Mis on eesti keeles erilist?

Liina Lindström

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Horisont keeleteaduse erinumbris 2020. aasta novembris (6/2020).

Eesti keel on üks umbes 7000 maailma keelest. Eesti keelel on vedanud – või siis meil on vedanud – et oleme selle keele oma aktiivses kasutuses säilitanud aastatuhandeid. Selle käigus on eesti keele muutunud väga palju – osalt koos teiste lähimate sugulaskeeltega (soome, karjala, lüüdi, isuri, vadja, vepsa, liivi ja nende murded), osalt aga omaenda teid pidi, sulatades ühelt poolt eesti murdeid ja lõunaeesti keelt, teiselt poolt saades pidevalt mõjutusi ka lähematest kontaktkeeltest, ennekõike balti keeltest (läti, leedu), slaavi keeltest (vene), germaani keeltest (saksa, alamsaksa, rootsi). Ühelt poolt soome-ugri algupära ja sellele iseloomulikud jooned, teiselt poolt pidev kontakt muude keeltega moodustavadki selle eripärase komplekti, mida nimetame eesti keeleks. Mis on aga see kombinatsioon keelelistest joontest, mis eesti keelt tänapäeval iseloomustab ja mis on see, mis võrdluses ülejäänud maailma keeltega on eriline?

Kõigepealt – keeltes on harva midagi nii unikaalset, mis teistes keeltes üldse puudub. Ühelt poolt seetõttu, et keeled peegeldavad endas inimkogemust, mis on suhteliselt universaalne: me kulgeme ajas – ning ka keeled väljendavad aega (nt ajavormid: käisin – käin); me räägime inimestest – keeles on isikukategooria (nt mina käin, sina käid); me eristame toimunud sündmusi võimalikest asetleidvatest sündmustest – keeled kodeerivad sageli irreaalseid, võimalikke sündmusi teisiti kui kindlalt toimunud sündmusi, näiteks tingiva kõneviisi abil: Kui ma praegu koju tuleksin, jõuaksin just Aktuaalse Kaamera ajaks). Teiselt poolt võivad keeled omavahel sarnastuda ka seetõttu, et eri keelte kõnelejad on pidevalt omavahel kontaktis, suhtlevad ja paratamatult võtavad üle ka teises keeles levinud jooni. Keelekontaktidest tingitud sarnastumise puhul on oluline mitmekeelsete inimeste roll ja keelevahetajate roll, kes võivad oma emakeele struktuure eesti keelt kasutades kasutusele võtta või võimendada. Eesti keele puhul peame lisaks Uurali päritolule rääkima veel vähemalt kahest keeleliidust, kuhu eesti keel on aegade jooksul kuulunud ja mille jälgi võib näha eesti keele grammatilises struktuuris: need on Läänemere keeleliit ja Euroopa keeleliit. Keeleliidu all mõistetakse tihedat kontaktala erineva päritoluga keelte vahel, mille sees esineb grammatilist sarnastumist.

Läänemere keeleliit koosneb laiemalt ümber Läänemere kõneldavatest keeltest, mis on aastasadade ja –tuhandete jooksul omavahel kokku puutunud. Eriti tihe on olnud kontaktid Läänemere idakaldal – läänemeresoome keelte ning indo-euroopa keelte hulka kuuluvate balti (läti, leedu) ja idaslaavi (vene, poola) keelte vahel. Seda piirkonda iseloomustab ennekõike asjaolu, et siin olnud tegemist tihedate mikrokontaktidega keelte vahel, mitte ühe keele domineerimisega piirkonnas – seetõttu on vastastikuseid mõjutusi grammatikas palju, ent need võivad olla üllatavates kombinatsioonides ja piiratud levikuga. Eriti tihedad kontaktid on olnud loomulikult lähimate naabritega, eesti keelel läti keelega, samasse punti kuulub ka liivi keel – nende kolme keele vahel on palju sarnastumistendentse. Näiteks on just neis kolmes keeles on välja arenenud kaudne kõneviis, mida soome või vene keeles pole. Samuti on läti keeles liivi ja eesti keele mõjul rõhk sõna esimesel silbil.

Teine keeleliit, mille mõjusid eesti keeles grammatilises struktuuris on näha, on Euroopa keeleliit. Euroopa keeleliidule pani aluse tõenäoliselt Rooma riik, mille ühiseks keeleks võib pidada ladina keelt. Eestisse jõudsid Euroopa keeleliidule iseloomulikud keelelised jooned ennekõike saksa keele vahendusel. On leitud, et eesti keeles on Euroopa keeltele iseloomulikke jooni enam kui soome keeles. Euroopa keeleliidu kaudu levisid eesti keelde näiteks küsisõna kasutamine täiendkõrvallausete sidendina (Koer, kes on tuppa kinni pandud) või vahendi tähenduse lisandumine kaasaütlevale käändele (koosolu väljendamisele lisaks) – Koer on ketiga puu külge kinni pandud.

Mille poolest siis eesti keel võrreldes teiste keelte silma torkab? Järgnevalt on toodud rida jooni, mis siinkirjutajale kui grammatikauurijale on kõige enam silma torganud.

1. Käänete rohkus
Üks silmatorkavamaid eesti keele eripärasid on käänete rohkus. Seda on peetud ka eesti keele õppimisel üheks kõige keerukamaks alaks. Et eesti keeles on just 14 käänet, nagu tavaliselt räägitakse, on siiski pigem lihtsustav kokkulepe. Lisaks kooligrammatikates toodud käänetele käitub käändetaoliselt veel ti-lõpuline distributiiv, mida võiks nimetada jaotavaks käändeks (Käin hommikuti jooksmas.), prolatiiv ehk läbiütlev (maitsi, meritsi, telefonitsi, meilitsi) või vana käändejäänuk instruktiiv ehk viisiütlev, millel peale keeleajaloolisi seiklusi (nt sõnalõpulise n-i kadu) päris oma lõppu enam polegi: palja jalu, omapäi. Need ei ole siiski nii produktiivsed kui ülejäänud käänded (ei saa kasutada kõigi sõnadega) ja osa on tõesti pigem käändejäänukid, seepärast neid päris kääneteks ei peeta. Kui vaadelda maailma keeli üldisemalt, siis tõesti – käänete rohkus keeltes ei ole väga tavaline. WALSis on 261 vaadeldud keele hulgas tervelt 100 sellist, kus üldse käändeid ei ole, ning vaid 24 keelt, kus käändeid on üle kümne, s.h eesti ja soome keel. Seega tõesti on käänete rohkus keeltes teiste keelega võrreldes pigem ebatavaline.

2. Astmevaheldus
Eesti keele käänamise-pööramise teeb keerukaks astmevahelduse süsteem: iga sõna kasutamiseks peame teadma, millised tüvevaheldused selle sõna puhul toimuvad. Keeleajalooliselt vanem astmevahelduse süsteem on laadivaheldus, kus mingi häälik kaob käänamise pööramisel või selle kvaliteet („laad“) muutub: tuba: toa, saagima: saen, poeg: poja. Teine astmevahelduse süsteem puudutab vältevaheldust: sepp : sepa (II välde) : seppa (III välde), suudelda (II välde) : suudlen (III välde). Vältevaheldus on keeleajalooliselt uuem nähtus. Kui tänapäeval keelde uued sõnad tulevad, siis sõltuvalt sõna struktuurist alluvad nad vältevaheldusele (nt fond: fondi : fondi), aga laadivahelduslikke sõnu eesti keelde ei lisandu.

3. Välde
Välde on kahtlemata eesti keele kõige tuntum ja seetõttu ka kõige erilisem nähtus keeleteadlaste hulgas. Kui maailma keeltes on tavaline, et eristatakse lühikesi ja pikki häälikuid, mis tähendusi eristavad (näiteks soome tuli ’tuli’ ja tulli ’toll’), siis eesti keeles on kolm pikkusastet: sada : saada (saatma käskivas kõneviisis) : saada (saama da-tegevusnime vorm); kala : kalla (’lill’) : kalla (kallama käskivas kõneviisis), mis kõik on erineva tähendusega. Kuigi kolm pikkuseristust ei ole päris võimatud ka muudes maailma keeltes, ei ole süsteem mujal nii ulatuslik. Sugulaskeeles inarisaami keeles on kolmene pikkuseristus võimalik vaid konsonantidel, näiteks l-hääliku puhul sõnas määli [mææli] ‘supp, akk/gen’ : määḷi [mæælli] ‘supp, nom’ : määllid [mæælːlid] ‘supp, part’.

4. Vokaalide rohkus
Eesti keeles on 9 vokaali /a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü/ ning sellega paistab ta maailma keelte hulgas hästi silma: WALSi järgi näiteks 564 vaadeldud maailma keele hulgas oli vaid 184 (33%) sellist, kus vokaale on üle 7 (sh soome keel). Teada-tuntud näide on eesti keele õ, mida ka soome keeles pole. Selle puhul on eripärane siiski märk, mida selle hääliku üleskirjutamiseks kasutame, mitte niivõrd häälik ise – üsna lähedane häälik on olemas vene keeles, aga ka vadja ja liivi keeles. Keeleõppe seisukohast on vokaalirohkus muidugi keeruline – kuidas õpetada eesti keele vokaale eristama ja hääldama neid, kelle emakeele vokaalisüsteemis on võibolla ainult 3-5 vokaali? Lisaks vokaalirohkusele on eesti keelele iseloomulik ka vokaaliühendite ehk diftongide rohkus – neid on üldkeeles tervelt 36 (ai, ae, au, ei, oi jne), murretes veelgi enam (ka näiteks öü, eü).

5. Kaks tegevusnime
Eesti keeles on kaks tegevusenime – ma- ja da-tegevusnimi (nt kandma ja kanda). Enamik ümberkaudseid keeli ajab läbi vaid ühe tegevusnime ehk infinitiiviga. Lisaks eesti keelele on ma-tegevusnimi olemas ka teistes läänemeresoome keeltes. Infinitiivid esinevad tüüpiliselt koos teiste verbidega ja moodustavad verbikette, millel on mingi grammatiline tähendus. Eesti da-infinitiivi kasutatakse üsna sarnaselt teiste Euroopa keeltega. Eesti ma-tegevusnime kasutatakse siiski piiratumalt kui da-tegevusnime: ennekõike tegevusse suundumise tähenduses, nt lähen sööma, tulin sinuga rääkima (vrd inglise I came to talk to you), hakkan rääkima, aga kasutatakse ka mujal, näiteks modaalverbiga pidama: pean rääkima. Lisaks kahele tegevusnimele on eesti keeles veel mitmeid tegusõnade käändelisi (infiniitseid) vorme: nt Horisonti lugedes, Horisonti lugemas, lugemaks Horisonti, Horisonti lugemata jne. Nende rohkust on peetud vanaks Uurali keelte pärandiks eesti keeles. Maailma keeltes on tegusõnade infiniitsed vormid küllalt laialt levinud, ent infinitiiv koos oma spetsiifiliste kasutusaladega on omane ennekõike indoeuroopa keeltele. Seega on eesti keel siin korraga nii haruldane kui tavaline, sõltub, kust poolt vaadata.

6. Osa-terviku eristamine
Eesti keele üks keerukamaid ja omapärasemaid kohti on kahtlemata aluse ja sihitise käändevaheldus. Nii näiteks eristame täis- ja osaalust: Ema aias on lusitaania teeteod / teetigusid ja leiame need ilmselt pisut erineva tähendusega olevat. Veelgi keerulisem on sihitise käändevaheldus, kus vahelduvad osastav, omastav ja nimetav kääne: Ma lugesin Horisonti / ma lugesin Horisondi läbi / Horisont loeti läbi. Selle eristuse taga on mitmeid mõjureid, mis käändevahetust reguleerivad. Näiteks eitavas lauses on sihitis alati osastavas käändes (Ma ei lugenud Horisonti.) Üks olulisemaid mõjureid on aga kvantitatiivne määratletus: kas tegemist on kindla hulgaga või ebamäärase kogusega. Lauses Ma sõin tordi ära mõeldakse mingit konkreetset kogust või portsjonit torti, lauses Ma söön torti on tegu pigem ebamäärase kogusega. Sihitise käände valikul loeb ka tegevuse lõpetatus või lõpetamise võimalikkus: Ma lugesin Horisonti kirjeldab vaatlushetkel lõpetamata sündmust, Ma lugesin Horisondi läbi aga selgelt selle lõpetatust. Osa-terviku taoline eristamine tundub unikaalne, ent siiski pole seda – see toimib ka lähemates sugulaskeeltes (soome keeles veelgi ulatuslikumalt kui eesti keeles), aga ka naaberkeeltes – nt läti, leedu ja vene keeles, neis siiski oluliselt piiratumalt. On arvamusi, et osa-terviku taoline eristamine on välja kasvanud vanadest kontaktidest balti keeltega.

7. Kaudne kõneviis
Eesti keeles on spetsiaalne kõneviis – kaudne kõneviis tunnusega -vat – mis väljendab seda, et teade, mida lausega väljendatakse, on kuuldud kellegi teise käest: Mari olevat poest kommi ostnud. Lisaks on eesti keeles hulgaliselt enam-vähem samaväärseid grammatilisi võimalusi teate vahendatuse väljendamiseks: Mari olla poest kommi ostnud. Mari pidi haige olema. Mari teinud veel viieaastaseltki püksi. Nagu juba enne mainitud, selline kaudne kõneviis on keele grammatilises süsteemis olemas eesti, läti ja liivi keeles. Leedu keeles päris oma kõneviisi ei ole, ent mineviku kesksõna väljendab sageli sedasama teate vahendatust. Euroopas on ka teine piirkond, kus teate vahendamiseks on olemas spetsiaalsed grammatilised vahendid – Balkani poolsaare keeled – , ent üldiselt eriti just Euroopa kontekstis on tegemist unikaalse nähtusega. Keeletüpoloogias räägitakse sel juhul evidentsiaalsusest ning kaudne kõneviis väljendab vahendatud evidentsiaalsust: seda, et teate allikas ei ole kõneleja. Keeltes on siiski ka selliseid markerid, mis väljendavad, et kõneleja on asja kas oma kõrvaga kuulnud või oma silmaga näinud või siis hoopis järeldanud millestki teate sisu. Kui vaadata taas WALSi kaarti, siis näeme, et 418st analüüsitud keelest 181-l ei ole üldse grammatilisi evidentsiaalimarkereid, ülejäänutes on olemas mingit grammatilised vahendid teate allika väljendamiseks, kõige sagedamini just teate vahendatuse väljendamiseks. Seega maailma keelte taustal ei ole tegemist väga erilise nähtusega, küll aga Euroopa kontekstis.

8. Sõnajärg
Eesti keele sõnajärg on üsna vaba. Tuntud näide on lause Tihti tähti taevas nähti, kus sõnu on võimalik igal viisil ümber kombineerida, ilma et lause meile otseselt vigane või arusaamatu tunduks. Teisalt on eesti keeles siiski mõningaid sõnajärjepiiranguid. Eriti kirjalikus keeles on eesti keeles tugev tendents paigutada verb lauses 2. positsioonile: Malle läks hommikul kooli. Kui lauses sõnu ümber paigutada, siis just verb on see, mis tahab säilitada oma teist positsiooni: Hommikul läks Malle kooli. Kui suhteliselt vaba sõnajärg on keeltes, s.h meie naaberkeeltes laialt levinud, siis nõue „verb teisel kohal“ on pigem ebatavaline ning on levinud peamiselt germaani keeltes. Eesti keeles on see seotud saksa keele pikaajalise mõjuga.

Mida eesti keeles ei ole?
Keel võib olla eriline ka selle poolest, mida seal ei ole. Mõned laialt levinud müüdid eesti keele kohta on, et seal ei ole tulevikku ja seal ei ole sugu. Grammatilise tuleviku puudumine tähendab seda, et keeles ei ole spetsiaalset ajamarkerit tuleviku väljendamiseks (nagu on näiteks mineviku jaoks –i- või –si-: tul-i-n, käi-si-n). See ei tähenda, et keeles ei saaks kuidagi tulevikutähendust edasi anda – saab küll, näiteks ajamääruste abil (Homme on ilus ilm.), saama-verbi abil (Tulevik saab olema helge.) või hakkama-verbi abil (Mari hakkab sagedamini Horisonti lugema.). Grammatilise tuleviku puudumine maailma keeltes on üsna tavaline: WALSi 222 uuritud keelest pooltes (112) ei ole spetsiaalset tulevikumarkerit. Tähelepanuväärne on tuleviku puudumine seega peamiselt Euroopa kontekstis, sest ümberkaudsetes indoeuroopa keeltes see kategooria on olemas (nt läti keeles on olevikus es runāju ‘ma loen’, tulevikus es runāšu ’ma loen (tulevikus)’.

Sama võib öelda ka grammatilise soo kohta: ehkki indoeuroopa keeltes on kõigile sõnadele omistatud mingi grammatiline sugu, mis baseerub (osaliselt) bioloogilise soo eristusel (nt saksa der Mann ’mees’, der Hund ’koer’ on meessoost, aga die Frau ’naine’, die Katze ’kass’ naissoost sõnad) ei ole selline süsteem keeltes üldsegi mitte väga tavaline. WALSis analüüsitud 257 keele andmetel oli üle poole keeltest (56%) sellised, mis üldse mingit sooeristust ei teinud, ning 84 (33%) sellised, mille puhul sõnadele on omistatud sugu, mis vähemalt osaliselt põhineb bioloogilise soo eristusel. Paljudes keeltes on aga hoopis klassifikaatorid, mis klassifitseerivad sõnu täiesti teistsugustel alustel (nt väliskuju vms). Seega on eesti keel ilma grammatilise soota pigem tavaline keel. Soo puudumine võib eriline või kummaline tunduda pigem mõne indoeuroopa keele kõneleja perspektiivist.

Kas eesti keel on siis eriline? Nii ja naa, sõltub, küsija keelelisest taustast. Eesti keeles on mitmeid vähelevinud jooni (neist erilisim välde), ent enamik jooni on levinud laialt ka teistes maailma keeltes. Paljud siin mainitud nähtused on levinud ka meiega kontaktis olevates keeltes. Kokku on siiski tegemist täiesti unikaalse kombinatsiooniga, mil nimeks eesti keel. Hoolimata kokkupuudetest meist täiesti erinevate indoeuroopa keeltega on eesti keel säilitanud oma tuuma, mis on paljuski ühine teiste Uurali keeltega ning eriti muidugi lähemate läänemeresoome keeltega. Kontaktid teiste keeltega võivad aga sünnitada uusi kategooriaid grammatikasse.

Üldiselt öeldakse, et grammatika, eriti morfoloogia on keele kõige püsivam osa. See on nagu keele üdi ja kondid – muutub aeglaselt, pika aja jooksul, erinevalt sõnadest, mis tulevad ja lähevad.

Liina Lindström (1973) on Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi tänapäeva eesti keele professor. Tema peamised uurimisvaldkonnad on süntaks, eesti murded, dialektoloogia, murdesüntaks, keele muutumine, keele varieerumine ja grammatika.