro-Torres, C.A. ja Dussias, P.E., 2020. Codeswitching: A Bilingual Toolkit for Opportunistic Speech Planning. Frontiers in Psychology, 11. 
Gardner-Chloros, P., McEntee-Atalianis, L. ja Paraskeva, M., 2013. Code-switching ja pausing: an interdisciplinary study. International Journal of Multilingualism, 10(1), pp.1–26.
Gross, M.C., Lopez, E., Buac, M. ja Kaushanskaya, M., 2019. Processing of code-switched sentences by bilingual children: Cognitive ja linguistic predictors. Cognitive Development, 52.
van Hell, J., Litcofsky, K. ja Ting, C.Y., 2015. Sentential code-switching: Cognitive ja neural approaches. The Cambridge handbook of bilingual processing, pp.459–482.
Kroll, J., Bobb, S. ja Wodniecka, Z., 2006. Language selectivity is the exception, not the rule: Arguments against a fixed locus of language selection in bilingual speech. Bilingualism: Language ja Cognition, 9, pp.119–135.
Myers-Scotton, C., 2005a. The Social Motivations for Language Use in Interpersonal Interactions. In: Multiple Voices: An Introduction to Bilingualism. Blackwell Wiley.pp.142–174.
Myers-Scotton, C., 2005b. What Happens to Grammars in Bilingual Contacts. In: Multiple Voices: An Introduction to Bilingualism. Wiley-Blackwell.pp.235–287.
Place, S. ja Hoff, E., 2016. Effects ja noneffects of input in bilingual environments on dual language skills in 2 ½-year-olds. Bilingualism: Language ja Cognition, 19(5), pp.1023–1041.
Zeller, J.P., 2020. Code-Switching Does Not Equal Code-Switching. An Event-Related Potentials Study on Switching From L2 German to L1 Russian at Prepositions ja Nouns. Frontiers in Psychology, 11. 

Adele Vaks on skandinaavia keelte ja kirjanduste õppekava teise aasta magistrant, kes huvitub kõigest, mis seotud kakskeelsusega.

Psühholingvistika esseed juhendasid Virve Vihman ja Ilona Tragel.
Blogiloo toimetas Ilona Tragel.