Prantsuse keel ja l’estonien

Saara Liis Jõerand

On tõenäoline, et kui mõnelt juhuslikult eestlaselt eesti ja prantsuse keele erinevuse kohta küsida, siis üsna varsti kõlaks vastus – prantsuse keel on aristokraatlik, eesti keel on talupoeglik. Puht ajaloolistel põhjustel on prantsuse keel nii mitmeski teises kultuuris tähistanud kõike igapäevaelu tasandist kõrgemat – prantsuse keel on luule, kunsti ja filosoofia keel, rikkuse, salongide, viisakusvisiitide ja peenete tualettide keel. Mis on meil vastu panna? Keel, milles kuni 19. sajandi teise pooleni polnud paljusid abstraktseid mõisteid olemaski, sest mis nendega kibedal heinaajal ikka ette võtta. Metsa, leiva ja kivi keel.

Heli Allikule „Tõlkija hääles“ antud intervjuus on Jaan Kaplinski osutanud, et abstraktsete, filosoofilisemat laadi nähtuste jaoks on prantsuse keeles tõepoolest rohkem sõnu, kui me ettegi oskaks kujutada. Seal, kus eesti keeles udutataks, teab prantslane täpselt, mis toimub: „Hägusad üldmõisted on täpsust armastavale prantsuse keelele midagi üpris võõrast. Prantsuse traditsioonis on kindlasti usk, et asjadel on õiged nimed, need tuleb leida ja kõike öelda täpselt ja selgelt.“ (Kaplinski 2015: 148) Samas aga on eesti keelele omast looduslähedast onomatopoeetikat prantsuse keeles palju vähem – sirinate, vurinate ja kuminate kohta öeldaks pikemalt mõtlemata ühtviisi bruit (samas, 151).

Mõneti meelevaldselt võib siit tõmmata paralleeli prantsuse keelele iseloomuliku esmapilgul vähese seosega kirjapildi ja häälduse vahel – kirjalik ja suuline keel ajaksid nagu eri asja. Kirjalikus prantsuse keeles on säilinud paljugi, mis suulises ammu kadunud, sealhulgas häälikud, mida välja ei hääldata (sagedaimini sõnalõppude -e ja -s) ja täishäälikuühendid, mis ühegi ühendatava hääliku üksikhäälduse moodi pole (-eau > [o], -oi > [ua]). See tähendab erakordselt palju sõnu, mida samamoodi öeldakse, aga täiesti eri moodi kirjutatakse (nt cent ja sans; mange, manges ja mangent). Seega hoiaks kirjalik keel nagu alal teatavat ajaloolist, loogilist ja täpset nägemust (-eau o-na hääldamine tuletab meelde lausa fonoloogiliste elementide teooriat), sellal kui suuline käib ajaga kaasas ja kohandub lihtsasti rääkija vajadustega. Prantsuskeelne mõte võib olla täpne, aga hääldus laisk.

Sellele vastukaaluks on eesti keele kirjapildi väljahääldamine pea maniakaalne, välja arvatud helilised klusiilid ja mõni üksik erand mujalgi, mis aga kõigil eestikeelse põhiharidustega õpilastel etteütlustest pähe on kulunud (müüa ja müüja). Prantsuse- ja eestikeelse etteütluse probleemiasetus tundub sõnatasandil üldse diametraalselt erinev – üks kontrollib rohkem teadmisi, teine kõrva ja keeletaju. Prantsuse keeles peab ü kirjutamiseks teadma, kas tegu on u või ue-ga, s võib olla nii s, c kui ka ç ja ö nii e, eu kui eue. [- – -] 

Kuigi eri tüpoloogilistele liikidele iseloomulikke jooni leidub igas keeles, tundub eesti ja prantsuse keele peamine erinevus seisnevat analüütilisuse määras, mis esimeses teisest palju väiksem on. [- – -] Eesti keele neljateistkümne käände asemel ajab prantsuse keel läbi üheainsaga ja hulga lühikeste abisõnadega, mis ometi eesti keele käänetega päris võrdseid eristusi ei võimalda. Näiteks prantsuse à võib aidata moodustada nii sisse-, sees-, alale- ja alalütlevat kui ka näiteks rajavat käänet.

Abisõnade abil moodustatakse lisaks käänetele ka võrdlusastmed, välja arvatud mõnede kindlate sõnade puhul nagu näiteks hea ja halb, mille puhul toimub tüvemuutus sarnaselt eesti keelega (hea > parem, bon > meilleur). Võrdlustarindeid võib neis keeltes aga samamoodi moodustada, mis on ka üks SAE tunnusjoontest – kasutada võib nii partiklit (kui, que) kui ka partiklipaari (nii… kui, aussi… que) (Metslang 2014: 8). Eesti keel võimaldab aga ka kohapõhist konstruktsiooni minust targem, mis on Euroopa keeltega võrreldes erandlik, aga maailmas, vastupidi, väga levinud (Stassen 2013). Käändsõnad muutuvad prantsuse keeles üldse üsna vähe – nimisõnale lisandub üldjuhul vaid mitmuses -s, omadussõna ühildub nimisõnaga ka soos (-e) ja kummalgi juhul on fleksioon haruharv juhus. Sookategooriate vallas on eesti keel rohkem enamuse moodi – WALS-i andmetel on sookategooriate puudumine maailmas prantsuse kahest kategooriast umbes kolm korda levinum (Corbett 2013).

Pöördsõnade puhul jagavad eesti ja prantsuse keel kategooriaid nagu isik, arv, aeg ja kõneviis, sellal kui kõneliik ja tegumood, mis eesti keeles ka grammatiliste kategooriatena esinevad, moodustatakse prantsuse keeles jällegi abisõnade abil. Aegade jaotus on neis keeltes veidi erinev, olulisimaks eristuseks kindlasti tuleviku markeerimine prantsuse keeles ja mittemarkeerimine eesti keeles. Kumbki neist ei ole maailmas nähtavalt domineeriv – tuleviku olemasolu on üsna sama levinud kui selle markeerimata jätmine (Dahl, Velupillai 2013). Kõneviisidest on vaid eesti keelele omased möönev ja kaudne kõneviis, prantsuse keelele jällegi subjunktiiv. [- – -] 

Sõnajärg on nii eesti kui prantsuse keeles SVO, kuigi esimeses on sellega teatavasti rohkem mänguruumi. Konkreetne ja kindel erinevus on aga omadussõnalise laiendi asukoht nimisõna suhtes – ilus puu on prantsuse keeles hoopis un arbre beau ja kummaski keeles teist võimalust pole (välja arvatud mõned sõnad prantsuse keeles nagu petit ja grand). WALS-i andmetel on prantsuse keele moodi sõnajärg maailmas rohkem kui kaks korda levinum, esinedes ka näiteks paljudes Aafrika, Kagu-Aasia ja Ameerika keeltes, eesti moodi omadussõna enne nimisõna on aga selgelt omane pigem Euraasiale (Dryer 2013).

Võib arvata, et minus räägib emakeelse kõneleja keeletaju ja Eestis ebaharilikult laialdaselt levinud keelepatriotism, aga ometi sooviksin siin põgusalt visandatud informatsiooni põhjal Kaplinski mõtet laiendada, öeldes, et puht grammatiliste omaduste (käänded, rohkem grammatilisi kategooriaid, vabam sõnajärg) tõttu võimaldab eesti keel grammatilisi tähendusi vaat et täpseminigi edasi anda kui leksikaalsel tasandil täpsust taga ajav prantsuse keel. Mis puutub aga kummagi keele erilisusesse või tavalisusesse maailma kontekstis, leidub mõlema jaoks nii poolt- kui ka vastunäiteid ning vastuse leidmiseks oleks kindlasti vaja põhjalikumalt süüvida. Küll aga on selge, et Euroopas on prantsuse keel väga mitmetelt morfosüntaktilistelt omadustelt keskmise moodi, sellal kui eesti keel oma soomeugrilisuses sellest julgelt kõrvale kaldub. Seegi on loogiline – keskus on perifeeriast ikka üheülbalisem, moevoolude eestvedaja lõppkokkuvõttes vähem eriline kui oma stiilile kindlaks jääv kaasas jõlkuja. Nii et elagu metsa ja kivi keel, elagu, elagu, elagu!

Kirjandus

Corbett, Greville G. 2013. Number of Genders. In: Dryer, Matthew S. & Haspelmath, Martin (eds.) The World Atlas of Language Structures Online. Leipzig: Max Planck Institute for Evolutionary Anthropology. (vaadatud 26.09.2021)

Dahl, Östen; Velupillai, Viveka 2013. The Future Tense. In: Dryer, Matthew S. & Haspelmath, Martin (eds.) The World Atlas of Language Structures Online. Leipzig: Max Planck Institute for Evolutionary Anthropology. (vaadatud 26.09.2021)

Dryer, Matthew S. 2013. Order of Adjective and Noun. In: Dryer, Matthew S. & Haspelmath, Martin (eds.) The World Atlas of Language Structures Online. Leipzig: Max Planck Institute for Evolutionary Anthropology. (vaadatud 26.09.2021)

Kaplinski, Jaan 2015. Eesti ei ole nii väike, et siia ei mahuks erinevaid arusaamu keelest ja tõlkimisest. Intervjuu Jaan Kaplinskiga. Rmt: Tamm, Triinu (koost.) Tõlkija hääl. Tallinn: SA Kultuurileht, 140–152.

Metslang, Helle 2014. Kuhu kuulub eesti keel? Rmt: Hennoste, Tiit (toim.) Rahvusvahelised rahvusteadused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1–18.

Stassen, Leon 2013. Comparative Constructions. In: Dryer, Matthew S. & Haspelmath, Martin (eds.) The World Atlas of Language Structures Online. Leipzig: Max Planck Institute for Evolutionary Anthropology. (vaadatud 26.09.2021)

Saara Liis Jõerand on üldkeeleteaduse eriala esimese aasta magistrant.

Essee on koostatud aines Eesti keel tüpoloogilisel taustal (siin avaldatud lühendatuna). Juhendajad Helen Plado ja Liina Lindström.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga