Väike rahvas, suur pärand

Vera Petukhova

6. aprillil 2024 toimus ekskursioon Lõuna-Eestisse Setomaale, millest võtsid osa Narva kolledži õpirände programmi üliõpilased ning eesti ja üldkeeleteaduse instituudi üliõpilased ja õppejõud. Reisipäeva juhtis Eesti geograafia kaasprofessor Taavi Pae.

Ekskursioon algas instituudi hoone juurest aadressil Jakobi 2 kell 9. Mugavasse bussi mahtus ligi 40 osalejat. Esimene peatus oli Lüübnitsa Peipsi järve ääres. Lüübnitsa on küla Setomaast põhja pool Peipsi järve kaldal, kus elanikud tegelevad kalapüügiga. Samuti asub järve kaldal suurepärane vaatetorn, kust avaneb hea vaade lahele ja külale. Saime seal veidi aega veeta, mõned ronisid torni, mõned vaatasid rannikut.

Järgmine peatus oli Mikitamäe, seal on kaks tsässonat, üks neist on vanim hoone kogu mandri-Eestis, see on ehitatud arvatavasti 1694. aastal. Giid rääkis huvitava fakti: selle hoone vanust saab hinnata puude aastarõngaste järgi. Mõlemad Mikitamäe tsässonad on pühendatud apostel Toomasele ja oltuspühale.

Värska. Foto Ülle Niin

Seejärel suundusime Värska lahe promenaadile, kus olid nii vaateplatvormid kui ka erinevad vaatamisväärsused, näiteks laevakapten Aurora maja ja veeallikas. Selle allika vesi voolab kalmistu alt välja ja igaüks võib seda proovida, et vabaneda kõigist oma vaevustest. Jätkasime teekonda Värska kirikusse ja kalmistule, kuhu on maetud tõelised seto inimesed.
Edasi jõudsime Seto Tsäimajja, kus meid ootas traditsiooniline seto köök, valida sai lihaga või lihata menüüd. Loomulikult on seto toit väga eriline ja ei pruugi kõigile meeldida. Menüüs oli sõir, juust seesami ja linaseemnetega, suuliim või külmsupp, seto paks pudõr ehk kartulipudru porgandiga ja lihaga, savvutõtt liha leevägä, tsäimaja piirak, maitsevesi ja küümnetsäi. Mõned inimesed valisid ka lihavaba menüü. Pärast kõigi lihatoidumenüü roogade proovimist oli minu jaoks kõige huvitavam külm supp, see oli osaliselt nagu värske köögiviljasalat.

Järgnes ekskursioon Setomaale, kus oli vana seto talu, must saun, elumaja, ait ja tall. Meile räägiti ühe talu krundist ja näidati kõiki hooneid, millest üks oli saun, mis töötab tänaseni ja mida saab internetis broneerida. Ukse ees, kus hoiti lina ja teravilja, oli suur jumal, tema nimi on Peko, ta toob Seto perekonnale viljakust ja igas peres peaks olema üks. Setod peavad ka karja. Nägime lehmi, kitsi, lambaid, kanu ja küülikuid. Oli ka lemmikloomi, nagu kass ja koer. Kõige põnevam oli kuulata lugusid setode eluviisist ja kostüümidest. Meile näidati maja sisemust ja erinevaid kostüüme erinevatel puhkudel. Peamised värvid olid punane ja must, mis pidi tõrjuma vaime ja kuradit, ning igal tüdrukul oli ka üksikute ehetega linane särk. Meeste rõivaste oluline osa on vöö, mis peegeldab perekonna staatust, sõltuvalt sellest, kuhu vöö on seotud, kas paremale või vasakule.

Pärast kõike seda tegime veel viimase peatuse Obinitsas, kus kuulasime elavat seto laulu ja saime rohkem teada ehete kohta. Meid võõrustas üks pere ja ma sain proovida nende isetehtud hõbeehteid ning sain aru, kui rasked ja kallid need võivad olla. Öeldakse, et seto naisi kuuldakse kõigepealt ja alles siis nähakse. Meile jagati autoriraamatuid koos laulusõnadega ja me saime üheskoos seto keeles laulda. Saime külastada Hal´as kunni galeriid ja seto lauluema mälestusmärki.

Reisiseltskond seto lauluema juures. Foto Virve Vihman.

Meie väikese teekonna lõpul käisime veel Saatse saapal. Tartusse jõudsime heas tujus ning olles rohkem teada saanud olulise soome-ugri rahva, seto rahva kohta, kelle kultuuri on UNESCO tunnustanud. Oleme tänulikud korraldajatele ja giidile, et saime selle kultuuriga lähemalt tutvuda.

Vera Petukhova on Narva kolledži tudeng, kes läbis õprirände programmi “Tartu aken”, kus tulevased eesti keele õpetajad osalesid üheksa nädala jooksul eesti ja üldkeeleteaduse instituudi õppetöös, keelesõbra- ja kultuuriprogrammis ning said osa ülikoolilinna elust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga