Minu kodukeel – lugu nähtamatust jõust 

4. aprillil korraldab Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi mitmekeelsuse keskus vestlusringi kodukeele toetamisest uue hariduskorralduse taustal. Kõik huvilised on oodatud sündmusega veebis liituma, selleks palume registreeruda. Vestlusring on osa 2025. aasta veebruaris loodud mitmekeelsuse keskuse avaüritusest.

Aleksandr Petrov 

Mõnele on keel lihtsalt suhtlemise tööriist, teisele aga on see midagi palju tähenduslikumat – identiteedi osa, mälestuste salakood või kasvõi kuuluvustunde verstapost. Kui palju mõjutab inimest tema kodukeel või kakskeelsus? Minu jaoks on need mõlemad olnud justkui nähtamatu  jõud, mis on kujundanud mu elukäiku rohkem, kui oleksin osanud lapsena aimata. 

Minu lapsepõlves räägiti kodus vene keelt. Kuigi vanemad oskasid ka eesti keelt ja kasutasid seda suhtluses naabrite ja tuttavatega, jäi peres suhtluskeeleks vene keel. Arvatavasti lähtuti uskumusest, et laps peaks kõigepealt omandama hästi emakeele. Eesti keel jäi esialgu taustale – seda oli kuulda, kuid mul puudus vajadus ja võimalus seda teistega suheldes kasutada.  

Esimene kogemus eesti keele kasutamisega tekkis siis, kui mind pandi eestikeelsesse lasteaeda. See oli viieaastase poisi esimene tõsine mugavustsoonist väljatulek. Kuigi keel oli kõrvus tuttav, puudus mul sõnavara ja eneseväljendusoskus, et oma mõtteid ja soove väljendada. Mäletan, kuidas jälgisin teisi ja õppisin olukordade konteksti kaudu ehk õppisin keelt pigem tunnetuslikult, kognitiivselt: panin tähele, mida öeldakse, kui palutakse lauda, kui minnakse õue jne. Niimoodi hakkasin keelt alateadlikult mõtestama. Mõne kuuga hakkasin juba teistega rääkima.  

Vanematele üllatuseks hakkasin ka kodus peamiselt eesti keeles rääkima. Arvatavasti tekkis neil hirm, et unustan vene keele ära. Nii otsustati, et jätkan õpinguid vene õppekeelega koolis. Hiljem vanemad tunnistasid, et nad kartsid ka seda, et ei suuda mind eestikeelses koolis toetada. See oli nende jaoks tundmatu maailm. 

Mäletan, et juba alates kolmandast klassist õppisin iseseisvalt. Mulle ei meeldinud, kui mind liigselt juhendati või kontrolliti. Kuni tuli hetk, mil kooli venekeelne osa suleti ja tuli otsustada, kas minna mujale või jätkata eestikeelses õppes. Minu ees seisis raske valik, aga valisin viimase – otsustasin eesti keeles edasi õppida.  

Sellega kaasnes taas suur keeleline pingutus, sest neljandas klassis uuesti eesti keeles õppida polnud kerge. Hoolimata heast arusaamisest vajasin palju aega, et end sama vabalt väljendada kui eakaaslased. Minu üllatuseks oli eriti raske inglise keele tundides, sest eesti emakeelega õpilased olid seda juba neli aastat õppinud, mina aga ei teadnud isegi tähti.  Õnneks oli mul väga toetav koolikeskkond, pühendunud õpetajad ja ma sain palju lisatunde. Need tegurid mängisid suurt rolli minu edasises arengus. Kuigi toona ei olnud koolis veel LAK-õpet ega keelekümblust, olid klassid väikesed ja  keskkond keele arenguks soodne.  

Tagasi vaadates mõistan, et kõik polnud siiski nii roosiline. Kodukeele kasutust koolis ei keelatud, kuid see polnud just soositud. Sellest jäi tunne, et see keel pole „õige“ või „avalik“. Nüüd, olles ise õpetaja, tean, kui suur mõju on hoiakutel – need mõjutavad õppija julguse, enesekindluse ja identiteedi kujunemist. Emakeel ei ole ainult suhtlusvahend – see on kultuurilise kuuluvuse ja mõtlemise osa. 

Töötan peamiselt täiskasvanutega ning näen sageli, kuidas hirm eksimise ees takistab keele praktiseerimist. Paljud õppijad on saanud minevikus kriitikat oma keeleoskuse kohta ning see on jätnud jälje. Nad pelgavad rääkida, kartes vigu. Kuid veel enam – nad kardavad hinnanguid. Mitmel puhul olen kohanud ka inimesi, kes ei taha avalikus ruumis oma kodukeelt kasutada. Minu tuttavad on jaganud, et geopoliitilised pinged ja ühiskondlikud ootused on muutnud nende kodukeele justkui nähtamatuks.  

Õnneks liigume teiste aktsepteerimise ja mõistmise suunas. Kakskeelsuse teema on hariduses üha enam fookuses. Teadlikkus kasvab ning koos sellega väheneb ka hirm ja suurenevad võimalused. Kodukeele väärtustamine peaks olema loomulik osa hariduskorraldusest – nii õpetajakoolituses kui ka laiemas ühiskondlikus arutelus. 

Koostöö vanemate, õpetajate ja õppijate vahel muutub tähenduslikumaks, kui arvestame iga inimese keelelise ja kultuurilise taustaga. Meie mitmekesisus on meie eelis. Tartu Ülikooli mitmekeelsuse keskusel on siin oluline roll – olla teadlikkuse kasvataja, kogemuste jagaja ja sild erinevate keelekogemuste vahel. 

Minu jaoks ei ole kakskeelsus probleem, vaid tugevus. See aitab mul õpetajana märgata, mõista ja selgitada. See annab mulle võimaluse olla tundlikum, inimlikum. Nii enda kui ka teiste õpilaste kodukeele aktsepteerimine on andnud mulle sisemise kindluse ning loonud silla teiste inimesteni. Ma ei tunne end enam mitme maailma vahele jäänuna – ma tunnen, et need maailmad on minus koos sümbioosis ja tekib sünergia. Me ei pea valima ainult üht keelt. Meie keelelises mitmekesises peitub tõeline rikkus.