Lugu ühe päeva märkamistest
Aimi Pikksaar
Ma ei teagi täpselt miks, aga vahel tekib lihtsalt tahtmine mõni enda kogemus kirja panna. Võib-olla näiteks siis, kui tajun selles mingit terviklikumat lugu muude, kaootilisemate kogemuskildude segus. Nii juhtus eile. See oli mul mingi kummaliste tekstide päev. Selliste tekstide, mille mõttest või mõttekusest ma väga hästi aru ei saanud, vähemalt mitte esmapilgul.
Kõigepealt jäi mulle Taskusse sisse astudes Ergo esinduse välisseinalt silma selline tekst: “Kindlustada – see tähendab mõista”. Mina ei mõistnud. Aga nojah, ma pole kindlustanud ka. Võib-olla siis mõistaksingi, kui kindlustaksin. Nii et tegelikult võis isegi väga hea tekst olla, oleks ainult küsida kelleltki, kes on kindlustanud, et kas tema mõistab.
Seejärel nägin Maxilla hambakliinikus mitut patsientide käitumise suunamiseks väljapandud silti.

Kui ootamiseks maha istusin ja tehtud pilte üle vaatama hakkasin, siis imestasin kõigepealt, et mult küll registratuuris ühtegi neist esimesel ülaloleval sildil kirjas olevatest asjadest ei küsitud, piisas ainult nimest ja saadeti kohe istuma. Isegi seda ei öeldud, et maski tuleb kanda, sest ma olin pildistamisele keskendudes maski täitsa ära unustanud ja panin alles siis selle ette, kui olin jõudnud oma telefonis pildistatud sildi lugemisel selle kohani, kus oli öeldud, et “Maxilla Hambakliinik kasutab viiruse leviku tõkestamiseks kõiki ettenähtud hügieenireegleid ja isikukaitsevahendeid”. Siin sain küll tekstide mõttest aru, aga mõttekusest mitte – polnud ju mingit vahet, kas need sildid seal olid või kui neid seal poleks olnud. Esimest silti vaevalt et keegi patsientidest selle pikkuse tõttu ise lõpuni läbi lugeda viitsib. Ja maskikandmisega seoses jäin mõtlema kasvõi sellele, et kuidas võivad hakata keelt mõjutama niisugused olukorrad ühiskonnas, kus siltidel – nagu “Maski kandmine on kohustuslik!” – on sõna kohustuslik lausa punaselt esile tõstetud, aga tegelikkuses see kohustuslikkus mitte mingil moel ei kajastu. Kas meil jääb niimoodi lõpuks üldse keelde alles mingeid kohustuslikkust väljendavaid asju, mida keelekasutajad mõistaksid kui päriselt kohustuslikule käitumisele suunamist? Või tuleb keelt siin varsti taoliste vahendite osas täiendama hakata, sest vanad vahendid ei suuda enam seda tähendust edastada?
Natuke hiljem nägin Rimis üht pisut edasiarenenumat versiooni väljas rippuvate siltide ja tegelikkuse kokkusobitumisest. Minu taga jõudis järjekorras kassiirini mingi tätoveeritud ilma maskita tüüp. Kassiir ütles: “Ilma maskita kliente me ei teeninda.” Klient vastas: “Oih, unustasin.” Koukis maski välja ja pani ette. Nüüd oli teenindamiskõlbulik klient.

Enne Taskust välja jõudmist märkasin veel paari vähemalt minu enda jaoks huvitavana tunduvat silti.
Anime-teemalist kaupa müüv Anixi pood oli oma sildidki joonisfilmi stiilis kujundanud. Lisaks oli Tartus mitmekeelset silti näha juba iseenesest huvitav, sest siin on ainult eesti keeles olevaid silte ikka oluliselt rohkem kui näiteks Tallinnas. Need kaks silti sama poe klaasseinal kõrvuti tegi aga veelgi põnevamaks asjaolu, et sõnum, mida nad edastavad, on küll sisult sama – kliendilt oodatakse kaupluses maski kandmist –, kuid keelelised väljendusvahendid, mida selle sõnumi edastamiseks kasutatakse, on väga erinevad. Ning miks on otsustatud vene keelde tõlkida just üks silditekst ja inglise keelde teine, kuigi lahendus oleks võinud olla ka üksainus silt (või mõlemad kaks silti) kolmes keeles? Millist rolli mängivad silditekstide kokkupanemise juures selliste valikute tegemisel teadlik otsustamine ja spontaanne, teadvustamata käitumine? Ning milline mõju – teadvusesse jõudev ja alateadvusesse jääv – on igal niisugusel sõnumil selle lugejale, vastuvõtjale?


Kunsti- ja kontoritarvete pood Kunst ja Hobi oli koroonapiiragusiltide esitamisele leidnud samuti omanäolise lahenduse, asetades sildid oma poe temaatikaga seostuvasse konteksti – molbertile või teiste siltidega koos ühtset tervikut moodustavasse kompositsiooni, kus iga komponendi värv, paigutus, suurus jne ei tundunud mulle nii juhuslik nagu mõne teise kaupluse vaateaknale kokku kuhjatud siltide kogumi puhul.


Hemtexi kaupluse sissepääsu juurde kleebitud silti lugedes sain aga kätte selle tunde, et eesti keeles on võimalik ikka parajalt keerulisi lauseid moodustada, mis nõuavad omajagu pingutust nii sõnumi koostajalt kui ka selle vastuvõtjalt (juhul kui tal jätkub viitsimist tekst läbi lugeda). Pilkupüüdev käsitsi kirjutatud arv 10 koos sellele järgneva sõnaga inimene annab aga arvatavasti kõige olulisema info edasi ka siis, kui ülejäänud tekstist läbi närida ei jaksa. Poe teine piirangusilt oligi lähtunud pigem põhimõttest, et milleks sõnu kulutada, kui saab ka ilma – lihtne pildikujuline sümbol on väga efektiivne infoedastamisvahend olukorras, kus võib eeldada, et sõnumi sisu on vastuvõtjale niikuinii juba ette teada ja sümboli ülesanne on vaid meelde tuletada, et siin tuleks nüüd seda sõnumi sisuks olevat käitumisjuhist järgida.
Koduteel möödusin ühest huvitavast tänavakirjast, mis ilmus sinna juba kooliaasta alguses ja mis mind esimest korda lugedes pani mõtlema, et miks lõpeb see tekst komaga. Alles veidi aja pärast taipasin, et seda tuleb lugeda hoopis altpoolt ülespoole, mitte ülalt alla, nagu mina olin teinud ja nagu me enamasti iseenesestmõistetavaks peame teha, kui mingit teksti näeme. Niisugused äratused, mis tuletavad meelde keelevahendite sotsiaalsel kokkuleppel põhinevat olemust, mõjuvad vahel väga värskendavalt.

Ja päris lõpetuseks leidsin koju jõudes postkastist veel sellise teksti:

Alguses ei saanud mitte midagi aru, aga kui lehe lahti voltisin, oli asi kohe selge, isegi läbi ei pidanud tervenisti lugema.

Tõenäoliselt puutume taoliste tekstidega mingil määral kokku iga päev, aga võib-olla mitte ühe tunni jooksul nii paljudega. Kui korraga liiga palju saab, siis tõuseb lihtsalt teadvusesse ja tulebki justkui iseenesest ka lugu välja.

Aimi Pikksaar on neljanda aasta doktorant, kes märkab keelt.