“Me räägiks ka meelsamini millestki muust” – koroonasildid Berliini ühistranspordis 2022. aasta suvel

Liisa-Maria Komissarov

Lõppenud suve juunis-juulis veetsin kokku neli nädalat Berliinis. Olgugi et koroonaviiruse nakatumisnäitajad olid sel perioodil aasta madalaimad ning riiklik maskikohustus kehtis ainult ühistranspordis, domineerisid linnapildis siiski kõikjal piirangusildid, millest 196 jõudsid Berliini keelemaastiku analüüsiks minu kogusse. Siltide seas oli nii neid, mis olid ilmselgelt talviste karmimate piirangute ajast ununenud, kui ka just käesolevale olukorrale suunatud silte, mis kutsusid inimesi ametlike piirangute puudumisest hoolimata vabatahtlikult maski kandma jm meetmeid järgima. 

Neil siltidel on näha mitmeid korduvaid keelelisi ja kujunduslikke võtteid, millega ettevõtjad üritavad oma kliente vastutustundlikkusele üles kutsuda: rõhumine kollektiivsele vastutusele ja/või kliendi turvalisusele, piirangute esitamine soovitustena ning – mulle kui eesti sildidiskursusest tulnule kõige ootamatumalt – ulatuslik huumori kasutamine. Kõige markantsem näide siinkohal on Berliini Ühistranspordivõrgustiku (Berliner Verkehrsbetriebe ehk BVG) sildikommunikatsioon, mida selles loos lähemalt vaatamegi. 

Erinevalt teistest ettevõtetest, mis meelitavad kliente vabatahtlikult piiranguid jälgima, oleks BVG võinud lihtsalt öelda, et reisijad peavad valitsuse korraldusel maski kandma. Ometi on nad valinud teise tee: nende sildid on ootamatult lakoonilised – kui üks erand välja jätta, ei ole ühelgi sildil maskikohustust otseselt välja öeldud – ning vaimukad.

All valgel ribal on kirjas BVG moto: “Sest me armastame sind.”

Näiteks metroojaama aegade tabloolt vaatab vastu sõnatu silt, mis tuletab sõitjatele meelde nii maskikohustust kui ka selleks vajalikku maskitüüpi (Saksamaal on lubatud kanda ainult FFP2-tüüpi maske ja harvemal juhul ühekordseid meditsiinilisi maske; riidemaske, visiire jm ei kasutata). Selline silt eeldab, et reisijad kuuluvad kõik samasse inforuumi ja juba teavad, kuidas ja miks peab maski kandma.

Samamoodi “möödaminnes” tuletavad maskikohustust meelde kirjad “Head reisi FFP2-maskiga.” piletiautomaatide ekraanidel. Otse jällegi ei öelda, et maski peab kandma – reisijad teavad seda ju niikuinii.

Vahet, mida järjekorras seisja peaks hoidma parasjagu automaadist pileti ostjaga, märgivad põrandakleepsud “Mut zur Lücke” – otsetõlkes “julgus lüngaks”. Tegemist on saksa keeles kinnistunud idiomaatilise väljendiga stiilis “kui kahte rehkendust ei jõua, tee üks”. Lücke on esialgu tähendanud tühja ruumi millegi sees või vahel ning hiljem omandanud lisaks ülekantud tähenduse puudujäägina. Selle sildiga toob BVG väljendi oma esialgse füüsilise tähenduse juurde tagasi, kuna siinkohal on tegemist sõna otseses mõttes tühimikuga kahe entiteedi vahel. See näitab ilmekalt, kuidas nad edastavad piiranguid ilma neid tegelikult välja ütlemata, andes kinnistunud kultuurikoodidele uusi ootamatuid tähendusi ja eeldades lugejalt võimekust see vahelt puuduolev lüli ise juurde mõelda. Lugeja, kes on harjunud selle väljendi metafoorse tähendusega, peab tegema justkui tagurpidi tähendusülekande füüsilisele tähendusele tagasi, seejärel seostama lünga koroona ja sellest tingitud sotsiaalse distantseerumisega ja lõpuks kokku panema, et silt palub tal hoida tema eesseisjaga vahet.

Suuremates metroojaamades, nagu Brandenburger Tor ja Alexanderplatz, tuletavad põrandasildid perroonidel samamoodi võrdluse ja analoogia kaudu eufemistlikult meelde sotsiaalse distantseerumise vajalikkust. Nii saame teada, et 1,5 meetrit vahet (Saksamaal ning mujal Kesk- ja Lääne-Euroopas nakkab koroona nimelt pool meetrit lähemal kui meil) on võrdne ühe poni, nelja sinepiga roboti, viie õllekasti, kahe döner kebabi varda, ühe reptiilisaba või kolme corgiga. Taaskord ei ütle sildid välja, et seda 1,5 meetrit vahet peab hoidma koroonaviirusesse nakatumise vältimiseks – pärast kolme aastat pandeemiat tekib see seos juba iseenesest.

Eksplitsiitsemalt väljendub bussipeatuste silt, mis lugeja poole otse pöördub: “Kandke [mitmuse-teie] endiselt maski.” Palvest endast domineerib sildil suuremalt aga ülemine kiri: “Me räägiks ka meelsamini millestki muust.”, mis viitab jällegi olukorra üldtuntusele ja harjumuspärasusele. Meie-vormi kasutus BVG poolt peaks lugejas ilmselt tekitama tunde, et ehkki pandeemia ja piirangud on tõepoolest tülikad, oleme me kõik selles olukorras ju koos.

Sellised humoorikas-familiaarsed sildid paistavad siiski olevat selle suve trend, ehk varasemalt olid BVG-l ikkagi “korralikud” koroonasildid, mis mõnes kohas on kogemata ka alles jäänud. Need pakuvad võimalust huvitavaks võrdluseks. Ehkki pole kindel, kui vanad täpselt on kaks allolevat silti, on need arvatavasti vähemalt 2021/2022 talvest, kui olid karmimad piirangud ja kõrgemad nakatumisnäitajad.

Samuti bussipeatuses: “Peske [siin ja edaspidi mitmuse-teie] regulaarselt käsi vähemalt 20 sekundit. / Hoidke, kus võimalik, 1,50 meetrit vahet. / Katke suu ja nina. Kaitske teisi inimesi (sks “oma kaasinimesi” – rõhutab kollektiivsust) / Aevastage või köhige kõverdatud küünarnukki või pabertaskurätikusse. / Hoiduge kätte surumisest ja ärge katsuge võimalusel oma nägu. / Head reisi ja jääge terveks.” Silt oli väga pleekinud ning leidus ainult ühes kohas, seega on kindlasti tegemist vanema sildiga – mis seletab ka täiesti hämmastavat erinevust sellest lakoonilisest ja vaimukast stiilist, mida on näha ülaltoodud siltidel.
Bussiaknal äärelinnas Wannsees: “Sulle. Meile. Kõigile! / Palun kata sõidukites, jaamades ja peatustes alati suu ja nina.” – oli jällegi ainult ühes kohas, niisiis ilmselt unustatud. Nagu ka 3G-silt, mis täpsustab talvel kehtinud piiranguid (genesen, geimpft, getestet – ainult läbipõdenud, vaktsineeritud või testitud inimestele).

Need on sildid, millega oleme ka Eestis harjunud – seletavad ja põhjendavad. Küll aga on BVG pidanud millalgi enne suve algust vajalikuks suunda muuta ning asendanud sulle-meile-kõigile stiilis moraalilugemise napi huumori, mitmetasandiliste eufemismide ja ootamatute seostega. Seeläbi ei kohelda inimesi ülevalt alla (“meie nüüd õpetame sulle, kuidas sa aevastama pead”), vaid justkui kutsutakse nad võrdsena astuma erinevatest allusioonidest ja tähendusülekannetest moodustuvasse mängulis-intellektuaalsesse diskursusesse. Nüüd, kui elu koroonaviirusega liigub juba neljandasse talve ja me kõik räägiksime meelsamini millestki muust kui nakatumiskordajatest ja maskikohustusest, peab ka sildidiskursus paratamatult leidma uusi mooduseid, kuidas inimesteni jõuda. BVG sildid pakuvad siinkohal häid näiteid, kuidas koroonapandeemiast tingitud ebamugavusi meie kõigi huvides inimlikult kommunikeerida.


Keelemaastike ja siltide analüüsimise kohta nii Saksamaal kui ka mujal vt lisaks näiteks:
Wierzbicka, A. (1998). German “cultural scripts”: Public signs as a key to social attitudes and cultural values. Discourse & Society, 9(2), 241–282.
Sundar, A., & Deval, H. (2020). Signs of Change: Role of visual information in consumer perception. Interdisciplinary Journal of Signage and Wayfinding, 4(2), 91.
Ogiermann, E., & Bella, S. (2021). On the dual role of expressive speech acts: Relational work on signs announcing closures during the Covid-19 pandemic. Journal of Pragmatics, 184, 1–17. https://doi.org/10.1016/j.pragma.2021.07.020


Suvel Berliinis õppimise ja selle kõrvalt siltide kogumise tegi võimalikuks DAAD stipendium.





Liisa-Maria Komissarov on saksa keele ja kirjanduse eriala bakalaureuseõppe kolmanda aasta üliõpilane.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga