„Häid Mjäule ja Jõuluauh!“
Keele Märkaja

Vaatan seda Tartu Kaubamajas asuva Kika loomapoe klaasseinal olevat silti (vt kõrval olevat fotot) ja mõtlen, et jälle üks selline silditekst, mida ei oskagi ühtegi kindlasse tekstikategooriasse paigutada. Avalik silt küll, aga otseselt teavitussilt mitte. Sest ei anna ju midagi uut teada. Pigem eeldab sõnumivastuvõtjalt toetumist ühisele teadmisele: on saabumas (või kätte jõudnud) pühadeaeg ja sel ajal on saanud tavaks soovida häid pühi neile, kes meile korda lähevad.
Võiks pakkuda ka, et tähelepanu tõmbamise ja asutuse promomise mõttes on tegemist reklaamtekstiga, kuid sisuliselt otseselt ju siiski ei ole. Ei pakuta mingit kaupa ega teenust ega midagi. Põhimõtteliselt lihtsalt üks avalik suhtlusakt. Avalik pühadesoov. Eesmärgiga näidata eelkõige asutuse hoolivust oma praeguste ja (potentsiaalsete) tulevaste klientide ja nende hoolealuste suhtes. Aga võib-olla ka mitte ainult. Võib-olla üleüldse väljendada ennast kogu maailmale oma isikupärasel viisil.
Loomulikult on selle asutuse „enda väljendamise“ taga konkreetsed inimesed või konkreetne inimene, kelle ülesandeks on olnud esindada seda asutust avalikus elus. Aga see on ju tore, kui keegi on võtnud oma ülesande täitmist nii loominguliselt! Tegelikult võiks iga inimene julgeda keelega sedasi loominguliselt mängida. Niisugune mänguline suhe keelega on just see, mis teeb keele inimesele lähedaseks, loob keelega isikliku suhte, paneb märkama meie eesti keele eripärasid ja ainulaadseid võimalusi, mida saabki realiseerida ainult meie keeles. Olgu see inglise keel muidu ükspuha kui äge.
Keelega loominguline mängimine on see, mis arendab keeletunnetust. Mitte see, kui panna õpilased koolis pähe õppima sõnade “õigeid” kirjakujusid ja nende sõnaraamatutähendusi, millega noor inimene tegelikus igapäevases keelekasutuses kunagi kokku ei puutu. Selliste asjade päheõppimine ei ärata kelleski mingit sügavamat keeletunnetust, mis aitaks keelt päriselt elava keelena säilitada. Keel eksisteerib elava keelena seni, kuni on inimesi, kes suudavad seda keelt loominguliselt kasutada. Selleks et oleks niisuguseid inimesi, kes seda teha tahaksid ja teeksid, on vaja, et kuskilt saaks inimene kaasa oskuse üldse väärtustada elavat loomingulist keelekasutust.
Eesti keelt ülikooli õppima tulnud eesti noored on leidnud enda jaoks selle tee üles – mõtte või põhjuse, milleks väärtustada oma elava emakeele paremat mõistmist. Aga eesti keel ei püsi ainult neil noortel, kes ülikoolis eesti keelt õpivad. Eesti keele tulevik on kõigi praegu koolipingis istuvate õpilaste kanda. Eesti keele elava keelena säilitamiseks ei piisa sellest, kui rahastada teaduspõhistele lähenemistele toetuvaid uurimis- ja arendusprogramme ja -projekte, mis panevad AI-rakendused eesti keeles rääkima. Ei piisa neist „muuhulgas“ eesti keelt „oskavatest“ mitmekeelsetest LLM-idest, „kes“ eesti keele maailmapildi kättesaamise ja väljendamise osas jäävad paratamatult eesti keelt võõrkeelena valdaja tasemel „oskajateks“.
Jah, muidugi on vaja ajaga kaasas käia. Kuid see ajaga kaasaskäimine ei tohi nii sügavalt pimestada, et elava inimese olulisus keele edasikestmisel piisava tähelepanuta jäetakse. Ja tähele on vaja panna enne, kui on juba hilja. Enne, kui oleme jõudnud olukorda, kus õpilased lasevad ingliskeelsete promptide põhjal ChatGPT-l oma eestikeelsed kodutööd valmis kirjutada. Ja õpetajatele kasutamiseks loodud AI-põhised hindamismudelid tunnistavad need õpilaste esitatud AI-rakenduste poolt loodud tekstid kõrgete (või natuke vähem kõrgete) skooride vääriliseks. Siis on tõesti juba hilja. See ei ole siis enam inimeste eesti keel, mis „edasi eksisteerib“.
Inimeste eesti keelena püsib eesti keel elus ainult siis, kui inimesed (st tänapäeva noored, kes kannavad meie keele tulevikku) kasutavad seda keelt loominguliselt oma mõtete väljendamiseks – et öelda midagi kellelegi teisele inimesele, kes samuti mõistab ja väärtustab sellist loomingulist ja mängulist keelekasutust. Eesti keel püsib inimkeelena elavana seni, kuni on inimesi, kes suudavad luua niisuguseid eestikeelseid sõnu nagu „Mjäule“ ja „Jõuluauh“. Jah, neid sõnu pole mitte üheski eesti keele sõnaraamatus. Kuid enamus eesti keelt emakeelena kõnelejaid mõistab nende sõnade tähendust selles Kika loomapoe jõulusoovis. Ja mõistab lisaks ka sõnumisaatja soovi väljendada ennast loominguliselt, just sellele asutusele iseloomulikult, isikupäraselt. Minu jaoks on see kõige andekam avaliku keelekasutuse näide, mis mulle viimasel ajal silma on jäänud. Guugeldades leidsin, et tegelikult on see jõulusoov olnud neil kasutusel juba vähemalt 2020. aastast alates. Lihtsalt mina pole seda varem märganud.
Mõte milleni ma välja tahtsin jõuda, on aga see, et eesti keele püsimajäämiseks elava inimkeelena on vaja inimesi, kellelt pole võetud koolis ära tahtmist keele abil luua, kellel on lubatud mängida keelega, mitte kästud kasutada keelt etteantud kitsaste reeglite piires „õigesti“. Keel on nagunii oma olemuselt juba normatiivne nähtus: keel püsib keelekogukonna implitsiitsetel kokkulepetel kasutada keelt nii, nagu seda kasutatakse. Need implitsiitsed kokkulepped tagavad selle, et me üldse üksteisest aru saame – me kõik püüame kasutada keelt nii, nagu teised kasutavad, selleks et olla mõistetav neile teistele, kellele me midagi öelda tahame.
Teadvustatud ja teadlikult järgimiseks väljapakutud (õpikutesse ja muudesse tähtsatesse allikatesse kirja pandud) keelereeglites tuleks samuti näha abivahendeid, mis aitavad meil ennast teistele paremini mõistetavaks teha. Ja õpilastele tuleks neid reegleid ka niimoodi tutvustada – vajaduspõhisusest lähtuvalt, mitte kui mingit omaette eesmärki, à la et kui oskad alati kõiki (või peaaegu kõiki) sõnu „õigesti“ kirjutada, siis oled tark ja haritud.
Tulevik on meie, praegu elavate inimeste kätes. Ka eesti keele tulevik. Hoidkem siis oma keelt, inimlikult ja mängujulgelt uute loovate lahenduste poole liikudes.
Käpapike sagedasi külaskäike! Häid mjäule ja jõuluauh! Toredat aastavahetust ja keelejulget uut aastat!