Traditsiooniline keelepuu uues kuues

Kuidas keelepuid lugeda?

Keelepuu tüvel, nii uuel keelepuul kui ka varasematel puudel, on esitatud vaheastmeid, mis ühelt poolt näitavad teatud keelte kokkukuuluvust, teisalt toimunud lahknemisi. Nii nähtub, et kuigi tavakeeles võidakse termineid „soome-ugri“ ja „uurali“ kasutada sünonüümsena, kuuluvad soome-ugri keelte hulka kõik puul kujutatud keeled, v.a samojeedi keeled. Läänemeresoome-permi keeled on aga kõik keeled, v.a ugri ja samojeedi keeled jne. Need vaheastmed on seostatavad vastavate ajaakendega minevikus, mida on püütud ka ajaliselt piiritleda. Näiteks viimaste uurimustulemuste valguses on peetud tõenäoliseks, et soome-ugri keeled eraldusid samojeedi keeltest umbes 5000 aastat tagasi, läänemeresoome-permi keeled lahknesid ugri keeltest aga umbes 4500 aastat tagasi, läänemeresoome ja saami harud eristused teineteisest aga umbes 2500 aastat tagasi. Uuel puul näitavad hargnemiste umbkaudset aega tüveokste kaugused üksteisest.
Tüvest lähtuvad harud kujutavad keelerühmi, mis sisaldavad lähemalt kokkukuuluvaid keeli. Sedasi eristuvad samojeedi, ugri, permi, mari, mordva, saami ja läänemeresoome keelerühma keeled. Iga oks tähistab üht uurali keelt. Täpses keeleteaduslikus esituses võiksid harude pikkused ja hargnemiskohtade kaugused üksteisest näidata, kui kaugete või lähedaste keeltega on tegu. Populaarteaduslikul puul oli siinkohal aga tähtsam puu kujundus. Näiteks saami keeled ei ole läänemeresoome keeltest nii erinevad, nagu oksa pikkuse järgi võiks tunduda, samuti ei ole saami keeled üksteisest kuigi erinevad. Küll aga näitavad pisikesed oksad ja nende hargnemised seda, kuidas keeled täpsemalt grupeeruvad. Näiteks vadja keel on eesti keelega sarnasem kui liivi või lõunaeesti keel.  
Lehtede paiknemine annab aimu keelte suurusest ja geograafilisest paiknemisest, vt täpset kaarti siit, niivõrd kui see on kujunduslikult võimalik. Nii annab keelepuu ettekujutuse küll selle kohta, et kõige suuremad keeled kõnelejaskonnalt on ungari, soome ja eesti, kuid mitte selle kohta, et soome keele rääkijaid on eesti keele rääkijatest viis korda enam (u 5 miljonit) ja ungari keele kõnelejaid koguni üle 10 korra enam (u 13 miljonit), aga liivi keele soravaid kõnelejaid saab üles lugeda kahe käe sõrmedel.  
Kõige üksikasjalisemalt oleme esitanud meile lähimate sugulaskeelte liigituse.

Ülal esitatud uuel keelepuul on kaasajastatud ja täpsustatud keelte nimetusi. Näiteks kohtab varasematel keelepuudel nimetuse „saami“ asemel hoopis nimetust „lapi“ (vt allolev keelepuu). Et rahva omanimetuses sisaldub „saami“, on nüüdseks üldkasutatav just „saami“. Nagu keelepuult näha, pole vaid üks saami keel, vaid neid on koguni kümne ringis. Niisamuti on mordva, mari ja komi keelte juures toodud välja põhilised keelekujud.  Näiteks on vahel mõnel keelepuul piirdutud vaid nimetusega „mordva“ (vt allolev keelepuu), kuid see on siiski keelerühma, mitte keele nimetus. Kaks põhilist mordva keelt on ersa ja mokša, millel mõlemal on oma kirjakeel; ersad ja mokšad elavad ka erinevates piirkondades.

Ka eesti keele lähimate sugulaskeelte hulgas leiab keeli, mida on varem peetud mõne teise keele murdeks, mitte omaette keeleks. Näiteks on alles hiljuti omaette keelena hakatud esitama lüüdi keelt (varem nähti selles pigem vepsa ja karjala segakeelt).
Keelepuudel pole seni tavaks olnud eraldi esitada lõunaeesti keelekuju. Uuel puul on seda siiski tehtud, võttes taas kord arvesse värskemaid uurimistulemusi, mis näitavad, et lõunaeesti murretes on vanu erijooni ning suure tõenäosusega eraldus läänemeresoome keeleühtsusest kõige esimesena just lõunaeesti keelekuju (Prillop jt 2020). Langenud lehtedena puu all on esitatud uurali keeled, mis on tänapäevaks välja surnud. Nende asukohale puul osutab lehe värv ning raagus oks. Näiteks kamassi keele lähim sugulaskeel on sölkupi keel. Tegu ei ole aga lõpliku nimekirjaga, juba samojeedi keelte seas on teisigi väljasurnud keeli, nagu sojoodi, taigi, koibali. Puu all on siiski ka kolm sellist keelt – merja, muroma, meštšera –, mille asukohta puul pole võimalik täpset määrata, sest neist praeguseks kadunud keeltest pole piisavalt ülestähendusi.

Varasematel keelepuudel pole väljasurnud keelte märkimine üldiselt tavaks olnud. Küll aga võib leida raagus oksi: võib arvata, et ülemisel keelepuul tähistab raagus oks samojeedi harus just kamassi keelt.  Kõrvaloleval, Lauri Kettuneni koostatud keelepuul on raagus okstel aga veidi teine tähendus: vadja ja liivi keele kõnelejaskond oli 1930ndatel oluliselt arvukam kui tänapäeval, kuid neid ei nähtud jätkusuutlikena.

Nii nagu pole osutunud lõplikuks ükski varasem keelepuu, muutub kindlasti ka uus keelepuu: on keeli, mis võivad väärida iseseisva keelena väljatoomist (nt livvikarjala keel, mida praegu hoogsalt arendatakse). Samas võib mõni oks ka raagu minna.

Allikad
Prillop, Külli; Pajusalu, Karl; Saar, Eva; Soosaar, Sven-Erik; Viitso, Tiit-Rein (2020). Eesti keele ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Keelepuu faile saab alla laadida lehelt http://kodu.ut.ee/~kyllip/keelepuu/. Puu on vabalt kasutamiseks mitteärilistel eesmärkidel.