Mitmekeelne Tartu Ülikool: välistöötajate eesti keele õppimise kogemused ja edasivaade

Moon Meier

2024. aasta suvel kaitsesin magistritöö, milles analüüsisin Tartu Ülikooli välistöötajate keeleõpet toetavaid ja takistavaid tegureid. Keelekoolitajana andis see mulle võimaluse oma õppijate perspektiivi lähemalt tundma õppida. Tööst lähemalt loe siit. Jagan mõtteid ja kõhklusi, mis tõukuvad minu uurimistööst ja intervjuudest, aga lähevad sellest kauge(ma)le ega pretendeeri akadeemilisusele. 

Frustratsioon, vastikus ja toimetulekustrateegiad 

Keeleõpetajana ja keelekohvikute läbiviijana võin õppijate perspektiivi, rõõme ja raskusi küll aimata, aga nende paremaks mõistmiseks on vaja õppijatega rääkida. Intervjuude käigus räägiti keeleõppega seotud raskustest, mitmes intervjuus tugeva emotsiooniga. Frustratsioon ja stress on keeleõppeprotsessis paraku tavalised. Minu jaoks silmiavavad olid kirjeldused situatsioonidest, mil ülemäärane stress viis keeleõppe katkestamiseni. Ka katkestamine pole keeleõppes midagi haruldast, küll aga üllatas mind emotsionaalne laetus. Mitu intervjueeritut kirjeldasid, kuidas keele õppimine oli muutunud nende jaoks vastikuks. Selle taga oli kas ebameeldiv kogemus keeletundidest – sobimatu ja ebaefektiivne metoodika, ebasobiv õpetaja – kombinatsioon aja- ja energiaressursi puudumisest ning tajutud läbikukkumisest. Taasalustama või jätkama kannustas sel juhul uus ja parem kogemus keeleõppega ning ajaressursi tekkimine, et uuesti proovida. Oma igapäevatöös, keelekursustel eesti keelt õpetades näen palju väsimust, frustratsiooni ja strateegiaid, kuidas keeleõppe väljakutsetega hakkama saada. Keelekursus on disainitud võimalikult efektiivset õppimist silmas pidades, sellesse on püütud mahutada ka palju õppimisrõõmu, aga suurest soorituspingest pole pääsu. Minu väljakutse õpetajana on olnud ülemäärase pinge maha võtmine nii, et vajalik saaks siiski tehtud.  

Keelekohvikute kontekst on minu jaoks märksa lihtsam, sest väline soorituspinge puudub. Ühtlasi on keelekohvikutes osalejad reeglina kogenud keeleõppijad, kes õppejõududena valdavad parimaid õppimisstrateegiaid. Keelekohvikute pingekoht ei sarnane keelekursuste väljakutsetega (nt Kuidas üldse õppida? Kuidas keel toimib ja miks see ei ole süstemaatiline?!). Ma kahtlustan, et keelekohvikutes osalejad seavad endale keeleõppes väga kõrgeid nõudmisi ning nende frustratsioon tuleneb sellest. Samas suudavad nad huumori ja tugigrupi¹ abil ka edukalt pingeid maandada. 

Emotsioonide roll keeleõppes 

Otseselt või kaudselt jõudsid minu intervjueeritud ikka ja jälle keeleõppekogemustega seotud emotsioonide juurde. Seda nii takistavate kui ka soodustavate tegurite võtmes. Keeleõpetaja ja hiljutise magistrandina olen saanud ettevalmistuse selles osas, kuidas (keele) õppimine kognitiivsete protsesside mõttes toimub ning milline võiks olla selles vaates tõhus keeleõpe. Keeleõppe afektiivsest poolest on räägitud märksa vähem. Ka uurimissuunana on see üsna uus (vt nt Richards 2022; Alrabaj 2022; Shao et al 2019). Nii olen ma kogenud, et emotsioonide juhtimine virtuaalses või reaalses klassiruumis põhineb pigem intuitsioonil kui teadmistel. Keeleõpe aga kutsub esile tugevaid emotsioone – nii minus kui ka minu õppijates. Mida ja kuidas hakata peale oma pahameele ja väsimusega? Kuidas aidata õppijal frustratsioonist läbi minna? Kuidas tegeleda avaliku esinemise häbiga – õppijad peavad ikka ja jälle rääkima, tihti vigade ja raskustega. Kuidas luua sellist virtuaalset ruumi, et see oleks turvaline õppimiskeskkond, mitte pingeline situatsioon, kus õpikust võimalikult veatult maha lugeda? Keelekohvikute tajutava heaolu – õppijad iseloomustavad keelekohvikuid turvalise ja meeldiva kohana – panen ma välise soorituspinge puudumise arvele. Ma ei testi, mõõda ega kontrolli õppijate sooritust. Kuidas sellist pingevabadust ja õppimisrõõmu kanda üle tingimustesse, kus sooritust mõõdetakse? Kuidas luua hea õhkkond, edastamata sõnumit, et väga pingutada polegi vaja? Need ei ole keelekohvikute, vaid pigem keelekursuste käigus tekkinud küsimused. Kas stressivaba klassiruum on samavõrd tõhus (või tõhusamgi?)? Ja eelkõige – kuidas selliseid tingimusi luua? 

Ülikool panustab keeleõppesse 

Klassiruumist kaugemale minnes tõid mitu keeleõppijat välja, et nad on ülikooli keeleõppekorraldusega üldjoontes rahul. Märgati, et ülikool nügib välistöötajaid varasemast rohkem keelt õppima ning selleks on loodud mitmeid eri võimalusi. 

Olles lugenud ülikooli keelepõhimõtteid, sel teemal tehtud uuringuid ning saanud võimaluse magistritöö raames sel teemal pikemalt mõelda, näib mulle, et Tartu Ülikool võtab keeleõppekorralduses soovitusi tõepoolest arvesse. Viimastel aastatel lisandunud keeleõppevõimalused ja formaadid on varasematest soovitustest välja kasvanud. Huvilisemad keeleõppijad märkavad ja hindavad seda. 

¹ Üks intervjueeritud välistöötajatest tõi tugigrupi olulisuse sõnaselgelt välja: “Ma arvan ka, et see [keelekohvik] loob väga sõbralike inimeste ringi, kes on samamoodi keeleõppijad nagu sa isegi. Tegelikult on hea teada, et ka teised õpivad seda ja ka nendel on raskused. On oluline, et selline tugigrupp on olemas.” – seni avaldamata tsitaat intervjuust; tõlge inglise keelest – M. M.

Kirjandus 
Alrabaj, Fakieh 2022. The role of mixed emotions in language learning and teaching: A positive psychology teacher intervention. – System vol. 107 – https://doi.org/10.1016/j.system.2022.102821
Richards, Jack C. 2022. Exploring Emotions in Language Teaching. – RELC Journal, 53(1), 225 – 239. https://doi.org/10.1177/0033688220927531 
Shao, Kaiqi, Reinhard Pekrun, Laura J. Nicholson 2019. Emotions in classroom language learning: What can we learn from achievement emotion research? – System, 86, 102–121 – https://doi.org/10.1016/j.system.2019.102121