Kaasõppija tagasiside kogemused

Kaasõppija tagasiside (ingl peer review) tähendab seda, et sarnases olukorras inimesed (nt samas aines osalejad, klassi- või kursusekaaslased, lõputöö kirjutajad) loevad üksteise kirjutatud tekste/tekstiosi ja annavad nendele tagasisidet. Niimoodi saab kirjutaja pärislugejalt teada, kuidas tekst mõjub; kas selles on kohti, mida peaks täiendama või parandama; mis on teksti tugevused jne.

Järgnevalt saate lugeda üliõpilaste ja lõputööde juhendajate kaasõppija tagasiside kogemusi. Kogemused näitavad, et esialgne mure või ettevaatlikkus selle tagasisidevormi ees võib asenduda üllatusega kasulikkuse üle. Muu hulgas tuleb välja, et kaasõppija tagasiside peab olema läbimõeldud ja tähelepanelikult korraldatud. Nippe tagasisideprotsessi toetamiseks ning tagasiside küsimisest ja andmisest üldiselt saab lugeda siit: https://www.teadustekst.ut.ee/mustandid-ja-tagasiside  

Loodame, et need kogemused innustavad üksteisele tagasiside andmist proovima või jätkama! 

Nele: Kaasõppija tagasiside sessioonid on üldjuhul järginud sama loogikat: tekstide esitamine tähtajaks, kirjalik tagasiside ja suuline tagasiside. Kogemused sõltuvad osalejatest ja nende huvist, teadmistest, ülesande mõistmisest ja valmidusest kaasa teha. Eelnimetatust sõltub omakorda kommentaaride kasulikkus: mõned on väga asjalikud, teised kasutud. Isegi kui mõni kommentaar pole asjakohane, saab teksti autor ikka kasu: kaaskirja kirjutades analüüsib ta oma teksti. See analüüsimine võib osutuda kasulikumaks kui mõni kommentaar.

Laura: Olen oma tutvusringkonnas mitmel korral võtnud kaasõppija tagasisides eestvedaja rolli. Eriti on minuga kaasa tuldud keerulisemate ülesannete puhul. Hästi on töötanud see, kui küsimus pannakse kommentaarina konkreetse tekstikoha külge. Kahjuks on kaaskiri üldiselt veel võõras, mistõttu pole kaaslased seda kirjutanud. Väga toredad hetked on olnud need, kui tagasisidestamises osalenud kaasõppija jagab mulle oma rõõmu: õppejõud kiitis just seda osa, mille täiendamisele olin tähelepanu pööranud. 🙂

Ilona: Minu esimene kaasõppija tagasiside kogemus oli seoses ühe doktoritööga, mis oli kauaks seisma jäänud. Lähteülesanne minule oli öelda midagi sellist, mis aitaks autoril uuesti oma teemasse minna ja tööga edasi liikuda. Kuna see oli päris ammu, ei nimetanud me tol hetkel seda mõttevahetust kaasõppija tagasisideks. Küllap me isegi ei teadvustanud, et niisuguse asjaga on tegemist. Mäletan tollest esimesest kogemusest enda mõtet: “Oleks keegi ka minu tööd niiviisi lugenud ja arvamust avaldanud”.

Eleriin: Ülikooli loengutes olen valdavalt kaasõppija tagasisidega kokku puutunud viisil, mis ei ole kuigi tõhus. Näiteks, kui ülesanne on lühikese ajaga kõrvalistuja töö kohta “midagi öelda”, ei pruugi olulisemad tähelepanekud kirja saada – ikka ütled esmajoones midagi julgustavat ja tihti üldist. Selleks, et kaasõppija tagasiside õnnestuks ja oleks nii tagasiside andjale kui ka saajale kasulik, võiks võtta eraldi aja, et õppijatele toda tagasisidevormi selgitada ja neid ka protsessis vaadelda-juhendada.

Reena: Minu esimene kogemus pärineb põhikoolist, kui õpetaja andis ülesande kaasõppija tööle punkte panna. Sellel polnud sisulise tagasisidega mingit seost. Esimese sisuka kogemuse sain esmakursuslasena ülikoolis, kus tagasisidestamise protsess oli väga täpselt korraldatud. Alguses ma ei mõistnud üldse, miks peab nii tagasisidet andma, aga protsessis nägin, et kaasõppijate kommentaaridest oli palju kasu. Samuti oli väga kasulik tagasisidet anda: kuna kirjutasime kõik samal teemal, aitas teiste tööde lugemine ülesandest ja ootustest paremini aru saada. 

Marielin: Kõige meeldejäävam kogemus on tõenäoliselt minu esimene tagasisidestamine. Mul ei olnud eriti aimu tagasiside olemusest ja sellega seonduvast. Protsessi lõpuks mõistsin, et kaasõppija tagasiside toob nähtavale need teksti aspektid, mis on enesele märkamatuks jäänud. Nüüd püüan ka ise tagasisidet andes tekstis niisuguseid kohti välja tuua. Samuti olen aru saanud, et samal teemal, kuid eri perspektiivist tekstide lugemine võimaldab teemaga põhjalikumalt suhestuda ja teadmisi kinnistada. 

Marri: Kaasõppija tagasiside on tore siis, kui tagasisidet osatakse anda või kui õppejõud on andnud juhised. Vastasel juhul muutub tagasisidestamine ebameeldivaks, kuna kaasõppija tahab kas tegevusega kiiresti ühele poole saada või elab oma irrelevantseid emotsioone teise peal välja. Minu kooliajal tagasiside andmist ega saamist ei õpetatud, kuid loodan, et seda tehakse nüüd (rohkem). Hea meel on näha, kuidas need õpilased, kes juba oskavad, tagasisidestamist korraldavad ja seda protsessi promovad.

Aimi: Mulle meenub esimesena just suuline tagasiside. Minu juhendatavad on enne suulist tagasisidet peegeldanud oma hirmu mulle, kuid pärast olnud positiivselt meelestatud ja hulga rõõmsamad. Nende sõnul seisneb kaasõppija tagasiside väärtus selles, et rühmakaaslased kinnitavad, et kirjutaja on õigel teel. Väga oluline on ka emotsionaalne tugi. Pärast esimest suulist tagasisidevooru antakse kaaslastele tagasisidet juba julgemalt ning tagasiside on asjalikum. Suuline tagasiside toetab tagasisiderühma kaaslaste vahel usalduse tekkimist, mis on rühma toimimise tähtis komponent.