E-õppest magistrandi perspektiivist

Jari Pärgma

Minu mõtted seoses e-õppele täielikult või osaliselt üleminekuga (mitte ainult karantiini tõttu, vaid ka tulenevalt eesti viipekeele tõlketeenuse mahu piirangust.)

Esmalt tundsin väga muret, kuidas ma e-õppega hakkama saan. E-õppes peaksin kasutama vaid eesti keelt, mis on minule võõrkeel. Kartsin, kas ja kuidas õppejõud ning teised kaasüliõpilased mind mõistavad, kui selgelt ja täpselt (teistele mõistetavalt) suudan oma mõtteid väljendada.

Minu hirm oli asjatu, sest suhtlemine nii õppejõududega kui ka kaasüliõpilastega  on üldiselt hästi laabunud.

Senise kogemuse põhjal olen aru saanud, et erinevad õppejõud lähenevad e-õppele erineval viisil. On neid, kelle ülesanded on väga hästi läbi mõeldud (panevad mõtlema ja võimaldavad üliõpilaste omavahelist koostööd). On aga ka õppejõudusid, kelle antud ülesande eesmärk jääb arusaamatuks. Tundub, et täidetakse justkui formaalset nõuet, mis ei aita ainet omandada ja millele kulub hulk väärtuslikku aega (näiteks terminitele definitsioonide otsimine).

Oleks hea, kui õppejõud suudaks end asetada aeg-ajalt üliõpilase rolli ja mõelda, kuidas ning milliseid ülesandeid e-õppes anda, et sellest oleks võimalikult palju kasu ja et see oleks ka säästlik aja mõttes. Mitte ainult eriolukorra perioodil, vaid ka tulevikku vaatavalt. 

See ei ole etteheide, vaid lihtsalt soovituslik tähelepanek. Olen ka ise nii üliõpilase kui ka õppejõu rollis, mistõttu tean, kui keeruline on nüüd oma tööd ümber teha, kui oled arvestanud kontakttundidega. Aus tagasiside ja mõistlik üksteisega arvestamine on alati parim abivahendid.  

Jari Pärgma on eesti ja soome-ugri keeleteaduse magistriõppe teise aasta üliõpilane

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga