Kui mina alles noor veel olin ehk Õppejõudude meenutused oma ülikooliaastatest

Eelmises postituses saite lugeda kümne meie õppejõu huvide ja murede kohta. Seekord saate ajas pisut rännata ja lugeda üheteistkümne toreda õppejõu meenutusi oma kooliajast.

Birute Klaas-Lang soovib humanitaaria prestiiži taastamist

Birute astus Tartu ülikooli 1975. aastal. Toona oli ülikoolis vähem üliõpilasi, umbes 5000. Nominaalaeg oli viis aastat, aga et Birute sai tõlkijate liidu n-ö eriprogrammi stipendiumi eest ühe aasta Vilniuse ülikoolis õppida, venis ülikooliaeg aastakese pikemaks. 

Palju rohkem oli loenguid, mis oli ka peamine õppevorm, ja koolis käidi ka laupäeviti. Ehkki Birute valis eesti keele eriala, siis oli hulganisti ka kirjanduse kursuseid, mis olid mahukad: eriti palju tuli lugeda ilukirjandust. Neljandal kursusel oli sõjaline õpetus, mis tüdrukutele tähendas meditsiiniõpetust ja millest Birutel on hiljem palju kasu olnud. Väga palju õpiti ka keeli, sh ladina, saksa ja vene keelt. Viimasest oli Birute tänu heale vene keele oskusele vabastatud. Ent kursuste süsteemi tõttu oli vajalik järjest edasi liikuda. Eksmatrikuleerimist kardeti väga, eriti poisid, sest neile oleks see tähendanud minekut Vene sõjaväkke. Birute õppis hästi ja sai tänu sellele ka sajarublast stipendiumit.

1976. a mais eesti keele kateedris soomlasi vastu võtmas: (paremalt) Andrus Allika, Birute Želvite (Klaas), Raimu Hanson, Ülle Uustal (Tomson), Margit Jõesaar, Huno Rätsep.
Ees istub Paula Palmeos. TÜ EMSA PF0016-011

Fenomenaalne Paul Ariste noppis kõik auditooriumis olevad poisid esimesse ritta ja ka need tüdrukud, kes rohkem keeli oskasid – neid peeti suhtlemise vääriliseks. Birute lemmikõppejõud ja talle väga suur eeskuju oli suurepärane teadlane Huno Rätsep, kes oli ka tema juhendaja. Rätsepa kõige märkimisväärsem omadus oli see, et ta suutis ka rasked asjad üliõpilastele väga arusaadavaks teha. Muidugi oli õppejõude, kes lugesid laua taga oma 15 aastat vana konspekti, kus isegi näited olid samad.

Rebaseid ristisid vanemad kursused, kes lõid noori õppureid Wiedemanni sõnaraamatuga pähe, esitasid konksuga küsimusi ja tegid üldiselt heatahtlikku nalja. Siiski, suhtlemist kursuste vahel ei olnud, hierarhia oli selgelt paigas. Birute osales keeleringis ja käis ülikooli kammerkooris laulmas. Meeldejäävaim sündmus oligi ülikooli juubelipidu, millest ta tänu kammerkoorile aspirantuuris osa sai võtta. Üliõpilaselu oli enam-vähem selline nagu praegu, aga toona tööl ei käidud. Koolipäevad olid üldiselt kaheksast või kümnest kahe või neljani. Mõnikord oli keset päeva auk, siis käidi peahoones seminarkas – see oli vaikne meie eriala kirjanduse raamatukogu. Seltskondliku suhtlemise koht oli Ülikooli kohvik.

Birute leiab, et toonane ja tänapäevane ülikool pole ikkagi võrreldavad, aga sellal olid humanitaarteadused ikka palju populaarsemad ja prestiižsemad. Keeled ja kirjandus olid ka üsna poliitikavabad: seal võis rääkida rahvuslikest väärtustest, sest selline oli eriala.

Mare Kitsniku teistsugune tee filoloogiasse

Tartu ülikooli astus Mare 1981. aastal, aga hoopis psühholoogiasse, mis oli toona väga populaarne eriala. Kuigi Mare oli kogu aeg olnud tugev eesti keeles ja kõik olid kindlad, et ta astub eesti filoloogiasse, tegi tema teise valiku. Üheks mõjutajaks oli seejuures ka Mare ema, kes ise oli eesti filoloogiat õppinud ja soovitas Marel õppida midagi muud. Psühholoogiaõpingud kulgesid hästi ja kui pärast lõpetamist oli ametlik suunamine, sai Mare tänu headele hinnetele töökoha Tallinnasse. 

Mare sattus tööle Mainorisse, mis toona oli Eesti kergetööstuse ministeeriumi juures asuv konsultatsioonikeskus. Mainor oli hästi edumeelne ja vaba õhkkonnaga asutus, millel oli suur roll ka Eesti iseseisvuse taastamisel. Eesti vabariigi alguses hakkasid aktiivsed inimesed oma firmasid looma ja Mare sattus sõbranna firmasse õpetama eesti keelt võõrkeelena. See sobis Marele kohe väga hästi ja oli tema arvates ka väga põnev töö. Sealt kõik alguse saigi. Mare tegi vahepeal ka oma keelefirma ja hakkas kohe ka ise õppematerjale looma. 

Kuigi tegemisi oli väga palju, tundis Mare, et tahaks ka edasi õppida, aga toonased õppekavad teda väga ei kõnetanud. Seda seni, kuni Tallinna ülikoolis pani Martin Ehala kokku lingvistika magistriõppekava, mis oli Mare arvates huvitav ja mõnusalt paras katsumus. Lingvistikas oligi neid vähe, vaid viis tudengit, mis tähendas, et lähenemine oli individuaalsem. Tallinnas meeldisid talle enim Martin Ehala loengud, näiteks keelemuutuste teooria, mis aitas keelt teistmoodi näha. Eriti meeldisid Marele seminarid, milleks tuli enne mõni keeruline teadusartikkel läbi lugeda ja seda sai siis koos õppejõuga arutada. Väga hea õppejõud oli ka Katre Õim, kes andis semantikat ja pragmaatikat ning oskas kõik teemad väga selgeks ja lähedaseks teha. Psühholoogia õppejõududest meenutab Mare esimesena Peeter Tulvistet, kelle loengud sarnanesid põnevale jutuvestmise sarjale. Eriline õppejõud oli ka Jüri Allik, kes lubas näiteks eksamil kõiki materjale kasutada, mis oli toona haruldane. Samas oli tema eksam ikka kõige raskem.

Oma lingvistika õppeajast nimetab Mare just seda, et tegelikult oli ikka tore, et kursusel oli vähe tudengeid, ehkki ta pole kindel, kas see on midagi, mida ta tänapäeva üle tooks. Mare aga ei kahetse, et ta alguses õppis hoopis psühholoogiat: praegu tunneb ta, et just psühholoogia ja lingvistika koos moodustavad teise keele õppimise ja omandamise mõistmisele hea aluse.

Renate Pajusalu soovib rohkem tudengiüritusi

Renate astus Tartu ülikooli 1981. aastal. Sellal olid ülikoolis kateedrid ja eesti kateedris neli haru – kirjandus, eesti keel, folkloristika ning soome-ugri keeled. Et ülikooli sisse saada, tuli sooritada neli sisseastumiseksamit. Teatud eritingimustel sai neid vähendada. Toonane nn bakalaureuseõpe kestis viis aastat.

1981. aastal võeti nelja haru peale vastu 50 tudengit, kellest 11 olid mehed. Päevad olid pikad: loengud kestsid tihti kaheksast neljani. Õpiti palju keeli, nagu ungari, soome, ladina, vene keel (viimasest oli Renate küll vabastatud). Peale meie mõistes tavapäraste ainete oli ajastule kohaselt ka palju nn punaseid, nõukogude inimeseks kasvatavaid aineid, mille hulka kuulusid ka sõjameditsiiniõpingud tüdrukutele. Oma lemmikõppejõududena nimetab Renate inspireerivaid loenguid pidanud karismaatilist Huno Rätsepat, punaseid aineid huvitavalt filosoofiliseks teinud Tõnu Luike. Suur mõju oli ka Peeter Toropil, kellega käidi näiteks Leningradis Raskolnikovi samme lugemas.

Renate kursus oli suur, ent aktiivne ja omavahel suheldi palju. Suurem tutvumine käis kolhoosides, kuhu esmakursuslased sügise hakul saadeti. Kursus jagunes küll kahte gruppi – kartulivõtjad ja õunakorjajad –, aga ei vaod ega õunaoksad takistanud kursusekaaslasi oma rühmale külla kutsumast. Linnast väljas korraldati koos kursusega ka kevad- ja sügispäevi, kuhu kutsuti loenguid pidama õppejõudusid, kes tegid seda sõna otseses mõttes võsa vahel. Renate arvab, et eks kursuse vaimu tugevdanud seegi, et väljasõitudel oldi tihedalt koos. Üritustest on talle eriti eredalt meelde jäänud 1950.-1960. aastate teemaline ekvaatoripidu (poole õppeaja pidu kolmanda kursuse talvel), kuhu kutsuti ka õppejõud. Lisaks osales Renate veel keeleringis, mis ka korraldas väljasõite ja kuhu kutsuti esinejaid selle põhjal, mis tudengitele endile huvi pakkus. Renate võttis veel osa filmiklubist, mis samuti korraldas sügis- ja kevadkoole, kus vaadati ööpäev läbi järjest filme ja magati, mil silm kinni vajus.

(Vasakult) Anu Uuspõld, Karl Pajusalu, Renate Pajusalu (Elango). TÜ EMSA PF0034-026

Oma ülikooliajast soovikski Renate tänapäeva tuua just üliõpilaste korraldatud üritused ja toredad koosviibimised. Tema meelest on tudengid tänapäeval väga korralikud: toona oli rohkem melu.

Karl Pajusalu unistab sellest, et saaks tudengitega välipraktikale minna

Karl Pajusalu astus nagu Renategi Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialale 1981. aastal. Kui sügisel mindi kolhoosi põllule või õunaaeda, siis Karl oli n-ö linnakolhoosnik. Järgmisel suvel pidi toimuma ülikooli juubel ja selleks tuli linnas koristus- ja remonditöid teha. Kahjuks (või õnneks) ta seda kaua teha ei saanud, sest tal pandi näpp kipsi.  

Kursusel oli 11 poissi, kellega koos sai osaletud ka üleülikoolilistel võistlustel, näiteks jalgpallis. Huvitav oli ka võimlemise kepikava, mida poisid esitasid ülikooli juubeli puhul. Ka ülejäänud kursusekaaslastega saadi hästi tuttavaks, eriti nende kümnega, kes õppisid eesti keele eriharus. Samas toimus neljaks haruks jagunemine alles teisel või kolmandal kursusel, nii et üheskoos sai üsna palju kooliteed läbitud. Juhtus ka nii, et mõnikord tundi ei jõutudki. Renatel, kes käis loengutes püüdlikumalt, olid aga head konspektid.

Karl tuli alguses ülikooli hoopis kirjandust õppima. Hiljem aga pööras ta tähelepanu Huno Rätsepa ja Paul Ariste kutsel eesti keelele. Nimelt oli Karl hea matemaatikas ja ta lähenes ka eesti keele probleemidele kvantitatiivselt, samuti huvitas teda keele ühiskondlik pool ehk sotsiolingvistika. Seega hakkas ta uurima eesti murrete muutusi mikrosotsiolingvistika meetoditega, mis tookord olid Eestis uued. Karli lemmikõppejõud oli Huno Rätsep, meeldis ka murdeid õpetanud Aino Valmet, ehkki viimase loengud olid pisut kuivad.

Lisaks koolile käis Karl filmiklubis, aga ka kirjandusüritustel. Toona käis Oskar Lutsu majamuuseumis koos pisut vabam seltskond. Meelde on jäänud ka neljanda kursuse õpetajapraktika Tartu 1. Keskkoolis ehk praeguses Hugo Treffneri Gümnaasiumis, kus ta hiljem õpetaja oli. Õpetajapraktika ajal said nad ka Renatega lähemalt tuttavaks.

Oma ülikooliajast tahaks Karl tänapäeva tuua just mitmeid välipraktikaid, et tudengid saaksid rohkem näha seda, kuidas Eestis eri kohtades elatakse, tutvuda sealse keelega ja omavahel.

Külli Habicht usub koos tegutsemisse

Külli alustas Tartu ülikoolis eesti keele ja kirjanduse õpinguid 1982. aastal, mil ülikool tähistas 350. aastapäeva. Külli arvates oli see vahvalt akadeemiline aasta. Näiteks valmis juubeliks uus raamatukogu Struve tänaval ja üles vuntsiti palju teisi hooneid. Juubeli puhul toimus väga palju üritusi, osa neist ka üliõpilastele, näiteks pidulik tõrvikurongkäik. Küllile ongi ülikooliajast eriti eredalt meelde jäänud just esimene aasta: septembrikuu Põlvamaal kolhoosis kartuleid võtmas, uute kaaslastega tutvumine ja ilus hetk, kui professor Paul Ariste pani talle Toomemäel tekli pähe. 

Professor Ariste asetab Külli kursuse tudengitele tekleid pähe 1982. Foto: Külli Habichti erakogu.

Küllile meeldisid paljud õppejõud: Huno Rätsep, kes 1982. aastal oli eesti keele kateedri juhataja ja hiljem ka Külli juhendaja diplomitööst kuni doktoritööni; Valve-Liivi Kingisepp, kes õpetas muu hulgas põnevaid sõnavara aineid. Sissejuhatust keeleteadusesse andis legendaarne Paul Ariste, kes tolleks ajaks lähenes juba 80. eluaastale. Huvitavaid keeleaineid õpetasid ka Haldur Õim, Tiit-Rein Viitso, Ellen Uuspõld, Aino Valmet, Reet Kasik, Tiit Hennoste. Kirjanduse poolelt on oma sügavusega meelde jäänud Karl Muru, Valeri Bezzubovi, Peeter Oleski, Jüri Talveti kursused.

Rebaseid ristiti Külli ülikooliajal peahoone keldris Sophoklese kohvikus toimunud lõbusal koosviibimisel, mida korraldas neljas kursus. Eesti keele tudengiks tunnistati õppijahakatis pärast seda, kui talle oli paar trikiga küsimust esitatud ja Wiedemanni sõnastikuga pähe löödud. Külli osales ka tollases üliõpilaste keeleringis, mida juhendasid Valve-Liivi Kingisepp ja Tõnu Seilenthal ning mille ettekandekoosolekutele, kevad- ja sügiskoolidesse kutsuti esinejaid ka mujalt. Seal käis lisaks keele- ja kirjandusinimestele ajaloolasi, ajakirjanikke, psühholooge. Üritused olid vabameelsed, sisukad ja lõbusad: peeti ettekandeid, aga toimusid ka viktoriinid ja tehti näitemängu.

Kaasõppuritega oli lisaks loengusaalile ja erialaüritustele võimalik kohtuda ülikooli raamatukogus ja just sealses kohvikus. Eksamiteks õpiti tihti koos kursusekaaslastega, eriti kirjanduse eksamiteks, milleks tuli väga palju raamatuid läbi lugeda. Sestap jagati raamatud omavahel ära ja pärast tutvustati üksteisele “tuuma”. Muidugi käidi ka pidudel. Toona olid populaarsed peod Tartu ülikooli ja põllumajandusülikooli klubis. Tööl üldiselt ei käidud  – kuigi suviti töötati üliõpilaste ehitusmalevas. Nii on ka Külli tööraamatus esimene sissekanne “ehitustööline”. Palju tegeldi oma hobidega. Külli ise käis paaris treeningurühmas ning praegusest tunduvalt rohkem ka teatris ja kinos.

TÜ EMSA PF0027-001

Tänapäeva sooviks Külli tuua rohkem harivat-lõõgastavat ühistegevust, mille algatus võiks tulla pigem üliõpilastelt. Veel võiks Külli arvates olla rohkem ühiseid väljasõite ja igasugust koosolemist, et tekiks üksteist mõistva erialase kogukonna tunne, mis liidab pikaks ajaks.

Pire Teras tahaks suuremat süvenemisvõimet

Pire Teras astus Tartu ülikooli 1990. aastal, ent jäi toona joone alla. Niisiis juhtus, et esimesel aastal oli ta vabakuulaja. Selleks käis ta dekanaadis ja eraldi õppejõududelt luba küsimas. Teisel aastal, kui vabanes koht, kanti ta ametlikult ülikooli nimekirja. Kui Pire sisse astus, arvas ta, et temast saab kindlasti eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja bakalaureuseastmes tegigi õpetajakoolituse aasta. Juba esimesel ülikooliaastal tekkis tal tänu foneetikakursusele huvi häälduse vastu.

Instituut oli Pire arvates oma õppejõudude nägu. Eesti keele õppetool asus peahoones, mis oli seest teistsugune. Tavaline oli see, et loeng algas kell kaheksa hommikul. Suur osa loenguid oli peahoones, aga ka Tähe tänaval füüsika õppehoones. Keha sai kinnitada kahes kohas: peahoone keldris asuvas Sophoklese kohvikus, kust sai teed ja saiakesi, ning Ülikooli kohvikus, mille alumisel korrusel asus söökla.

Ehkki kursus võttis Pire hästi omaks, ei saanud ta mingitest ettevõtmistest vabakuulajana osa võtta. Nii jäi ära kolhoositöö ja ka rebaste ristimine. Pirele on aga meelde jäänud kursuse tutvumisõhtu, mille nad ise korraldasid. Veel meeldisid Pirele Lõuna-Eestis toimunud murdepraktikad, mida korraldas Karl Pajusalu.

Ülikooli esimesel aastal käis Pire tööl, aga kui ta lisati ülikooli nimekirja, läks koormus nii suureks, et ta tuli töölt ära. Magistrantuuris hakkas ta täitma õpetamisülesandeid. Piret on paelunud võõrkeeled. Ülikoolis õppis ta muu hulgas ungari, läti, soome, hispaania, itaalia ja rootsi keelt. Tänu viimasele kahele on ta saanud käia suveülikoolis nii Lõuna-Rootsis kui ka Itaalias.

Õppetooli kollektiiv Valve-Liivi Kingisepa 60. juubelil (14.11.1995)peahoone kohvikus Sophokles.
Vasakult: Huno Rätsep (emeriitprofessor), Asta Veski (pensionär), Ellen Uuspõld, Valve-Liivi Kingisepp, Salme Nigol (endine kateedri laborant), Helju Kaal (ESi sekretär), Helju Rajando (soome-ugri), Tiiu Ojanurme (keelekeskus). Seisavad: Jaak Peebo, Ellen Niit, Külvi Pruuli.
TÜ EMSA PF0013-013

Pirele on meelde jäänud hulk õppejõude, aga tema lemmikõppejõud oli Huno Rätsep, kes oli talle tähtis juba seetõttu, et võttis ta vabakuulajastaatuse palumise ajal väga sõbralikult vastu. Rätsep oli ka väga hea loengupidaja: ta oskas köitvalt ja põnevalt jutustada keeleajaloost. Teine õppejõud, kes meelde on jäänud, on vormiõpetust andnud Jaak Peebo, kes oskas õpetada selgelt ja süsteemselt, rahulikult ja arusaadavalt. Pirele avaldas muljet ka eesti luuletajate kursus, millel ta osales lausa kahel korral ja mida andis aukartustäratavalt suurte teadmistega Karl Muru. Õppetöö toimus pigem loengutena, kuid nende kursusel oli ka aktiivseid inimesi, kes ikka küsimusi esitasid.

Oma ülikooliajast tooks Pire tänapäeva võime süveneda: näib, et toona oli see oskus suurem. 

Ann Veismann tooks tänapäeva 1990ndate vabaduse meeleolu

Ann Veismann astus Tartu ülikooli 1991. aastal. Esialgu oli tema peasuunaks soome-ugri keeled, seejärel aga eesti keel ja kirjandus. Selleks, et ülikooli pääseda, tuli sooritada sisseastumiseksam Vanemuise tänava ringauditooriumis. Eriala oli populaarne: koos Anniga astus sisse umbes 50 tudengit. Ega Annil polnudki toona ettekujutust, mida siin õigupoolest õppida saab ja mida ta õppida tahabki. 

Päevad olid pikad ja et õppetöö toimus peamiselt peahoones ja Tähe tänaval, mõnikord ka Vanemuise tänava ringauditooriumis, siis oli palju mööda linna ringi lendamist. Kõhtu täitis sel ajal peahoone keldris asuv Sophoklese kohvik ja Ülikooli kohvik. Ka ülejäänud linn nägi teistsugune välja: näiteks ei kiputud õhtuti minema üle pimeda, valgustamata ja porise Toomemäe. Väljas käidi Illegaardis, kus toimus muu hulgas Annile meelde jäänud Jääääre kontsert. Anni kooliaeg oli pisut teistsugune, sest ta läks juba esimese aasta keskel tööle Vanemuisesse, kus ta oli alguses lavatööline, seejärel valgustaja.  Anni õppimisaeg venis seetõttu pisut pikemaks ja ürituste jaoks palju aega ei olnud. Kuid esimese kooliaasta alguses korraldati rebaste ristimine: muu hulgas käidi ka Lõuna-Eestis. Ann meenutas ka seda, kuidas üks ülesannetest oli hommikul õppejõud üles laulda. Laulu saatel said silmad lahti näiteks Peeter Olesk, Jaan Unt ja Matti Milius.

Ka 1990. aastatel oli õppetöö puhtalt loenguline ja kirjutamist oli palju. Samas ei pidanud aineid valima rangelt kursuste järgi ja sai neid pisut varieerida. Näiteks valikainetel sai tutvuda ka teiste üliõpilastega: väga populaarne oli psühholoogialoeng Vanemuise ringauditooriumis. Õppejõududest meenutas Ann Jaan Unti, kes õpetas antiikkirjandust ja kelle loengud talle väga meeldisid, ja Haldur Õimu, kelle loenguid ta ootas juba varem. Õim õpetas rasket semantikat-pragmaatikat, mis 90ndatel oli uudne ja põnev. Klassikalise loengunäitena on meelde jäänud ka vene kirjanduse õppejõu Peeter Toropi huvitavad loengud.

Oma kooliajast sooviks Ann tänapäeva tuua 90ndate vabaduse meeleolu.  

Ilona Tragel tahaks inimlikumat suhtlust

Ka Ilona tee filoloogiasse oli pisut omamoodi. Ehkki ta tuli 1992. aastal Tartu ülikooli õppima soome keelt ja kirjandust, oli ta enne õppinud aasta toonases EPA-s maakorraldust ja kolm aastat Tartu ülikoolis õigusteadust. 

1992. aastal oli just alanud õppe reformimise aeg, mida tehti Soome eeskujul. Et Ilona oli üliõpilasesindaja, siis osales ta ka õppekava koostamisel. Ta meenutab, kuidas toonased õppejõud, teiste seas ka Ago Künnap ja Huno Rätsep, rõhutasid oma ainete vajalikkust. Reform lõppeski sellega, et vanast viieaastasest bakalaureuseõppest jäid ikka enam-vähem kõik ained alles, aga lisandus hulk nn üldaineid. Ilona meelest oli sellal kõik palju inimlikum: kui tahtsid õppida, siis läksid lihtsalt kohale, mitte ei pidanud kuskil järjekorras ootama, et kas kursusele mahud.

Meeldejäävaid olukordi oli küllaga. Näiteks sai Ago Künnapiga päästetud Ilona beebi väikese matrjoška küüsist. Nimelt oli Ago Künnapil kabinetis diivan ja selle kõrval aknalaual matrjoškade komplekt. Et Ilona esimene laps sündis bakalaureuseõpingute ajal, käis ta Ilonaga ikka aeg-ajalt koolis. Beebi magas professor Künnapi diivanil rohkem kui korra ja matrjoškadest kõige pisema päästsid beebi seedekulgla sissepääsust nad professoriga kahepeale. Teine meeldejääv sündmus oli seotud päevaga, kui Ilona kaitses oma bakalaureusetööd soome keele erialal ülikooli kabelis Jeesuse valvsa silma all professor Tiit-Rein Viitso kriitilis-satiirilise oponeeringu saatel. Töö teoreetiline raamistik oli tollal uus kognitiivne grammatika. Professor Viitso rääkis kaitsmisel anekdoodi poisist, kes ei tea, missugust posti pissimiseks valida, mis pidi ilmselt tähendama seda, et iga uue teooria järel ei ole ka kohe mõtet joosta. Ilona lemmikõppejõud oli aga üldkeeleteaduste professor ja tema juhendaja Haldur Õim.

Kunstnik Kristina Reineller (maalil Ilona Tragel)

Õppetööst vaba aja veetis Ilona perega, aga tegeles ka tõlketööga. Tänu sellele tunneb ta muu hulgas teehooldusautode hüdraulikaseadmete hingeelu. Ülikooli kõrvalt teenis Ilona raha ka sellega, et käis kunstikoolis modelliks. Väljas käis ta sõpradega Tähe tänaval ülikooli klubis ja Kalevi tänaval Sõbra majas. Näiteks juhtus, et Singer Vingeri kontserdile saamiseks pidid nad klubi aknast sisse ronima, sest ukse juures oli liiga suur järjekord ja piletid olid tegelikult välja müüdud.

Oma ülikooliajast tahaks Ilona tänapäeva tuua just inimlikumat suhtlust, seda, et õppejõududest peetaks lugu ja neid usaldataks, ning seda, et hinnete pärast ei kaubeldaks. 

Nikolay Kuznetsov igatseb noorpõlve jaksu

Nikolay Kuznetsov ehk Kolja astus Tartu ülikooli 1995. aastal, pärast seda, kui oli Tartus aasta eesti keelt õppinud. Kolja õppis samuti peahoones, kus asus ka uurali keelte õppetool. Et tema alles õppis eesti keelt, kohtus ta tavaliselt teiste hõimurahvaste programmiga siia tulnud soome-ugrilastega. Noortel inimestel oli tralli ikka küll: olid peod, sügisballid, käidi kinoõhtutel. Põhiõppes ta väga enam pidudele ei kippunud, ehkki üliõpilasmajas Kalevi tänaval sai mõnikord käidud.

Kooliajal elas Kolja Narva mnt 25 ühiselamus enne selle renoveerimist eelmise sajandi lõpus. Elu ühikas oli lõbus, toimusid ka näiteks koridoripeod. Kolja leiab, et tal vedas väga, sest tal oli kaks eestlasest toakaaslast, nii et ta sai kogu aeg eestikeelses keskkonnas olla ja keelt praktiseerida.

Meeldejääv oli Koljale hetk, kui ta sai ühikas üheinimesetoa. Tähtsaim oli aga tõsiasi, et ta astus prominentsesse Tartu ülikooli. Veel on meelde jäänud kogu esimene ülikooliaasta, lõputöö kaitsmine ja loomulikult diplomi kätte saamine – need olid ilusad hetked. 

H. Heinsoo sünnipäeval soome-ugri keelte kateedris: Ellen Niit, Péter Pomozi (ungari k lektor), Reet Kroll, proua Pomozi. TÜ EMSA PF0013-007

Kuigi Kolja nautis tudengipõlve, siis pühendas ta end õppimisele. Mõnel päeval olid loengud  kaheksast kaheksani. Keelebarjääri tõttu oli esimene aasta keeruline, eriti adrenaliinirohked olid eksamid. Keelebarjäär oli küll takistuseks, aga ka motivatsiooniks. Koljale meeldis õppida ungari keelt ja üks sümpaatsemaid õppejõude oligi ungari keele lektor Péter Pomozi. Peale Pomozi meeldis talle ka Ago Künnap, keda oli huvitav kuulata, aga midagi konspekteerida oli raske. Veel on meelde jäänud isaliku suhtumisega Tõnu Seilenthal, kes juhendas ka tema doktoritööd ning on nüüdseks olnud tema pikaaegne kolleeg ja kabinetikaaslane.

Kolja tooks oma tudengiajast tänapäeva üliõpilaselu, selle vabaduse ja aktiivsuse. Sellal oli rohkem otsustusvabadust ja aega endale. Muidugi tahaks ka noorpõlve jõudu ja aju paindlikkust, väsimatust. Kolja soovitab praegustel tudengitel võtta ülikooliajast kõik, mis võtta annab.

Jüvä Sullõv leiab, et meie instituudi õige koht on ikka peahoones

Jüvä Sullõv astus Tartu ülikooli 1996. aastal. Tollal olid õppetoolid, näiteks eesti keel ja soome-ugri keeled, rahvaluule. Ehkki ülikooli ametlik õppeaeg oli praegusest pikem, sai Sullõv oma magistritöö – võro-eesti sõnaraamatu – varem valmis.

Palju aineid toimus ülikooli vanas ja uhkes peahoones, kus asusid ka meie õppetoolid. 1990ndate teises pooles sai kehakinnitust praegusest Ülikooli Kohvikust, mis tol ajal oli midagi odava ja lihtsa söökla taolist. See oli hea, sest suurema osa üliõpilaste elu oli siis väga vaene. Kui sinna tehti kallis kohvik, polnud mõnda aega enam kuskil taskukohaselt söömas käia. 

Meeldejäävaimad olukorrad on seotud õppejõududega, eriti Tiit-Rein Viitsoga, kes oli läänemeresoome keelte professor. Viitso oli klassikaline professor, kes alatihti midagi unustas ja kelle loengute ajal oli raske tõsiseks jääda. Ta oli hästi soe ja sõbralik ja lausa käskis end sinatada. Viitso oli ka üks Sulõvi lemmikõpetajaid, ent neid oli veel teisigi. Uurali keelte professor Ago Künnap tegi kogu aeg nalja, Karl Pajusalu oli siis veel väga noor ja nii väge täis, et tõukas ülikoolis palju uusi asju käima. Samuti meenutab Sullõv teiste seas veel Valve-Liivi Kingiseppa ja Ellen Niiti.

Rebaste ristimine oli Sulõvi arvates vahva. Ka neid löödi raamatuga pähe, aga sai ka muud nalja. Sullõv korporatsioonidest osa ei võtnud, aga tema suhtles seltskonnaga, kes tegi ise näiteks teatrit. Nii sai lavastatud suisa mitu Shakespeare’i tükki. Üliõpilastele oli kõige tähtsam koht peahoone, kohtumispaigaks märgiti tihti vana klassikaline koht – peahoone kella all.

Jüvä Sulõvi arvates oleks tore, kui eesti ja üldkeeleteaduste instituut lisaks paarile praeguseks enda kätte jäänud peahoone auditooriumile vähemalt mõned oma vanad ruumid veel tagasi saaks. Teine, millest ta just vaesematele tudengitele mõeldes puudust tunneb, on üliõpilaskonna oma lihtne ja odav söögikoht kesklinnas, millele tudengi rahakott kesklinna restoranidest paremini vastu peaks, nii nagu need on alati olemas Soome ülikoolides.

Kristiina Praakli pelgab, et tudengid ei võta ülikooliajast kõike, mida võtta annab

Esialgu soovis Kristiina hoopiski ajalugu õppida, kuhu ta aga sisse ei saanud. Järgmisel, 1996. aastal proovis ta uuesti ja seekord valis suunaks eesti keele võõrkeelena. Tol aastal võeti eesti ja soome-ugri keeleteadusesse vastu 60 tudengit. Kristiina kõrvalerialad olid kirjandus- ja teatriteadus, hiljem ka soome keel.

Põhiliselt toimusid loengud ülikooli peahoones ja kokku saadi ikka peahoones kella all. Võõrkeelte tunnid jällegi toimusid Tähe tänava füüsikahoones. Kristiina nendib, et sellist melu, nagu oli 1990ndate keskpaigas ja teises pooles, pole ülikooli peahoone ilmselt enam näinud. Üliõpilased  olid heas mõttes kõik pead-jalad koos, kuis ülikool ongi eelkõige sõpruse ja sõprade leidmise koht.

Õppetöö võis toimuda hommikul kella kaheksast õhtul kella kaheksani: puhkepause väga ei olnud ja kui oligi, sisustati see raamatukogus õppimisega. Kristiina käis varakult ka tööl: juba ülikooliaastate alguses oli ta soome tudengite üliõpilasnõustaja – sestap liikus ülikooli ajal palju soomekeelses seltskonnas -, hiljem töötas Vanemuise kontserdimajas garderoobitöötajana ning Balti Kaitsekolledži hotellis administraatorina. Toona käisid tudengid peamiselt Zavoodis ja Pirogovi platsil. Kui 1990ndate lõpus avati nii Vilde kohvik kui Iiri pubi, oli seegi tudengite seas niisama menukas kui Illegaard.

Erilisi traditsioone Kristiina ei mäleta, kuid üksteise sünnipäevadel, külas ning väljas käidi aktiivselt. Kristiina meenutab oma ülikooliaega just inimeste kaudu: ülikoolis õppimine, eriti soome keele tundides, oli mõnus, justkui saaks heade sõpradega kokku. Ka meenub koos eksamiteks õppimine.

Oma kooliajast meenutab Kristiina Mart Velskri kirjanduskursusi, kus oli tore väiksem seltskond. Samuti mainib ta üleülikoolilist ainet mitteajaloolastele, mida andsid Aadu Must ja Tiit Rosenberg, kes suutsid massiloengust teha teistsuguse loengu juba 1990ndatel. Samuti nägi seal teiste erialade tudengeid. Kristiinale meeldis ka Jüri Valge foneetika, tunneb aga kahetsust, et pole saanud õppida Valve-Liivi Kingisepa käe all.

Kristiina ütleb, et tänapäeval on üliõpilastel palju rohkem valikuvõimalusi, suhtlusviisid on väga palju muutunud. Ent ta rõhutab, et ülikooliajast tuleb võtta maksimum: õppimine on muidugi tähtis, kuid veelgi tähtsam on suhtlus kursusekaaslastega ja teiste erialade tudengitega. 

Tudengite kevadpäevad 1992, Volbriöö; korporandid ja rektor Jüri Kärner Tartu Ülikooli peahoone ees
Foto autor: Margus Anso.
ERM Fk 2964:1013

Õppejõudude intervjueerijad: Karet Eesmäe ja Marri-Mariska Tammepõld
Postituse kirjutaja: Karet Eesmäe
Toimetajad: Marri-Mariska Tammepõld, Liisa Kai Siimut ja kõik seotud õppejõud

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga