15.03.2025
Laura Kiik
Mitte-tartlasena käin tihti kodus vanematel külas – kui läheb hästi, siis näen ka õe peret. Viimati läks hästi!
Võtsime istet diivanilaua ümber, mis oli kaetud kodutehtud pitsa, kõrvitsasupi ja kõige muu vajalikuga. Sõime ning rääkisime maast ja ilmast – õigemini kodust ja koolist – kuni mu õetütar tundis huvi ühe barbiroosa “Joo veini, säästa vett” raamatu vastu. Mu ema ulatas talle hoopis ühe pealkirjatu, kuid musta ja sametise kogu. Tolm maha pühitud, võttis selle vastu hoopis minu õde (õetütar sai oma veiniraamatu) ja nii algas vaheldumisi tabavate ütlemiste ettelugemine.
Hetkel jätan kõrvale tolle joomisteemalise tsitaatide kogumiku. Mitte et need ei oleks humoorikad olnud, lõpuks osutus meie lemmikuks koomiku Henny Youngmani tsitaat: “Kui ma lugesin joomise kahjulikkuse kohta, jätsin lugemise maha.” Samas ei pakkunud need tõlked nii palju keelelist naudingut kui Keiti Vilmsi sõnamängud.
Esimesed etteloetud laused ei olnud kõige lootusrikkamad: “Kui ma oleksin lill, oleksin nurmenukker” ja “Ma vajan hingevaluvaigistit.” See teine tuli tuttav ette Tartu Kalevi tänavalt, kus seesama valge valutav tekst tänavakividel lebab. Võib-olla ei oleks teksti hingel nii valus, kui inimesed selle peal ei talluks…
Kui need eelnevad tsitaadid olid esile kutsunud pigem mõistvaid aaa-tamisi, siis järgnevate najal sai mõnuga itsitada, isegi naerda:
“Ei ole head ilma halvaata.”
“Külm tuba vajab radikaalseid lahendusi.”
“Päev on lühike, kuid ööbik.”
“Tutvumisportaal Trehvivahetus.”
“Langes kivi mu südamelt su kapsaaeda.”
“Mesiniku tütar sai taru alla.”
Lugedes “Maavälised olendid ehk linlased”, tekkis mul seos ühe omavahelise naljaga – naljaga, mis võib olla relevantne mitmes seltskonnas. Alati on suurlinna esindajaid, kes kipuvad võõrastama “teisi”. Mõni on eneseteadlikum ja viskab selle üle nalja, teine ei tundu tajuvatki, et selline hoiak on tekkinud. Ja siis on need vaesed “teised”, keda vähem kellekski peetakse. Julgemad pööravad narratiivi enda kasuks, mida see tsitaat ilmekalt peegeldab, vähemalt minu silmis. (Toim. mõte: “Loovus ongi inimkeele päris loomus”, vt ka siia.)
Niisiis saame naerda ja mõelda või siis hoopis mõelda ja naerda – paaril korral pidigi sekundiks mõtlema, miks kalambuur mind üldse kõnetas. Eks olegi need sõnamängud kirja pandud selleks, et vastuvõtjatel mingisugune reaktsioon tekiks – olgu selleks muie, kihin või hoopis mõtlikkus või äratundmine. Reageerime vastavalt sellele, millised emotsionaalsed ja kogemuslikud seosed meil tekivad. Lühidalt: keel kõneleb hingega.
Allikas: Vilms, Keiti ja Merilin Pärli (koostaja). 2017. @keitivilms. Tallinn: Tänapäev.
Tsitaadid ja foto raamatust avaldatakse autori loal.
Laura Kiik on Tartu Ülikooli võõrkeeleõpetaja eriala 1. aasta magistrant.
