Esmakursuslase e-õppe muljed

Agnes Lea

Esmakursuslasena on mu tunniplaan sisustatud iga päev esmaspäevast reedeni 36 EAP mahus olevate ainetega. Nendest kaks on pooleldi e-õppe põhised ja ülejäänud on peamiselt loengud ning seminarid. Paljud õppejõud on leidnud mitmesuguseid lahendusi, kuidas nad on aineid ümber organiseerinud. Mõni on näiteks videotele ja slaidiesitlustele kindlaks jäänud, mille eeliseks on kindlasti see, et mis ka ei juhtuks, need on Moodle’is alati kättesaadavad ja järelvaadatavad. Kuid miinusena näen, et neid kohe järele vaadata väga ei tihka, mistõttu võib materjali lõpuks väga palju kokku kuhjuda. 

Minule, nagu õppejõududelegi, on veebiseminarid aga uutmoodi lähenemine. Keeleteaduste alustes, ladina keeles ja maailmakirjanduses on veebiseminarid olnud sellises keskkonnas nagu BigBlueButton ning tuutoriõppes keskkonnas Zoom, kus mõlemas saab edastada nii videot kui ekraanipilti. Õnneks midagi alla laadima pole pidanud, kuigi nendega on olnud mitmesuguseid äpardusi: kas video on kogemata unustatud salvestama panna, uut slaidiesitlust ei ole saadud vahetada või hääl ja pilt pole läbi tulnud. Siiski pean tunnistama, et olenemata veebiseminaride kitsaskohtadest, selline õppe läbiviimine meeldib mulle kõige rohkem, sest siis ma olen õigel ajal kohal nagu tunniplaani kohaseltki. See annab võimaluse kohe küsida, kui midagi jääb arusaamatuks ja tekitab tunde, nagu olekski päriselt auditooriumis, sest ka teised üliõpilased on samal ajal olemas. Meid on veebiseminarides olnud umbes 10 kuni 20 ja kuna suulist arutelu kui sellist pole väga olnud (välja arvatud tuutoriõppes), siis on enam-vähem hakkama saadud.

Nii mõneski aines oleks meil enne eksameid pidanud olema tunnikontrollid, kontrolltööd, praktilised tööd, rühmatööd, sõnadetööd ja ettekanded, mis nüüd ära jäävad, ning allikatega uurimused, mis arvatavasti tulevikku lükkuvad. Ka oli paljudes ainetes oluline osalusprotsent ehk kohalkäimine, mis nüüd on asendunud iseseisvate töödega, mis tuleb kindlaks ajaks ära saata, et arvestust saada või punkte koguda. Teemade kordamiseks ja kinnistamiseks on mõned õppejõud eelistanud anda igal nädalal väikesed töid, mis tuleb ka tähtajaks ära saata ning millele hiljem antakse tagasisidet. 

Hetkel mulle tundub küll, et õppejõud on üliõpilastega arvestanud ja midagi kaelamurdvat pole iseseisvaks õppimiseks veel antud. Samuti on võimalik, et nad veel otsivad uusi viise, kuidas meile õpet korraldada nii, et see oleks kõigile mugavam ja arusaadavam – kohe alguses seda loota olekski liiga palju. Õnneks saadavad mõned õppejõud mitu päeva varem aine sisu kirjelduse – see on hea viis end ette valmistada ja aega planeerida. Sellist pikaajalist distantsõpet ma tegelikult pikemas perspektiivis aga küll ette ei kujuta. Ikkagi jääb võrreldes kontaktõppega õppejõu ja teiste kursusekaaslaste lähedusest puudu, mistõttu reaalne kohalolek ja suhtlemine on õppeprotsessis kindlasti tähtis aspekt, mis igal juhul olema peaks, sest virtuaalne suhtlus läbi ekraani seda siiski kompenseerida ei suuda.

Agnes Lea on eesti ja soome-ugri keeleteaduse bakalaureuseõppe esimese aasta üliõpilane

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga