Kooskirjutamise kogemustest
Kooskirjutamist (collaborative writing) võib defineerida kui kirjutamise viisi “kus tekst valmib mitme inimese (s.o mistahes suurusega rühma) koostöös.” (teadustekst.ut.ee) Ilmselt on aga kõik üliõpilased rühmatöödes kogenud, et tegelikkuses ei pruugi antud ülesanne sugugi alati mitme inimese ühise pingutusena valmida – kui see üldse valmibki. Mõni rühmaliige haihtub juba enne esimest arutelu, mõni jätab lubatud ülesanded täitmata ning mõni kohusetundlikum teeb viimase ööga kõigi kaaslaste eest töö ära…
Kas tuleb tuttav ette? Meile küll. Nii tahtsimegi sellest kirjutada – nii soovituste andmiseks kui ka lihtsalt oma kogemuste jagamiseks. Kooskirjutamise korralduse kohta saab lähemalt lugeda Teadusteksti lehelt. Allpool mõtiskleme vabamas vormis selle üle, kuidas me ise kooskirjutamisesse suhtume ja mida on see meile andnud. Ehk pakub see ka teistele äratundmisrõõmu või aitab seniseid kogemusi uues valguses mõtestada.
Meie peamised soovitused kooskirjutamiseks on järgnevad:
- Kooskirjutamine sarnaneb rohkem koosmõtlemisele, sest see ei olegi kõige tähtsam, kes lõpuks ideed kirja paneb. Peamine on ideede üle arutamine, mida tihti tehakse lisades kommentaare kirjutatud tekstile – aga see on ainult üks variant. Hea rusikareegel on, et mida rohkem dialoogi ja seega ka ideede arendamist, seda parem tekst lõpuks valmib.
- Teistega koos kirjutamine eeldab paindlikkust, mis võib tähendada oma ideede muutmist või eemaldamist. Teiste kirjutisi muutes või muudatusi soovitades peab põhjendama oma arvamust, mis on hea arutelude algatamiseks ja aitab endal mõista oma lähenemist või protsessi.
- Vastavalt liikmete tugevustele ja soovidele määratud rollid aitavad kaasa stressivabale tekstiloomele. Nii ei pea keegi muretsema täitmata jäävate ülesannete või liiga suure koormuse pärast. Lisaks on tööülesanded piiritletud, näiteks on juhil suurem sõnaõigus ning keeletoimetaja vaatab lisaks õigekeelsusele ka tervikpilti.

Raamatusoovituste armastaja (küsis ja kirjutas Laura Kiik)
TÜ inglise keele ja kirjanduse eriala üliõpilane
õa-l 2023/2024
Põhikoolis ja gümnaasiumis olin mina selliste kooskirjutamise ülesannete puhul ainukene, kes hoolist sellest, et ülesande saaks tehtud ja et see poleks absoluutselt kohutav. Teisi pidi kas oma osasid tegema sundima või need ise ära tegema, küll aga ei huvitanud lõpptulemus kedagi piisavalt, et keegi oleks viitsinud ühtlustada neid kooskirjutatud esseesid, mis jäid osaliselt ka iga inimese erineva arusaama tõttu väga fragmenteerituks.
Ülikoolis olen kogenud sarnase probleemi teist poolt. Vähem on seda tunnet, et kõik peab üksi ära tegema, aga tihti on nii, et teiste kirjutatud tekstid ja nende ideed tunduvad kordades paremad kui minu omad. Isegi kui ma annan endast parima, ei ole mu tekst nii hea kui teiste oma. Samas ma ei taha oma saamatuse pärast teiste hindeid alla tõmmata. Veel hullem oleks neid “kiusata” sellega, et nende käest abi paluda. Nende segamine tundub ebaviisakas ning vastastikune tagasisidestamine ebavajalik, inimestel lihtsalt ei ole aega nii palju ühe ülesandega tegeleda.

Eleriin Miilman
TÜ kirjanduse ja kultuuriteaduste eriala üliõpilane
õa-l 2022/2023
Kui mõelda kooskirjutamiskogemusest ülikooli kontekstis, siis seda on olnud mulle ebamugavalt palju (arvu on kasvatanud lugematu hulk kollokviumite töid kirjanduse ainetes). Miks ebamugavalt? Iga kord tuleb õppida tundma teiste kirjutamisharjumusi, sobituma nende päevarütmi ja -plaaniga, tajuma nende vaateid, nägemust ja olemust – sellisel määral, et ülesanne saaks kõigile sobivalt esitatud. Samal ajal, kui rihitakse ühise eesmärgi poole, toimub üksteise tundmaõppimine. Ühtlasi on mul loomuldasa skepsis kõiksugu rühmatööde osas, sest kipun vastutama, ka teiste eest. Mulle ei mahu pähe, kuidas rühmaliikmed ei väärtusta oma kaaslasi, hüljates oma kohustused, taganedes sõnast või eirates tärmineid. Ajapikku on skepsis asendunud leppimisega – teen oma osa ära ja hää küll, terviku huvides nokitsen ülejäänugi kallal. Põhjus: perfektsionism ja põhjalikkus. Seejuures imestan, et väga harva kurvastan ma nähtud vaeva eest: enamikel juhtudel silman tehtus kasu (enesearengut või muud).

Kärt Roomets
Birminghami ülikooli keeleteaduse doktorant ja teadustekst.ut.ee töörühma liige
õa-l 2022/2023
Nii ühe käsiraamatu mustandi kui ka teadustekst.ut.ee kirjutamisel on kooskirjutamine olnud huvitav, samas nõudlik kogemus. Mulle väga meeldib pidev tagasiside, võrreldes valmistekstile saadava tagasisidega, sest nii saab väiksemate ampsude kaupa kirjutist parendada. See omakorda vähendab hirmu, mis vahel tabab, kui avad dokumendi ning näed, et kõik on punane ja kommentaare täis pikitud – isegi kui tead, et see on heaga mõeldud ja töö muutub vaid nii paremaks. Nõudlik tuli märksõnana pähe aga seetõttu, et erinevad inimesed märkavad erinevaid asju ja vahel läheb omajagu aega, et nuputada, mida võtta, mida jätta ja kuidas see enda mõtetega võimalikult hästi siduda. Samas nii tuleb tekst kokkuvõttes kindlasti mitmekülgsem ja ülevaatlikum, mistõttu leian, et kooskirjutamist tuleks laiemaltki rakendada.

Betti Marie Peterson
TÜ tänapäeva Aasia ja Lähis-Ida uuringute magistrant
õa-l 2022/2023
Minu kogemus on loovteksti kooskirjutamisest. Ma kirjutan internetis ühele platvormile lugu, mida ma hakkasin looma ilma igasuguse ettekujutuseta, kuidas süžee areneda võiks. Sellel platvormil saab ka kommenteerida ja siiamaani on mu lugejate kommentaarid seda teksti pea sama palju kujundanud kui ma ise – lugu valmib dialoogis lugejatega. Üks osa sellest on kindlasti “motivatsioonilaks”, mis nende kommentaaride lugemisega kaasneb. Samas on nende tähelepanekud ja küsimused pannud mind paljude nüansside peale mõtlema: näiteks muutsin ma loo murdepunkti, sest sain tänu kommentaaridele aru, milline oleks kõige mõjuvam kulminatsioon. See on tohutu õnn, kui kirjutamisteekonnal on lugeja(d) kogu aeg kõrval.
Omaloomingulistele tekstidele (luuletused, jutud jne) antud tagasiside lugemine võib olla üks hirmsamaid kogemusi: need tekstid on tihti ajendatud isiklikest kogemustest, tunnetest, muredest ja rõõmudest ning saadud tagasiside võib seetõttu mõjuda väga isiklikult. Loominguliste tekstide kooskirjutamisel on seega eriti oluline tuua tagasisides välja nii positiivseid aspekte kui ka heatahtlikke tähelepanekuid ja soovitusi ning keskenduda justnimelt teksti nendele aspektidele, mille kohta autor tagasisidet on palunud.
Ja mõni teema sai kirja koostööna. Vestlevad B (sinisega), E (rohelisega), I (kollasega) ja A (punasega).

Kooskirjutamise eelduseks on see, et kõik kirjutamisrühma liikmed on valmis üksteist ära kuulama, kaasa mõtlema ning oma ideid muutma (nt inglise keeles on see “kill your darlings” väljend, ja mul endal on igasuguste suuremate tekstide juures alati “mõrvatud kullakeste” dokument või lõik). Jaa, minul ka selliseid faile! Kuigi mul lahkuvad need tekstist üsna lõppfaasis (sest on liiga kallid), on tegelikult hea tunne, kui need osad tekstist välja saab, märk objektiivsusest ja kriitilisest pilgust. Mul ka, aga aastate jooksul olen ikkagi õppinud neid protsessi jooksul juba ka varasemates faasides välja tõstma. Failide nimi on tavaliselt “Üle jäi (ja siis ka millest)”. Mul on lisaks veel eraldi „kulleste“ fail, kus on sellised väljaarendamata pooltoored idee-kullesed, millest ei tea, kas lähevad lõpuks pärisfaili või sinna ülejääkide kullakestesse.