Miks nii, aga mitte teisiti? Muljeid “Tartu Akna” programmist
Reelika Piigli
Õpirändeprogramm „Tartu aken“ on TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi ning Narva kolledži koostöös ellu kutsutud algatus, mille raames läbivad Narva kolledži õpetajakoolituse eriala tudengid osa õppetööst Tartus. Programmis on tõhusalt lõimitud keele- ja kultuuriteadlik õppetöö, keelenõustamine, suhtluspõhise keeleõppe ning keelesõbra- ja kultuuriprogrammi tegevused, et toetada Narva üliõpilaste eesti keele omandamist ning anda juurde ainealaseid teadmisi. Loe ka eelmise aasta üliõpilase muljeid.
Sel kevadel osalesin üheksa nädala jooksul „Tartu akna“ õpirändeprogrammis, mille intensiivsus üllatas mind – vahel tundus isegi, et hingetõmbekski ei jää aega. Väljakutseks osutus oma Narva elu ja Tartu elu ühendamine, aga kui on tahtmine, siis on kõik võimalik. Kuigi need nädalad on olnud väga intensiivsed, tegemisi on olnud palju ja ma olen väga väsinud, olen siiski äärmiselt tänulik, et sain selles programmis osaleda. Väljakutsetega tuleb alati toime, kui oma mõtteviisi muuta – siis on probleemidel kombeks ise laheneda.
Kui täiesti aus olla, siis Tartusse tulles olid mul kahetised tunded. Ühelt poolt olin ootusärev – ikkagi Tartu Ülikool, see tundus äge ja innustav. Samas tekkis mõte, et eesti emakeelega inimesele võib see programm olla üsnagi mõttetu. Arvasin, et mul ei ole vaja ei hääldusõpetust ega 6. klassi tasemel grammatikat. Alguses paistiski, et kursusel „Eesti keel edasijõudnutele II (C1.1)“ käsitletakse just neid teemasid, mida tavaliselt õpitakse algklassides. Kuna olen eesti emakeelega, tekkis mul küsimus, kas ja kuidas „Tartu aken“ mulle üldse vajalik võiks olla. Tundus, et programm ei arvesta ei eesti emakeelega osalejate ega pereinimestega. Oli tunne, et kui tuled Narvast, siis oled kindlasti venekeelne, ja kui oled ülikoolis, siis kindlasti noor, pereta ja sul on aega küllaga.
Sain aga nendest negatiivsetest tunnetest ja mõtetest üsna kiiresti üle – muutsin oma suhtumist ja mõtteviisi ning otsustasin keskenduda õppimisele, sest just selleks ma Tartusse tulin. Poleks ju mingit mõtet siin olla, kui kogu aeg ainult nuriseda ja rahulolematust väljendada. Selle asemel otsustasin võtta programmist maksimumi. Õppimine on eelkõige hoiakute küsimus – isegi kui esmapilgul tundub, et midagi uut ei ole, leidub alati midagi, mida juurde õppida või paremini mõista. Minu jaoks olid hääldusõpetuse ja eesti keele C1 loengud võimalus õppida, kuidas õpetada eesti keele grammatikat ja hääldust muu emakeelega õppijatele. Õppisin tõesti palju – mõlemas aines jagasid õppejõud hulgaliselt häid nõuandeid, mille ma kõik endale üles kirjutasin või arvutisse salvestasin. Mul on väga palju materjali, aga lisaks sellele ka praktiline kogemus, sest sain õpitut pidevalt rakendada, aidates oma kursusekaaslasi grammatikas, hääldamisel ja kodutööde tegemisel. Õppisin tunnistama aktsenditunnuseid, hääldus- ja grammatikavigu ning õppisin neid ka parandama. Lisaks oma keelesõbrale aitasin ka teisi kursusekaaslasi: selgitasin grammatika reegleid, aitasin kodutöödega, käisime jalutamas ja muuseumis, harjutasime eesti keeles rääkimist, tutvustasin uusi sõnu ja nende tähendusi ning rääkisime eesti kultuurist, näitlejatest, muusikast.
Minu keelesõber Erika rääkis juba Tartusse tulles väga head eesti keelt, kuid Tartus veedetud aeg aitas tal kindlasti hääldust veelgi lihvida ning täiendada oma sõnavara, sest uusi sõnu käsitlesime palju. Aeg-ajalt seletasin Erikale ka kõnekeelseid fraase ning lugesime koos lõbusaid ja mängulisi lauseid, mis sobisid hästi häälduse harjutamiseks – näiteks „Tihti tähti taevas nähti“ või „Sada pada pudi keedab, seda pudi tädi kiidab“. Need ütlused olid korraga nii harivad kui ka meelelahutuslikud. Lisaks tutvustasin talle eesti kultuuri, tuntumaid näitlejaid, muusikuid ja palju muud põnevat.
Õpetajana sain endale väga palju kasulikku materjali – nii Sõnaveebist kui ka teistest allikatest, kust leiab hulgaliselt õpetajat toetavaid vahendeid. Mul on nüüd olemas pikk nimekiri väärtuslikest veebilehtedest ja õppematerjalidest, samuti palju grammatikareegleid, mille peale ma polnud aastaid mõelnud, kuid mille nüüd uuesti meelde tuletasin. Neist on kogunenud terve patakas – graafikud, tabelid, käsitsi kirjutatud ja värviliste pliiatsitega esile tõstetud märkmed. Kõik selleks, et oskaksin vastata, kui kursusekaaslane või tulevane õpilane küsib: „Miks nii, aga mitte teisiti?“ See viimane oli muide kõige sagedasem küsimus – lihtne ja otsekohene „Miks?“
Sirje Rammo tunnid olid eriti inspireerivad. Ta õpetas meid nii, et me õpiksime olema õpetajad. Ta ütles tihti ka ise, et kuna me õpime õpetajaks, siis õpetab ta teemasid natuke teise nurga alt – see oli väga õpetlik ja inspireeriv.
Kokkuvõttes oli „Tartu aken“ minu jaoks suur eneseületus, aga ka väga väärtuslik kogemus. Õppisin palju nii keele, õpetamise kui ka iseenda kohta. Sain teadmisi, mida saan edaspidi rakendada õpetajana töötades, ja kinnitust sellele, et olen õigel teel. Olen tänulik, et mul oli võimalus selles programmis osaleda – isegi siis, kui esialgu tundus, et see pole mulle mõeldud. Lõpuks oli see just see, mida vajasin.
Reelika Piigli on Tartu Ülikooli Narva Kolledži üliõpilane, kes osales “Tartu Akna” programmis 2025. aastal.
