Esmakursuslaste esmamuljed

Agnes Lea küsis meie esmakursuslastelt mõned küsimused.

Vastasid Liisa Kai Siimut (LKS), Leena Karin Toots (LKT), Margit Kooser (MK), Britt-Kathleen Mere (B-KM), Alexandra Kolsar (AK)


Kuidas kulges ülikooli sisseelamine?  Mis on kõige eredamini meeles? 

LKS: Mulle tundub, et harjusin kõige uuega ülikoolis üsna kiiresti. Vähemalt neli kuud hiljem ei tundu enam (või pigem võiks öelda veel) miski väga võõras. Ei oskagi öelda, mis oleks just kõige eredamini meeles kui siis loengusisene külastus ERAsse või tuutorite korraldatud eriala kokkutulek septembris-oktoobris.

Liisa Kai Siimut

MK: Ülikooli sisseelamine oli minu jaoks ilmselt pisut lihtsam kui otse gümnaasiumist tulnutele. Olen ühe korra juba ülikooliteed alustanud ning päris kiiresti tuli uuesti meelde, kuidas ja mis. Lisaks jõudsime natuke ka kursusekaaslastega tutvuda, enne kui piirangud tulid. Kõige eredamalt on meeles 1. septembril kursuseõdedega väljaskäik, mis kulmineerus väga veidralt, huvitavalt ja naljakalt. 
B-KM: Ülikooli sisseelamine kulges üsna rahulikult, seda just tänu toredatele õppejõududele ja tuutoritele, kes vajadusel alati abistasid. Kõige rohkem aga kursusekaaslastega tuttavaks aitasid saada tuutorite korraldatud kohtumised, kus sai palju süüa ja nalja teha.
AK: Minu ülikooli sisseelamist saatis suur põnevustunne ja kõrge motivatsioonitase. See teadmine, et hakkan nüüd lõpuks ometi keeleteadust õppima! Sellised tunded on minu arvates ülikooli alustades vajalikud, sest üleüldiselt tundsin end ikka vette visatuna. Kõige keerulisem oli ÕISis tunniplaani kokkupanemine – selle peale kulus liiga palju tunde. Ja veel see teadmatusest põhjustatud hirmutunne, et äkki midagi on valesti. Keegi ei aja näpuga järge ka nagu gümnaasiumis. Kõige eredamini on muidugi meeles kursakaaslastega tutvumine.

Milline oli sinu ettekujutus ülikoolist enne siin õppima asumist ja kuivõrd see erines sellest või sarnanes sellega, mida praeguseks oled kogenud? 

Leena Karin Toots

LKS: Pigem oli nii, et ei tea, mis seal tegelikult toimub. Olen tuttavatelt Eestis ja mujal kuulnud igasuguseid üsna hirmsaid jutte kõrgharidusest, kuid samas olin elevil eriala valiku tõttu. Võib vist öelda, et erinevused tekkisid pigem eriolukorra tõttu: ei oleks arvanud, et ma nii palju loenguid kuulaksin oma laua taga kohvi juues. Tavaolukorras oleksin arvanud, et näeb kursusekaaslasi jt rohkem, aga mis seal ikka!
LKT: Enne ülikooli õppima asumist arvasin ma, et ülikoolis käies tulebki õppida peamiselt kaks korda aastas, eksamiperioodide ajal, seega oli üsna üllatav pidev töökoormus. Eksamiperioodi, mida ma kartnud olin, aga sellisel kujul praktiliselt ei olnudki. Samuti kujutasin ette, et loenguid on palju rohkem, kui neid tegelikult oli, ning rohke vaba aeg nädala sees tundus peale gümnaasiumi pikki koolipäevi päris kummaline.
MK: Enne esimest ülikooli astumist arvasin, et ülikoolis on rohkem vastutust ja et see on tunduvalt raskem. Sain aga aru, et kuigi ma pean ise enda asjadel silma peal hoidma, on mul ka palju toredaid kursusekaaslasi ja õppejõude, kes ikkagi aitavad mul seda teha – aeg-ajalt tuletavad mingeid asju meelde või selgitavad, kui miski arusaamatuks jäi. Seega tegelikkus vastas umbes pooleldi mu ootustele. Küll aga peab tõdema, et ülikool ja siinne õppimise süsteem ei sobigi kõigile. Seda arvasin ma enne ülikooli astumist ja arvan seda ka praegu.
AK:  Enne õppima asumist olin ma väga elevil ja see on heas mõttes nii ka praegu. Sõbrad on ka öelnud, et kui ma oma uusi teadmisi jagan, siis olen nagu leek, mis lahvatab.
B-KM: Ülikooli kohta arvasin, et see on sarnane keskkooliga, aga nii ei ole! Iseseisvat tööd on rohkem, oma aega planeerin ise ning keegi järel ei käi jutuga “Sul see ja too töö tegemata!”. Kohati on see kergem, mõnikord tekitab raskusi, mida keskkooli ajal polnud.

Kuidas viiruse uus laine õppimist mõjutas?

LKS: Semestri alguses ei olnud teine laine korralikult Tartus alanud, kuid enamikel õppeainetel oli võimalus kuidagi “kaugelt” õppida. Viiruse leviku olukorra halvenedes hakkasin ka mina kasutama kaugõppe võimalusi, vahel septembris-oktoobris olin seda teinud ka mugavusest paar korda. Ega see kuulamine lihtne ei olnud – kaugõppe “võlu” on selles, et see on põhimõtteliselt enesedistsipliini proov. Mõni päev läks paremini, mõni päev läks kuulamine väga luhta. Tegelikult oli juba enne ülikooli kroonviirus õppimisele üsna julm olnud.
LKT: Väga suur osa loengutest ja seminaridest toimus veebi vahendusel, samuti tegime kodustes tingimustes eksameid, mistõttu jäi ära tavapärane eksamiperioodi kogemus, sealhulgas sellest tulenev stress. Mulle tundus, et kodustes tingimustes õppida ning eksameid sooritada oli palju lihtsam ja mugavam.

MK: Viiruse tõttu liikusid paljud tunnid veebi ning kodust sai järsku kool. Tegelikult olin ma ettevaatlikkuse mõttes juba enne ametlikku distantsõpet võimalikult palju veebiloengutes osalenud ning kohalkäimist pigem vältinud. Praegu on mul selle pärast hästi kurb, sest tunnen, et sotsiaalsed vajadused on jäänud täitmata ja olen hästi palju aega koduseinte vahel veetnud, mis ei ole ei füüsilisele ega vaimsele tervisele tervislik. Loodan, et kevadsemestril muutub olukord veidigi paremaks.

Margit Kooser

B-KM: Minu ettekujutus on muutunud drastiliselt ning traagiliselt. Kontaktõpe on siiski parim õppimisviis, kuna oleme õppejõu ja kursusekaaslastega ikkagi koos. Tore on aga see, et ma ei pea kodust väljuma, et tunnis osaleda. Samas on ka suurem oht distsipliini kadumisele ning laiskuse tekkimisele. Vahel on tunne, et kõik on pilla-palla ning olen kaotanud järje.

AK: Viiruse uus laine minu õppimist eriliselt ei mõjutanud. Mul on lihtsalt üks selline kiuks, et kui ma saan näiteks põrandal istuda, siis ma kuulan loengut palju paremini ja olen efektiivsem kui klassiruumis. Küll aga oli üsna raske motiveerida end kuulama 100% e-õppega  loenguid, sest peas oli kogu aeg mõte ’’Ah seda saan homme ka kuulata’’. Ja see ’’homme’’ ei tahtnud vahel üldse kohale jõuda.

Alexandra Kolsar

Huvitavamate kursuste hulgas nimetasid esmakursuslased:

Folkloristika alused
Lõunaeesti keeled
Sissejuhatus soome-ugri keelte ja eesti keele uurimisse (peamiselt soome-ugri rahvaste osa selles). 
(Oma valikuid põhjendas LKS nii: Enamik tulenes mu isiklikest huvidest, kuna mind huvitab väga folkloor ning meie ja teiste soome-ugri rahvaste kultuurid. Minu emapoolne suguvõsa on pärit Lõuna-Eestist, aga kuna kasvasin üles Tallinnas, siis mulle võru keel külge ei jäänud. Nüüd sain kursusel Lõunaeesti keeled seda õppida.)

Keeleteaduse alused 
(Sain seal rohkelt teavet, mida läheb mul igapäevasuhtluses vaja. Lisaks oli põnev uurida, milline on lapsekeel ja kuidas lapsele keelt õpetada, seda tarkust läheb tulevikus kindlasti tarvis. B-KM)

Õppejõudude hulgast nimetati lemmikuteks Piia Taremaad ja Nikolay Kuznetsovi.

Piia andis meile Akadeemilist eesti keelt ja ma ei ole näinud positiivsemat õppejõudu, kes teab, millest ta räägib ja kes viitsib mässata erinevate tehnoloogiliste lahenduste katsetamisega, et tund oleks võimalikult sujuv. Ta tegi minu meelest suurepärast tööd, olles sealjuures õpilaste vastu väga sõbralik, mõistlik, abivalmis. (MK)

Kolja luges meile soome-ugri keelte uurimise sissejuhatuse aines mõned loengud ning käisime temaga ERM-is sugulasrahvaste väljapanekuga tutvumas. Kolja on inimene, kes on hingega nii asja juures ja oskab väga toredaid lugusid rääkida. Ta on oma olekuga lihtsalt kuidagi väga armas ja siiras inimene, kelle veebiloengute ajal tundsin end alati natuke kurvalt, sest nägin, et tema oli kurb, et ei saanud klassi ees enda osa õpetada. (MK)

Nii toredat ja armsat õppejõudu, kes vastab absoluutselt igale küsimusele pikalt ja põhjalikult ning on rõõmus ka küsimuste üle, ei ole mina enne kohanud. Kolja paneb tundma, et lolle küsimusi ei ole ning ülikool ongi õppimise koht. (B-KM)

Esmakursuslased arutlesid ka selle üle, kas ülikoolis õpitud aja jooksul on muutunud nende teadmine sellest, mis on keeleteadus?

LKS: Kindlasti olen õppinud, et keeleteadus on palju n-ö “sügavam” ja mingil määral laiem, kui pealtnäha arvata võib. See ei ole õigekiri, grammatika ega see, millega keelte reegleid luuakse, vaid see vaatleb absoluutselt kõike keeles, sh ka vigu. Ei ole kindel, kas see on just muutnud minu arusaamist keeleteadusest, pigem võib öelda, et see on laienenud.
AK: Keeleteadus on üks huvitav valdkond. Varem arvasin, et see on kindlasti hästi reegleid järgiv teadus, aga nüüdseks on see arvamus küll täiesti vastu taevast lennanud. 
MK: See teadmine on väga palju muutunud. Algul arvasin, et jah, ilmselt see ei ole ainult keele õpetamine ja seal on ka muud peidus. Ma ei osanud aga arvata, et keeleõpinguid annab pea igas eluvaldkonnas rakendada ja keel tõesti on kõikjal me ümber. Lisaks õppisin palju keeleteaduse harude ning meetodite kohta.

B-KM: Kindlasti on see kõik palju keerulisem, kui ma arvata oskasin. Süvitsi keeleteadust õppida pole pooltki nii lihtne, kui eesti keele tunnis grammatikaülesandeid teha. See on tõeline teadus! Kuid teaduslikule aspektile vaatamata on keelel ka tunnetuslik olemus, mida ei suuda ükski reegel kinnitada ega ümber lükata.

Britt-Kathleen Mere

Toimetas Ilona Tragel

One Reply to “Esmakursuslaste esmamuljed”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga