“Uskumatu, et juba on täis kaks nädalat!”

Marin Jors

Uskumatu, et juba on täis kaks nädalat! Kaks nädalat eriolukorda, kaks nädalat inimeste vältimist, kaks nädalat e-õpet. Ühest küljest on see aeg läinud linnutiivul. Ikka väga kiiresti. Teisalt aga tundub, et aeg, mis ma olen isolatsioonis olnud, pole kohanud teisi tudengeid ega õppejõude, on olnud äraütlemata pikk.

Aineid on mul vähe. Viimase aasta viimane semester ju! Kuid ka nendes vähestes ainetes on toimunud suure ümberkorraldused. Ühtegi veebiseminari mul olnud ei ole. Üks vist aprillis tuleb. Küll aga on palju kirjutamist (tänapäeval siis trükkimist) ja grupitöid-arutlusi. On näha, et õppejõud proovivad antud olukorrast parimat võtta ja anda. Kuid milline näeb minu nädal uue süsteemi järgi välja?

Esmaspäevad olid mul enamasti kõige pikemad. Kl 12-16 oli Poliitilise kultuuri ja poliitilise kommunikatsiooni seminar. Varem istusime me pea neli tundi koos (paus oli 15 minutit ja seminar kestis kl 16ni) ja arutlesime erinevatel poliitkommmunikatsiooni teemadel. Nüüd aga saadetakse meile nädalavahetusel lugemismaterjali ja teema, me peame moodustama kolmese rühma ning arutlema sel teemal. Esmaspäeval kl 15.45ks (kui seminar peaks kirjade järgi lõppema) peame postitama kokkuvõte oma arutlusest. Näiteks sel esmaspäeval oli meil kaks arutelu teemat. Esmalt pidime arutlema demagoogia võtete üle poliitikas ja seejärel infokorratusest/valeinfo levimisest poliitikas. Loomulikult on olulised näited, millel meie arvamus põhineb. Niisama lahmimist õppejõud ei aktsepteeri.

Teisipäevasest seminarist on mul kõige rohkem kahju. Lihtsalt Avaliku esinemise õppejõud Tõnu Lehtsaar on ise nii vahva ja tudengi suhtes toetav. Tema seminare ma tõesti ootasin ja nautisin. Paraku on tema otsustanud, et seminare enam ei toimugi (kuidas esinemise puhul saakski?). Peame vaid ette valmistama oma ettekande, vaatama Youtube’st esinemisi ja selle põhjal viimase n-ö eksamivormi ära tegema. Ma ei tea, kas minu enda pettumus oli niivõrd suur, aga kui õppejõud meile edasise töökorralduse kohta e-maili saatis, siis mulle tundus, et ka tema ise on väga pettunud.

Kolmapäeviti on mul Loovkirjutamine. Seal olen registreerunud Eluloo kirjutamise gruppi. See on ka ainus aine, kus võib-olla tuleb veebiseminar. Aine meeldis mulle küll ka juba enne eriolukorda: väikeses grupis kirjutamine, teiste töödega tutvumine, arutlemine. Palju suhtlust ja individuaalset lähenemist. See õppejõud on ka ainus, kes küsib tudengite arvamust: kas veebipäevik meile sobib, kas kodused tööd tunduvad mõistlikud, kas tähtajad on okeid ja kas me kiidame veebiseminari heaks. Ma arvan, et see on aine, mis aitab minul hulluks minemist vältida. Läbi veebipäeviku saan osa teiste elust. Ei tunne end nii üksikuna. Loomulikult see ei asenda päris kontaktõpet. Kuid raskel ajal abiks ikka (juba sain kaastudengilt märkuse veebipäeviku põhjal, et “raskel ajal abiks ikka” on minu parasiitväljend). Samas õhtuti enda sissekannet tehes aitab see kuidagi päevi markeerida: need ei ole lihtsalt üks halli massina jooksev joru. Igast päevast tuleb leida miskit erilist, millest kirjutada. Iga päev ongi eriline.   

Neljapäevad olid need kõige jubedamad päevad. Hommikul 8.15 oli ühe ajakirjanduse eriala legendaarse õppejõu loeng. Sellest polegi suurt midagi rääkida. Selle asemel, et iga neljapäeva hommik peab 8.15 kodutöö tema laual olema (muidu vastu ei võta ja hinde parandamisvõimalust seal aines ei ole) ja punkt 8.15 algab kontrolltöö, peab nüüd iga reede 17.00 Moodlesse oma kodutöö esitama. Loenguid ei toimu, kodulugemise kontrolli ei toimu. Tema on ka ainus õppejõud, kelle puhul ma kardan, et loengud toimuvad suvel. Kes siis ikka suvel ülikoolis istuda sooviks?

Eriolukord on andnud mulle palju vabadust: millal teha, kellega teha, kuidas teha. Kindlasti on see hea kogemus nii minule, kaastudengitele kui ka õppejõududele. Minu kui tudengi jaoks on kõik läinud sujuvalt, kuid ma tean, et selle taga on õppejõudude raske töö ja ajude ragistamine, kuidas õpinguid ümber korraldada. Arvan, et kui tudeng soovib, saab ta ka praeguses olukorras oma teadmised kätte. Muidugi on alati võimalus viilida, nihverdada ja kurta, et e-õppe kvaliteet on kehv. Kuid seda kõike saab ka tavaolukorras kontaktõppe korral, kas pole nii? Muidugi ei asenda e-õpe mitte kuidagi inimkontakti, mille järgi tunnen suurt vajadust. Kuid raskel ajal abiks ikka!

Marin Jors on eesti ja soome-ugri keeleteaduse bakalaureuseõppe kolmanda aasta üliõpilane

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga