Koodivahetus igapäevases kirjalikus vestluses
Karet Eesmäe
Sotsiolingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vastastikust suhet: seda, kuidas keel mõjutab ühiskonda ja vastupidi (Wardhaugh, Fuller 2015: 15). Kultuuriministeerium (Arvisto 2019) kuulutas 2020. a digikultuuriaastaks toona veel teadmata, kui palju eesootav koroona-aeg meid digikultuurile ja -lahendustele mõtlema paneb. Tehnoloogilised arengud (nutitelefonid, laua- ja tahvelarvutid, kiirsuhtlusäpid jt) viivad teadupoolest aina suurema üleilmastumiseni, mida muu hulgas ilmestavad meie igapäevases vestluses kasutatavad teiste keelte elemendid. Ent teine (suuline) keel pole ainus, mis keelekasutust mõjutab: kirjaliku suhtluse puhul teevad seda ka GIFid (ehk liikuvad lühikesed pildid) ja tujukujud. Keelelist käitumist, kus kõneleja vahetab suhtluses ajutiselt keelt, st kasutab vestluses ühel või teisel põhjustel mingi muu keele elemente, nimetatakse mitmekeelsusuuringutes koodivahetuseks.
Koodivahetuse eesmärk ja võimalused
Koodivahetus on keskne teema just interaktsioonilises ehk suhtluse sotsiolingvistikas. See on sotsiolingvistika haru, mis uurib keele kasutust ja varieerumist suhtlustegevustes ja seda, mida keelekasutaja suhtluseesmärkide saavutamiseks eri keeltega teeb. Suuna tuntumaid esindajaid on John J. Gumperz. Tema teos “Discourse Strategies (1982) on üks valdkonna klassikuid. Koodivahetuse all mõistetakse eri keelte, aga ka stilistiliste elementide vahelduvat kasutust suhtluses. (Tannen 2004: 76–77) Võimalike näidete peale mõeldes meenub ilmselt esimesena ingliskeelsete väljendite kasutamine eestikeelses jutus. On igati loomulik, et teiste keelte elemente pruugitakse. Nii on see alati olnud ja nii ka jääb. Lisaks sõnavarale võidakse üle võtta lause grammatiline ehitus, näiteks ei käänata sõnu enam ka eesti keeles, sest inglise keeles käändeid kui selliseid pole. Koodivahetus on seegi, kui öelda aitäh asemel tänks, mängida eri aktsentidega või muude foneetiliste nähtustega (nt palatalisatsioon, intonatsioon jt).
Koodivahetusel on mitmeid funktsioone ja teoreetikud on neid vastavalt kontaktsituatsioonidele ja keeleandmetele erinevalt liigitanud ja mõtestanud (vt tabel Zabrodskaja 2006: 233). Üks neist on afekti väljendamine, milleks muu hulgas kasutatakse interjektsioone (Gumperz 1982, viidatud Bailey 2000 järgi).
1. pilt illustreeribki ingliskeelset koodivahetust. Näeme, kuidas 1. vestleja (hallil taustal) kasutab esimeses kõnevoorus lausesisest koodivahetust ehk ingliskeelset väljendit omg (oh my god, mis tähendab ‘issand jumal’), mis on mõeldud heatahtliku reaktsioonina eelnevale. 1. vestleja viimases kõnevoorus on taaskord ingliskeelne väljend, mis on küll kirjutatud eesti keele päraselt fakk (pro fuck). Nii omg kui ka fakk on mõeldud emotsiooni edastamiseks. Juhin tähelepanu, et mõlemad on kultuurispetsiifilised märkused, mis (teoreetiliselt) võiksid jääda arusaamatuks.
Seevastu kummalegi osalejale ei tekita see probleeme (seda tõendab 2. vestleja vastureaktsioonina “hõigatud” Eksole!!!). Teise keele elemendid muidu eestikeelses jutuajamises ei põhjusta osalejate vahel ebakõla, sest on teada, et vestlejad valdavad inglise keelt vabalt.
Toonitan, et tänu sotsiaalmeediale, võimalusele maailmas ringi rännata ja inglise keele laiale levikule on kultuurispetsiifilised viited (ja koodivahetuse funktsioonid) märkimisväärselt ulatuslikumad. Ka vestlustes oma itaalia sõbraga ehib meie suhtlust sageli hüüatus omg, kusjuures omavahel kirjutame hoopiski prantsuse keeles. Kuivõrd me tegelikult oleme erineva (kultuuri)taustaga, ent sellegipoolest saame omg’ist üsna ühtmoodi aru, näitab see, kuivõrd suur mõju on meediastumisel ning inglise keelel (ja kultuuril) tegelikult.
Kontekst ja keel, mida me kasutame (kas või ühe keele eri registrid), on tihedalt seotud. Meil on lihtsam kasutada sõna selles keeles, milles me seda kuulnud oleme. Seda näitlikustab järgmine näide 2020. aastast.
Nimelt kasutab 1. vestleja esimeses muidu eestikeelses kõnevoorus ingliskeelset mõistet “minister of loneliness”. Säärane ametipost loodi Ühendkuningriigis, et pöörata rohkem tähelepanu üksindusele (ja üksildusele), mis toob teinekord kaasa vägagi nukraid tagajärgi, ja püüda seda leevendada. Mis puutub ingliskeelsesse väljendisse, siis probleem pole ju selles, nagu ei oskaks vestleja seda eesti keelde tõlkida. Vastupidi: vestluses tõendab lause „meie mõisahärra on selles mõttes minister of loneliness, et ta garanteerib, et võimalikult suur osa ühiskonnast tunneks üksildust“ seda, et kõneleja mõistab täielikult väljendi tähendust.
Ometi jääb ta ingliskeelse “minister of loneliness” juurde. Näeme ka, kui sujuvalt koodivahetus tegelikult toimub. Ka 2. vestleja aktsepteerib ingliskeelset konteksti, vastates „Truuuu“ (pro „True“ või isegi „Trueeee“), mis on eesti keele reeglite põhjal kirja pandud häälduspäraselt. Seevastu sisu poolest võtab vestlus täiesti teise suuna ja sisu, mis on edasi antud koodivahetusega, edastatakse huumori võtmes (on karnevalistatud). Sellega paigutatakse öeldu uude konteksti, kus see on (kurvaks) naljaks pööratud, kusjuures mõiste algne sisu on muudetud vastupidiseks. Vestluses vihjatakse päevapoliitilistele teemadele, sestap toob 2. vestleja sisse poliitikud, kelle otsused ja sõnavõtud on vastandanud eri ühiskonnagruppe, ja kes on leidnud, et kõik ei ole võrdsed. Arutelu tragikoomilisust rõhutavad naervad tujukujud eespool (omakorda koodivahetus, mille mõte on vestluses pinget vähendada).
Digiajastu koodivahetus
Sotsiaalmeedia platvormide ja laiemalt meediastumise mõjul on hakanud kanda kinnitama elemendid, mis pole enam niivõrd keelelised, ent mida tuleks siiski pidada koodivahetuse osaks – nendeks on tujukujud ja GIFid. Lausung “pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna” on viinud selleni, kus teinekord võib suur osa kirjalikust vestlusest kulgeda ilma sõnadeta. Niisiis on tavapärasele tekstilisele koodivahetusele lisandunud pildid-videod (ka Pilt 1), tujukujud-GIFid (Pilt 3).
GIFi ja tujukuju ülesanne vestluses on tavaliselt naljatleda: multimeediumlikud elemendid toovadki vestlusesse teatava kerguse, mida 3. pildil iseloomustavad õhumusi saatev mulletiga hommikumantlis mees ja dramaatiline minestusse langev tütarlaps. Kusjuures lamba tujukuju on kultuurispetsiifiline ja ingliskeelses vestluses saaks see ilmselt teise tähenduse. Eesti keeles tähistab sõna lammas kedagi rumalat, meil on ka väljend loll nagu lammas. Sama sõna tähistab inglise keeles küll solvangut, ent pisut teise nüansi alt: pigem on see keegi arg, kes ise ei mõtle, keda on kerge mõjutada ja kes järgneb (tuimalt) teistele.
Me ilmselt ei mõtlegi iga päev sellele, kui palju eri “keeli” me oma sõnumi väljendamiseks ja edastamiseks kasutame. Digiajastul tuleb nähtavasti hakata keele mõistet laiendama. Suhtluse sotsiolingvistika aitab heita valgust sellele, kuidas me eri keeli vahetame ja näitab, kui sujuvalt ning loovalt me seda teeme.
Allikad
Arvisto, Katrin 2019. Kultuuriministeerium kuulutab 2020. aasta digikultuuriaastaks. Kultuuriministeeriumi kodulehekülg (Vaadatud 16.03. 2021)
Bailey, Benjamin 2000. Social/Interactional Functions Of Code Switching Among Dominican Americans. – Pragmatics 10(2), 165–193. DOI (Vaadatud 10.03.2021)
Gumperz, John 1982. Discourse Strategies. New York: Cambridge University Press.
Tannen, Deborah 2004. Interactional Sociolinguistics. – An International Handbook. Ed. by Ulrich Ammon, Norbert Dittmar, Klaus J. Mattheier, and Peter Trudgill. Berlin: Walter de Gruyter, 76–88. (Vaadatud 10.03.2021)
Zabrodskaja, Anastassia (2006). Vene-eesti koodivahetuse funktsioonid Kohtla-Järve venekeelsete laste vestluses. Sepper, M-M., Metslang, H., Langemets, M. (Toim.). Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat = Estonian papers in applied linguistics (231−251). Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus.
Wardhaugh, Ronald, Janet M. Fuller 2015.An introduction to sociolinguistics. Chichester: Wiley Blackwell.
Karet Eesmäe on eesti keele hoolde suuna 1. aasta magistrant.
Sotsiolingvistika esseed juhendas Kristiina Praakli.
Blogipostituse toimetasid Kristiina Praakli ja Ilona Tragel.
Koodivahetusest psühholingvistika perspektiivist loe siit.
