Eesti ja läti keele suhetest ja Ilze Tālberga doktoritööst
Liina Lindström
Reedel, 24. aprillil kaitses eesti ja üldkeeleteaduse instituudis doktoritööd Ilze Tālberga. Doktoritöö pealkiri on “On the equivalents of the Latvian verbal prefixes in Estonian”, oponent oli professor Andra Kalnača Läti Ülikoolist.
Eesti ja läti keelt on aastatuhandeid geograafiliselt lähestikku räägitud ning tänu sellele on need kaks naaberkeelt, mis kuuluvad täiesti erinevatesse keelkondadesse, ajapikku struktuuriliselt sarnastunud. Keeleteaduses nimetatakse sellist sarnastumist ka konvergentsiks ning see on võimalik tänu pikaajalisele keelelisele kontaktile – puhtpraktiliselt siis pikaajalisele vastastikusele üksteise keele mõistmisele ja kakskeelsete inimeste olemasolule kokkupuutealal. Eesti ja läti keele struktuuris on nii palju konvergentsinähtusi, et sageli räägitakse nende puhul eesti-läti keeleareaalist või laiemalt Läänemere-äärsete keelte areaali ühest olulisest keskmest. Läänemere keeleareaalist on kirjutatud palju uurimusi, näiteks see klassikaline kahest köitest koosnev kogumik.
Üks lihtne näide eesti ja läti keele ühisjoontest on veidravõitu eestikeelne sõna vaja, mis varem on tähendanud millegi puudu olemist (vt siit). Sõna on olnud kasutusel ennekõike eesti, lõunaeesti, liivi ja mingil määral vadja keeles, ent sealt laenatud läti keelde. Tänapäeva läti keeles on see kasutusel verbina vajadzē-t, mida aga kasutatakse sarnaselt eesti predikaadiga vaja olema. Verb esineb muutumatus 3. isiku vormis ning isik, kellel midagi on vaja, märgitakse daativiga: Man vajag zīles ‘Mul on vaja tõrusid’ (hmm, kellele tõrusid vaja poleks? See pisut kummaline näide on pärit liivi-eesti-läti sõnaraamatust). Paralleelid keelte vahel ilmnevadki daativi (man – ‘mina’ daativis) ja eesti keeles alalütleva käände (mul) kasutamisel. See, mida vaja on, on kas osastavas käändes (eesti keeles tõrusid) või akusatiivis (läti keeles zīles). Daativ-alalütlev ja akusatiiv-partitiiv on funktsionaalsed ekvivalendid, mis töötavad neis keeltes süstemaatiliselt sarnaselt. Vaata lähemalt vaja-sõnast ja sellega seotud modaalsest konstruktsioonist eesti keeles siit.
See, et leiame taolisi funktsionaalseid sarnasusi eesti ja läti keele vahel, ei tähenda loomulikult, et kõik nendes keeltes toimub kuidagi analoogiliselt. Üks selline keerukas koht, kus eesti ja läti keel erinevad, ning mis vastastikku keelt õppides tundub ületamatult keeruline, on aspektiga seotu. Läti keeles väljendavad aspekti – tegevuse piiritletust – ennekõike verbiprefiksid, mille eesti keelde tõlkimiseks kasutatakse erinevaid vahendeid: sihitise käänet (täissihitis või osasihitis), määrsõnu ära, valmis, edasi või muid tegevuse lõpetatust või jätkumist väljendavaid vahendeid. Eestlastel on läti keelt kasutades kombeks verbiprefikseid lihtsalt ignoreerida, lätlased aga ei oska valida, mis käändes eesti keele sihtis peaks olema.
Näiteks Ilze doktoritöös leidub järgmine lihtne näide aspekti väljendamise erinevuste kohta läti ja eesti keeles (lk 19): läti keele lause Māsa lasīja grāmatu tõlgitakse eesti keelde osastava käändega, sest tegevus ei ole lõpetatud: ‘Õde luges raamatut’. Lause Māsa izlasīja grāmatu tuleks aga tõlkida täissihitisega (raamatu) ja lisada veel lõpetatust märkiv määrsõna läbi, sest tegevus on lõpetatud: ‘Õde luges raamatu läbi’. Läti keeles kasutatakse aga ainult perfektiivsust märkivat verbi eesliide iz-. Täpsemalt väljendatakse selle eesliitega läti keeles tegevuse lõpetatust, eesti keeles objektiga aga nii tegevuse lõpetatust kui ka sihitise täielikku hõlmatust (raamat loeti tõesti läbi, mitte ei jäänud pooleli). Eestlased on harjunud seega tegevuse lõpetatust hindama objekti käände järgi ning verbi algusest ei ole nad harjunud grammatilisi tähendusi otsima – prefiksid on eesti keelele üsna võõrad. Tulemus on see, et eestlased kas jätavad läti keelt kasutades prefiksi lihtsalt ära või kasutavad neid valesti – sest lisaks aspektile on prefiksitel sageli ka teisi tähendusnüansse.
Ilze, kes on eestlastele läti keelt õpetanud juba alates 2006. aastast, sellest eestlaste jaoks keerukast kohast oma doktoritöö idee saigi: kui midagi tundub õpitamatu, tuleb see teha kuidagi nii mõistetavaks, et seda on siiski võimalik õppida. Ta võrdles ilukirjandustekstide tõlkeid läti keelest eesti keelde originaalidega ning leidis seda kaudu läti verbiprefiksite tõlkevasted eesti keeles. Töö suureks panuseks ongi praktilise tõlkesõnastiku loomine verbiprefiksite kasutuse kohta, mida on võimalik kasutada näiteks keeleõppes. Muidugi on ilukirjanduse tõlgete kasutamine kohati ka riskantne, sest me ei tea alati, mis kaalutlustel tõlkija oma valikuid teeb. Sellegipoolest on tõlgete põhjal võimalik üldistada, missuguseid vasteid eesti keeles läti verbiprefiksitele leitud on. Tegemist on olulise tööga eesti ja läti keele kontrastiivsel võrdlemisel, eriti mis puudutab keele sügavamat kihti – grammatikat.
Liina Lindström on suur läti keele huviline, Ilze Tālberga õpilane.
