Keele rajad ja radade keeled keeleõppija ajus

Agu Bleive

Esimest korda puutusin hiina keele õppimisega kokku kümme aastat tagasi Tartu ülikoolis. Tegemist oli tüüpilise klassiruumi tingimustes õppimisega. Vaatamata sellele oli see üsna intensiivne õppimise periood, kuna motivatsioon hiina keelt õppida oli väga kõrge, kuna olin just käinud Taiwanil geograafiaolümpiaadil. Kahjuks ei olnud järgnevatel aastatel võimalik ajapuudusel enam hiina keelega tegeleda ning uuesti jõudsin hiina keeleni alles poolteist aastat tagasi, kui suundusin Pekingisse eesti keelt õpetama. Seal jätkasin hiina keele õppimist nii klassiruumi tingimustes kui ka iseseisvalt omal käel ja lisaks harrastasin “keelekümblust” keelekeskkonnas. Sel ajal arenes mu keeleoskus väga intensiivselt, kuid kahjuks jäi see aeg koroonaviiruse tõttu kõigest viie kuu pikkuseks. Eestis jätkasin õppimist omal käel. Seda lihtsustasid tunduvalt Hiinast kaasa toodud õppematerjalid. Nüüdseks olen jõudnud ringiga tagasi ka Tartu ülikooli hiina keele kursustele. Psühholingvistika aines kirjutasin essee esimese keele (L1) mõjust teiste keelte (L2) omandamisele ja õppimisele. Essee üks osa käsitles emakeelest erineva kirjasüsteemiga keele õppimist. Järgnev ongi katkend esseest, mida on siinse blogiloo jaoks veidi taustainfoga täiendatud. Loo lõpul arutlen oma kogemuse üle selle põhjal, mida psühholingvistika aines õppisin ja essee koostamiseks lugesin.

L1 kirjasüsteemi mõju kohta L2 omandamisel on huvitavaid tulemusi saadud korea ja hiina keele kirjasüsteemide mõju võrdlemisel inglise keele õppimise protsessis (Kim jt 2017). Korea keel on alfabeetiline ehk kasutab tähestikku, mille väikseimad üksused on grafeemid, mis vastavad foneetilistele üksustele (hangul – korea keele kirjapanemiseks 15. sajandil Koreas loodud tähestik). Tähed sõnades jaotatakse silpide kaupa plokkideks. Huvitavaks teeb selle tähestiku see, et selle põhikonsonantide kuju on töötatud välja vastavalt keele või huulte asendile neid konsonante hääldades, vt rohkem siit.

Hiina keel on logograafiline ehk kasutab väikseimate üksustena logogramme. Hiina keele kirjapilt sellist üks-üheselt foneemidele vastavat infot sõnade häälduse kohta edasi ei anna – igale logogrammile ehk märgile vastab üks silp.

Kuigi hiina kirjaviisi peetakse tihti pikto- ja ideogrammiliseks – st, et igale sõnale vastab üks märk – siis tegelikkuses vastab üks märk silbile  (ja märkidest on vaid väga väike osa pikto- või ideogrammid), kuid enamik tänapäeva hiinakeelseid sõnu koosnevad kahest silbist. Samuti on suurem osa märkidest fono-semantilised, seega osa märgist annab vihje, kuidas seda hääldada võiks ja osa vihjab märgi tähendusele. Vaata täpsemalt siit.
Hiina keele analüüs toimib seega silbi, mitte foneemi tasandil. (Kim jt 2017: 2) Kahe raja mudeli järgi on sõna lugemisel kaks võimalikku rada: üks on kiire otsetee mentaalse leksikonini, mis ühendab ortograafilised üksused otse juba salvestatud sõnavormi represantsioonidega ajus ja teine, aeglasem rada, mis ühendab sõna grafeemilised osad fonoloogilise informatsiooniga. (Coltheart jt 1993: 2) Erinevaid keeli võrdlevad uuringud on leidunud, et läbipaistva ortograafiaga keelte puhul (nagu näiteks itaalia ja eesti keel) kasutavad keelekasutajad rohkem teist moodust, kus sõna grafeemiline info on ühendatud fonoloogilise infoga, seega on aktiveeritud sõnatasandist madalam grafeemi tasand (Paulesu jt 2000: 91). Samas läbipaistmatu ortograafiaga keelte (nagu näiteks inglise keel) kasutajad aktiveerivad sõnavormi tasandil raja, mis ühendab ortograafilisi üksuseid sõnadena nende sõnade mentaalsete representatsioonidega ajus. Kuna korea keeles on lisaks korea grafeemilisele tähestikule hangulile ka hiina keelest laenatud märgid (hanja), siis on saadud võrrelda aju eri piirkondade aktiveerumist hangulis ja hanjas kirjutatu lugemisel (Yoon jt 2005). Need uuringud on kinnitanud, et lugeja ajus aktiveerusid korea tähestikkirjas ehk hangulis kirjutatud sõnu lugedes teised piirkonnad, kui hiina kirjas ehk hanjas kirjutatud sõnu lugedes (Yoon jt 2005: 208–209). Sarnaste tulemusteni on jõudnud ka teised uuringud, mis on võrrelnud aju piirkondade aktiveerumist hiina ja inglise keele lugemisel (Tan jt 2003: 161–163). Uuringute põhjal on niisiis teada, et logograafilise hiina keele lugemisel aktiveerub ajus rohkem leksikaalse tasandi rada, samas kui korea ja teiste alfabeetiliste keelte lugemisel aktiveerub rohkem grafeemiline tasand. Kuidas aga mõjutab emakeel, kus on ühte tüüpi kirjasüsteem (nt logograafiline), keele õppimist, kus on teine kirjasüsteem (nt alfabeetiline) võrreldes olukorraga, kus mõlemas keeles on sama kirjasüsteem? Kuidas mõjutab näiteks hiina emakeel õppurite inglise keele õppimist võrreldes korea emakeelega õppurite inglise keele õppimisega? Selle kohta tehtud uuring (Kim jt: 2017: 5-6) toob välja, et nii korea kui ka hiina emakeelega inglise keele õppuritel aktiveerus inglise keele lugemisel aju sarnaselt nende emakeeles lugemisele. Samuti ei kinnitanud see sama uuring hüpoteesi, et mida sarnasemad on L1 ja L2, seda suuremat sarnasemad on aju aktiveerumise mustrid. Seega samad aju osad, mis on aktiveerunud L1 lugemisel on sarnaselt aktiveerunud ka L2 lugemisel, vaatamata sellele, et hiina ja inglise keel on erinevat tüüpi kirjasüsteemidega keeled. Samuti leiti mõneti paradoksaalselt, et L1 mustri järgi aju aktiveerumine L2 lugemisel seostus pigem L2 parema valdamisega (eriti hiina emakeelega katseisikute puhul), mis oli täpselt vastupidine uurijate hüpoteesile, et suurem sarnasus L1 ja L2 aju osade aktiveerumisel seostub parema L2 valdamisega. Niisiis: mida rohkem aktiveerus aju L2 lugemisel L1 aju aktiveerumise mustri järgi, seda parem oli L2 oskus. Järelikult on L2 omandamine tugevalt piiratud olemasoleva L1 süsteemiga. 

Üritan neid tulemusi mõtestada oma keelte õppimise kogemuse valguses.  Olen tundnud, et teise keele omandamine koos teise kirjaviisiga on lühikeses perspektiivis tunduvalt raskem, kuna kirjutamiseks tuleb omandada terve uus süsteem. Kuid pikas perspektiivis on teises süsteemis omandatud keelt kergem püsivalt mällu salvestada ja mitte ära unustada. Oletan, et ka see võib olla seotud erinevate radade aktiveerumisega: ühele keelele on loodud täiesti eri rada ja seega ei hakka see nii kiiresti tuhmuma ja segunema teiste keelte radadega, nagu võib juhtuda siis, kui eri keelte puhul aktiveerub sama tee ja hakkavad tekkima ristumised ja segiminekud teiste sama rada kasutavate keeltega. Sama loogika võiks kehtida lähedaste sugulaskeelte omandamisel võrdluses üksteisest väga erinevate keelte õppimisega.

Allikad
Coltheart, M., Curtis, B., Atkins, P., Haller, M., 1993. Models of Reading Aloud: Dual-Route and Parallel-Distributed-Processing Approaches. Psychological Review 100, 589–608.
Kim, S.Y., Liu, L., Cao, F., 2017. How does first language (L1) influence second language (L2) reading in the brain? Evidence from Korean-English and Chinese-English bilinguals. Brain and Language 171, 1–13.
Paulesu, E., Mccrory, E., Menoncello, L., Brunswick, N., Cappa, S., Cotelli, M., Cossu, G., Corte, F., Lorusso, M., Pesenti, S., Gallagher, A., Perani, D., Price, C., Frith, C., Frith, U., 2000. A cultural effect on brain function. Nature Neuroscience 30, 91–95.
Tan, L.H., Spinks, J.A., Feng, C.-M., Siok, W.T., Perfetti, C.A., Xiong, J., Fox, P.T., Gao, J.-H., 2003. Neural systems of second language reading are shaped by native language. Human Brain Mapping 18, 158–166.
Yoon, H., Cho, K.-D., Chung, J.-Y., Park, H., 2005. Neural mechanisms of Korean word reading: A functional magnetic resonance imaging study. Neuroscience letters 373, 206–11.

Agu Bleive on keeleteaduse 1. aasta doktorant, kes oma doktoritöös uurib seda, mis hiinlastele eesti keele õppimises raske on. 

Psühholingvistika esseed juhendasid Ilona Tragel ja Virve Vihman.
Blogiloo toimetas Ilona Tragel.