Välteharjutus alale- ja väljajuhatusega

Tambet Ott

[ajaveebi toimetaja avaldab teksti muutmata kujul]

Alalejuhatus

Kes tõesti arvab ennast millisel põhjusel tahes vajavat tõlgendamiseks lisaks tekstile endale ka infot autori või üllitamiskonteksti kohta, või ei ole niisama aldis vabast ajast suvalisi ülesandeid lahendama, siis olen Tambet Ott, eelmise õppeaasta klassi parim õpilane ühe Tartu piirkonnakooli 7. JA 8. klassi eesti keele ja kirjanduse tundides, lisaks mudilaskoori solist, ja ka see kaak, kes täiendas õpetajate vetsu alakomastatud potiluulet ebakohase vemmalvärsiga. Ülesande koostasin, illustreerimaks arusaama kõigist võimalikest eesti keele kolme välte ja kolme kõnetakti – spondeus, trohheus ja daktül – kombinatsioonidest. Jamb ja anapest on mingid mõttetud.

ÜLESANNE: Võrdle sõnade esimese ja teise silbi pikkusi, vii need kokku sobivate taktidega.

1.

Kehv kõhn poiss läksjäik must müts peaskuub karm palg halljalg nõrk all talhull hell hing sees.

Läks poiss kurb poisstumm usk toeks kuidmis tast sai kustteaks ma.

Üks paks poisskah kihk peasnarr naer näossuu meest must

läks kah kuidtast vist saipaks mees küll. (Hando Runnel)

2. Hele kole kala tuli üle surilina. Minu vana ema pidi oma vanaema maha vedelema panema.

3. Meie armas emme istub kirju auto katusel. Kõigi laste suured seljakotid aina häirivad.

4. Mulle tundub siinne onkel täitsa meeldiv põrgukandja. Teisi rahvaid tahtsin homme laita.

5. Tulime rulaga väheste konide vahele. Terava toruga virutan vihaselt jänese sabale sinika.

6. Kollane kaalikas veeretas sõõriku viimaste kaljude äärele. Kõigile lastele kangastus lõimetis.

7. Tartusse kärvama tulla_on võimsasti vahva! Kurtide poisside tarkusehambad_on rääsunud.

Alaltjuhatus (soovitan vahele jätta; kirjutan vaid blogipostituse vorminõuete järgimiseks)

Vastused:

1. Runneli luuletus – 6. takt. Kõik sõnad on ühesilbilised ja kolmandavältelised, täites kogu takti. Tegemist on spondeusega.

2. hele kole kala – 7. takt. Kõik silbid on lühikesed ja lahtised, isegi liitsõnades nagu surilina, tegu on esimese vältega. Viisakusest mainin ka ära, et kuigi selliste kahesilbiliste sõnade teine silp üksinda venib võrreldes esimese silbiga päris pikaks, siis lausekoosseisus lühendasin ka teise silbi võrdseks – Ei ole eriti populaarne hääldada surii-linaa.

3. meie armas emme – 1. takt. Pearõhuline silp on pikk ja lahtine, silbid on võrdlemisi sama pikad ja tegu on teise vältega. Tervitan ka kõiki neid päikesekiiri, kellede jaoks paistab sõnas väike läbi nunnutav liide -ke (vähe + -ke), hääldades seda kolmandavältelisena. Ega keegi teid takistama ei hakka, oma vastutus, tehke, mis tahate.

4. mulle tundub siinne – 2. takt. Esimene silp on pikk ja enamikul juhtudest kinnine (v.a teisi), teine silp tundub palju lühem. Tegu on kolmanda vältega.

5. tulime rulaga – 4. takt. Esimene silp on lühike lahtine, jättes teisest silbist mulje kui palju pikemast. Tegu on esimese vältega.

6. kollane kaalikas – 3. takt. Esimene silp tundub teisega sama pikk. Tegu on teise vältega.

7. Tartusse kärvama – 5. takt. Esimene silp on pikk ja kinnine, aga pikem kui teine. Need sõnad on kolmandas vältes.

Ümberejuhatus (ka see osa tuleks pigem vahele jätta, kes suutis välteharjutusele lisaks lugeda ülesandest välja ka mingitki poeetikat)

Eesti keele kasutajatele on omane moodustada sõnadest kokku lauseid. Tihtipeale need tähendavad midagi, kas siis moodustaja enda, või mõne tõlgendaja jaoks. See on eriti levinud proosatekstides. Luuletekstides aga (sealhulgas ka eesti keele harjutused) pööratakse peamine rõhk hoopis vormile, teksti tootmise mõte on katsetada keelematerjaliga. Mina ei ole ühegi jänese sabale sinikaid virutanud; ka Tartust ei ole ma hetkel kuhugi vaguralt surma ootama lahkunud, et alles elulõpul tagasi pöörduda – olen juba praegu siin. Hando Runneli tekstist esilduvat (mitte eenduvat) tähelepanekut kapitali akumulatsiooni kohta (rikkad saavad rikkamaks, vaesed jäävadki vaeseks) ei ole samuti eriti mõistlik pidada autori enese kommunismilembuseks, vaid jällegi, autor leidis keelematerjali, mängis sellega ja proovis niisama taustaks tekitada mingisuguse tähendusliku terviku.

Väidan siis lõpetuseks nii palju, et ei ole just eriti lihtne moodustada silbilis-rõhuliselt korrastatud lauseid. Parem ikka kui haiku.