Praktikalugu ajast, mil lapsed ja õpetajad said veel koolis käia

Nele Karolin Lindlo ja Triin Aasa

Esimese aasta üliõpilastena tundus praktika tegemine midagi kaugesse tulevikku kuuluvat. Seetõttu olime ka suures segaduses, kui ühel hilissügisesel päeval Maigi Vija meilt küsis, kas oleksime nõus Tartu Variku kooli õpetama minema. Oleme ju esmakursuslased, ise alles koolist tulnud, keda meie veel õpetama peaksime!? Siiski otsustasime sellele natuke hirmsale pakkumisele oma jah-sõna öelda. Enda muljete edastamiseks küsisime üksteiselt mõned küsimused, et kogemust vahetumal viisil ka teiega jagada. 

Kas sa olid varem mõelnud, et teed praktikat õpetajana? Kui ei, siis miks selle kasuks otsustasid?

Nele: Kui päris aus olla, olin tulevikule mõeldes õpetajaameti enda jaoks täielikult välistanud, sest mu peres juba on kolm õpetajat, kelle pingutusi kõrvalt jälgida olen saanud. Siiski, seda praktikapakkumist saades tundsin, et tegu on hea võimalusega mõistmaks, kas see amet mulle tõepoolest üldse ei meeldi või olen asjatult endale sellise piirangu seadnud. Lõppude lõpuks ei jookse ju ükski kogemus mööda külgi maha, vaid annab võimaluse arenemiseks.

Kuidas kirjeldaksid enda esimest tundi klassi ees õpetades?

Triin: Oma esimeses tunnis pidin kaheksandale klassile „Loomade farmist“ rääkima. Selleks tunniks valmistusin kõige kauem, kuna materjal hakkas endalegi huvi pakkuma. Klassi ees mul põlv päris värisema ei hakanud, aga süda lõi küll närvist natuke kiiremini. Kas jõuan kõik tehtud? Ega ma just midagi valesti ei öelnud? Kas mind võetakse ikka tõsiselt? Need ja veel paljud teised küsimused keerlesid peas. Tunni edenedes, nähes, et kõik sujub, tundsin end juba päris kindlalt ning edasi läks klassi ees olemine ainult toredamaks.  

Mis oli kõige keerulisem osa praktika sooritamisel? 

Nele: Kõige keerulisem oli alustada – seista esimest korda klassi ees, kui sa veel päriselt ei tea, millised on õpilased ja kuidas nad sind vastu võtavad. Kui see esimene teadmatus mööda läks, siis rohkem midagi ületamatult keerulist ei olnudki. 

Kuidas kool sind vastu võttis?

Triin: Suurepäraselt! Kõik töötajad olid ääretult sõbralikud ja positiivsed, ühtegi korda ei unustatud mind nähes küsida, kuidas päev on läinud. Tundsin, et olen oodatud. Igasugune ebakindlus kadus kiirelt, sest teadsin, et olen ümbritsetud inimestega, kes nii mulle kui oma õpilastele ainult head tahavad. 

Milline mälestus sulle oma esimesest praktikast jääb?

Nele: Esimene praktika salvestub mu mällu igati positiivse kogemusena. Sain rohkem aimu õpetajaametist, sain väärtusliku laste ja noortega töötamise kogemuse ja õppisin tänu sellele kõigele ka iseennast paremini tundma. Muidugi jäävad mind saatma ka 5. klassi poisi sõnad, kes peale esimest minu antud tundi mulle lootusrikkalt otsa vaadates küsis: “Kas te tulete homme ka meid õpetama?” Sellised hetked teevad ilmselt igale õpetajale rõõmu, aga eriti siis, kui õpetajana alles esimesi katsetusi tehakse.

Kas arvad, et selline praktikakogemus on bakalaureusetudengile vajalik?

Triin: See on kindlasti vajalik. Praktikal käimisega on võimalik oma edasist eluteed paremini planeerida – saadakse teada, kas läbiproovitud amet köidab või mitte. Eriti meeldib mulle, et Tartu ülikoolis pakutakse erialapraktikat kahes osas. Esimese võib näiteks katsetamiseks võtta varem ja kui teadmisi juba rohkem kogutud ning siht selgem, saab midagi muud proovida.  

Nele Karolin Lindlo ja Triin Aasa on eesti ja üldkeeleteaduse instituudi esimese aasta üliõpilased.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga