Mitmekeelne Tartu Ülikool: välistöötajate vaateid eesti keele õppele

Moon Meier

2024. aasta suvel kaitsesin magistritöö, milles analüüsisin Tartu Ülikooli välistöötajate keeleõpet toetavaid ja takistavaid tegureid. Keelekoolitajana andis see mulle võimaluse oma õppijate perspektiivi lähemalt tundma õppida. Jagan intervjueeritute mõtteid selle kohta, kuidas ülikool ning keeleõpetajad on nende eesti keele õppimise pingutusi mõjutanud. Uurimus põhineb 12 intervjueeritud välistöötaja kogemustel. 

Kõrghariduse keelsus ja keelekasutuse tasakaal ülikoolis on tundlikud teemad. Ühelt poolt riiklik ja ühiskondlik “tellimus”, et ülikool veaks eest eesti keele ja keeleõppe arendamist, teisalt rahvusvaheline, valdavalt ingliskeelne teaduskeskkond. Tartu Ülikooli püüet keelelise tasakaalu poole kajastavad muuhulgas “Tartu Ülikooli keele ja rahvusvahelistumise põhimõtted”. Üks osapool keeleõppe teemalises diskussioonis on või peaks olema ülikooli välistöötajad, kes eesti keelt õpivad. 

Minu intervjueeritud välistöötajad ei esinda keeleõppe mõttes “tüüpilist” või “keskmist” välistöötajat, kes on õppinud eesti keelt algtasemel¹, vaid pigem keeleõppega jätkajaid. Intervjueeritute keeleõppe motivatsiooni näitab seik, et kõik nad on osalenud ülikooli keelekohvikutes. Keelekohvikud on vaba keeleõppe formaat, juhendatud keelepraktika, mis on mõeldud osalejatele turvalise rääkimisvõimaluse pakkumiseks. 

Intervjueeritute keeleõppe motivatsioon tõukus nii soovist Eesti ühiskonda ja kultuuri paremini mõista kui ka isiklikest-perekondlikest teguritest, samuti toodi välja praktilisi põhjuseid – näiteks soov saada Eesti kodakondsus, leida tööd väljaspool ülikooli, igapäevaelus mugavamalt infot leida. 

Keeleõpetajal on võim ja mõju 

Õppijad ootavad keeleõpetajalt empaatiat, sõbralikkust, meeldivat kogemust ja suhtumist. Nad rõhutavad, et õpetajal on võim ja mõju. Kaks intervjueeritavat rääkisid negatiivsest kogemusest keeleõpetajaga (“range”, “ei sobi välistudengite õpetajaks”, “minu heaolu ei ole õpetaja asi”). Nii võib õpetaja mõjuda ka õppimissoovi vähendavana. Keeleõpet soodustavat õpetajat seevastu iseloomustasid intervjueeritud sõbraliku, julgustava, kannatliku ja inspireerivana, ta loob turvalise keskkonna, kus keelt praktiseerida. Rääkides keelekohvikute kontekstist – sellise juhendamise mõjul tunnevad kohvikulised end motiveerituna, enesekindlamana ning usuvad, et edenevad keeleõppes kiiremini. “Aga keelekohvikus, kuna see on väga algajate tase, on väga lihtne rääkida ja ma saan enesekindlamalt rääkida ja rohkem harjutada, nii et see on turvaline, parem keskkond. Ja Andra [juhendaja] on ka väga julgustav ja kannatlik, nii et see on olnud suureks abiks. Ma olen väga õnnelik, et liitusin keelekohvikuga, sest see on muutnud mind rääkides enesekindlamaks ja proovin ka väljaspool rääkida.” Olulist tuge tunti ka kaasõppijatelt, keeleõppele aitavad kaasa sõbralikud, toetavad ja aktiivsed grupikaaslased. 

Aitab elav suhtlus ja karistamatu võimalus vigu teha 

Intervjueeritud rõhutasid vaba rääkimise olulisust keeleõppes – vaja on teist inimest ja võimalikult palju ise rääkida. Keelekohvikut iseloomustasid intervjueeritud kui vaba ja turvalist keelepraktika keskkonda, kus vigade eest ei karistata. “[Keelekohvik] on koht, kuhu sa saad tulla ja eesti keeles rääkida ning sa ei pea kartma karistust, et sa ei ütle asju õigesti. Ma arvan, et see kirjeldab seda väga hästi. […] Ma arvan, et see on väga leebe. Isegi, kui sa kedagi parandad, on see väga leebe. See pole nagu: “oh taevas, mida sa teed?! Mida sa ütlesid?!” See on väga pingevaba. Pole hullu, te teete vigu, aga kes ei teeks vigu?” “[Keelekohvik] on väga interaktiivne formaat ja sul on võimalus eesti keelt harjutama ja see on hea praktika ja kõik inimesed on väga sõbralikud ja see on nagu safe free keskkond, kui sul ei ole… kui sa ei karda, et okei – ma tegin viga, sest kõik inimesed – me õpime koos ja ma arvan, see on ka väga, väga-väga hea, sest kõik kolleegid on abivalmis ja sõbralikud.”² 

Keerukas on aega leida 

Mitu intervjueeritut tunnustasid Tartu Ülikooli keeleõppekorraldust – ülikool pakub aktiivselt keeleõppevõimalusi, info on kättesaadav. Suurima takistusena tõid keeleõppijad välja ajapuuduse. Ülikooli töötajana on väga keeruline täita keelekursuste osalemisnõuet (75%), kursused on teadustöö kõrvalt liiga intensiivsed. Kesktaseme keeleoskusega ülikooli töötaja vajab praktilise suunitlusega keelekursust, talle ei sobi teoreetiline kursus koos filoloogiatudengitega. Keeleõppijad soovivad veelgi suuremat õppimisvõimaluste valikut: erinevaid formaate ja tasemeid, praktilisi keelekursusi edasijõudnutele. Neid aitaks, kui keeleõppeks oleks rohkem aega tööaja arvelt. 

Keeleõppe julgustamine on hea, survestamine ei toimiks 

Intervjueeritud välistöötajad olid üksmeelsed selles, et ülikool võimaldagu ja julgustagu keelt õppima, ent sund ega surve ei toimiks. Välistöötajad pooldavad ülikooli praegust de facto keelepoliitikat – keeleõpet soodustatakse, võimaldatakse ja nügitakse eri viisidel, aga ei kontrollita ega sanktsioneerita. “On raske minna ja öelda professoritele, et te peaksite midagi tegema, see oleks lihtsalt kohutavalt halb mõte. Ja keegi ei ürita seda teha, ja see on hea. See ei oleks produktiivne. […] Ma arvan, et passiivne julgustamine on hea.” “Ma tunnen, et nad [ülikoolis] on teinud, mida nad saavad teha, see on kursuste ja koolituste kättesaadavaks tegemine ja üliõpilaste ning personali julgustamine sellest osa võtma. Aga on raske […] öelda, et see on kohustuslik, sest paljud inimesed, eriti järeldoktorandid, on siin peamiselt töötamiseks. […] Siin tegeleb igaüks erineva uurimistööga ja erineval ajal, kõik töötavad.” Intervjueeritute hinnangul ei annaks survestamine head tulemust, vaid tekitaks vastuseisu. Toimiv lähenemine on võimaluste pakkumine – kes on valmis, see kasutab võimalust. Samuti toodi välja praktilisi probleeme – keeleõppeks ei saa kohustada, sest ühelt poolt on välistöötajate fookus teadustööl ja nad on väga hõivatud, teisalt on raske teadustöö kõrvalt keeleõppeks kõigile sobivat kursuste toimumisaega planeerida. 

Keeleõpetajana ning osalisena projektis, milles uurime keeleõppekorraldust, andis minu magistritöö väärtuslikku sisendit akadeemilise taustaga õppijate perspektiivist. Õpetajana aitasid intervjuud kaasa minu võimekusele astuda õppija kingadesse. Laiemate protsesside nägemise ja kujundamise vaatest on oluline näha keeleõpet nii riigi/ühiskonna, keeleõpetajate, keeleõppe korraldajate, ülikooli ja selle eestikeelsete töötajate, aga ka keeleõppijate seisukohast. 

¹ Ülikoolis läbi viidud keelehoiakute uuringu aruande põhjal hindavad välistöötajad oma eesti keele oskust valdavalt väheseks ja on keelt õppinud algtasemel; keeleõppega jätkajaid on vähem.
² Konkreetne intervjuu toimus eesti keeles, tsitaadi keelt ei ole korrigeeritud.